Monument pühendunud ajalehe toimetajaile

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Krista Aru, Eesti Rahva Muuseumi direktriss kirjutas põhjaliku uurimuse kolmest toimetajaisiksusest.

FOTO: Margus Ansu

Eesti Rahva Muuseumi direktor, kultuuriloolane Krista Aru on kirjutanud monograafilise käsitluse eesti ajakirjandusajaloo kolmest tähelepanuväärsest toimetajaisiksusest: Karl August Hermannist, Jaan Tõnissonist ja Kusta Toomist. Hermanni ja Tõnissoni käsitlused annavad ühtlasi sissevaate Eesti ajakirjandusloos ühe tähtsaima väljaande Postimehe käekäiku pärast ajalehe asutajat ja esimest toimetajat J. V. Jannsenit.


Selle käigus avaneb Postimehe areng valgustuslik-pedagoogilisest nädalalehest – nii nagu olid seda teisedki rahvusliku ärkamise eel ja selle tribüüniks kujunenud ajakirjanduslikud väljaanded 1850.–1870. aastatel – kolm korda nädalas ilmuvaks n-ö üldloetavaks väljaandeks ja seejärel üha enam (poliitilist) avalikkust koondavaks ja mõjutavaks päevaleheks.

Hermanni ja Tõnissoni kui toimetaja vaadetes ning tegevuses ilmnevad mitmed märkimisväärsed erinevused, mida raamatu autor ka hoolega jälgib, sedastades nende erinevuste mõju ajalehe koguilmele.

Aru järeldab, et Hermanni suurimaks teeneks oli Postimehest päevalehe tegemine, aga ka see, et ta oli eesti ajakirjanduse personaalsuse traditsiooni (lugejaga vahetu suhtlemine, lugeja usaldamine, lugeja valgustamine) hoidja. Autor möönab, et päevalehena kasvas Postimees Hermannil üle pea, sest ühelt poolt hakkas 19.-20. sajandi vahetusel välja kujunema ajakirjandusväljaannete turg, teiselt poolt politiseerus avalikkus kiiresti, mistõttu päevalehe kultuurhariduslik funktsioon pidi andma teed päevakajalisele lähenemisele.

Hermann nagu ka Tõnisson vajasid oma tribüüni – mõlemad olid olemuselt eestluse ja eesti ühiskonna  misjonärid –, kuid nagu käsitlusest selgub, oli Tõnissoni ambitsiooniks Eesti poliitika, milles ta ühe mõjukaima arvamusliidri, tulevase tegevpoliitiku, valitsusliikme, riigi- ja opositsioonijuhina läheb Eesti suurmeeste ajalukku.     

Ootuspäraselt kujunebki raamatu põhiosaks Tõnissoni-käsitlus (nii mahult kui ka vaatluse teritatuselt). Hermanni-käsitlust võiks võtta teatava proloogina Postimehe tõusutee ja kulminatsiooni jälgimisele, kuna aga Tõnissoni eemaldamine Postimehe toimetaja kohalt ja tema kui avaliku elu tegelase tõrjumine avalikkuse perifeeriasse juhatab emotsionaalselt sisse Kusta Toomi kurioosse ja sama traagiliselt lõppenud toimetajatee. Ehk teisisõnu, siinkirjutaja meelest võiks Kusta Toomi saatust näha otsekui toimetajakeskse ajakirjanduse tragiparoodiat.

Kõiki kolme portreteeritavat toimetajaisiksust – aga autor teeb seda elavalt ja köitvalt – ühendab omakasupüüdmatu ja lausa kirglik pühendumus. Kuigi Tõnissonile pakkus Postimees mingil hetkel ka juba majanduslikke dividende, oli ta lõpuks ikkagi sunnitud sellest ilma jääma, sest keeldus arvestamast ajalehe kui «tootega» – nii iseloomulik praeguselegi ajakirjandusmaastikule.

Oluliseks pean autori enda lähenemisnurka – ajakirjanduse käsitlemist kultuurifaktina. Lähtugem tõsiasjast, et siiani puudub laiale lugejaskonnale kättesaadav «Eesti ajakirjanduse ajalugu algusest tänase päevani». Kuigi ajakirjandusüliõpilastele seda kursust etapiti loetakse, millest on jäljed ka veebis.

Kui kunagi –  võimalik, et juba lähitulevikus –  sellise tõenäoliselt kollektiivse monograafilise ja mitut köidet hõlmava (vrd näiteks viieköitelist «Eesti kirjanduse ajalugu») raamatuni jõutakse, siis moodustab Krista Aru käsitlus sellest ühe arvestatava aspekti.

Aru raamatu seob varasema ajakirjandusloo ja ajakirjandusteoreetilise raamistikuga «Saatesõnad ja selgitused». Siit saab lugeja teada, mis vahe on personaalse ja toimetajakeskse ning «väravavahi»- ajakirjanduse vahel. Nagu autorit loodetavasti õigesti mõistsin, liigitub toimetajast «väravavaht» personaalse  ja toimetajakeskse ajakirjanduse vahele. Mõlemad, nii Hermann kui ka Tõnisson,  kandsid endas personaalse ajakirjanduse sünnimärke, kuid piltlikult öeldes lõpetasid «väravavahtidena».

Krista Aru arutlus kulgeb sujuvalt. Hinnangud tulenevad analüüsist, sedastused ja järeldused on hoolikalt kaetud ulatuslike viidetega nii asjaomaste endi töödele, arhiivimaterjalidele (kirjavahetused) kui ka sekundaarkirjandusele. Eesmärk on püüda mõista üht või teist portreteeritavat tema ajas, aga ka näha portreteeritavas lihtsalt inimest. Teksti edastamises on tajutav teatud «loengulisus», auditooriumiga vahetu suhte taotlus. Pole imestada, sest Krista Aru ongi tunnustatud lektor.

See kõik suurendab raamatu loetavust. Tähelepanu väärib kaks n-ö poeetikalist põhimõtet. Esiteks, peatükkide esseistlikud algused, milles portreteeritava sissejuhatuseks valitakse mingi teda iseloomustav tsitaat, ja teiseks, n-ö jutustajalikkus. Need on tõesti lood kolmest traagilisest saatusest.

Leidsin end korduvalt liigutatuna, lugedes nii Tõnissoni kui ka Toomi heitlustest ja lõpuks kõigi kolme mehe allajäämisest majandusele – mis ju üldistavalt kõneleb ideaalide lämbumisest turu masinavärgis.  Traagilisuses on aga ühtlasi ka ülevus, sest see näitab ideaali(de) igikestvust.

Nõnda kujuneb Krista Aru käsitlusest ühtlasi monument Toimetajatele.

Raamat

Krista Aru
«Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke Eesti toimetajakesksest ajakirjanduses: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom»
EKM Teaduskirjastus
479 lk

Tagasi üles