Miljard Kilk: kunst või elu – vahet pole

Kunstnik oma näitusel. Foto: Peeter Langovits

Eesti kunstioksjonite kõige kallima elava autori Miljard Kilgi viimase aja looming – kaheksa riivamisi tänapäeva valupunkte puudutavat allegoorilist õlimaali – on märtsikuu lõpuni üleval Vaal galeriis. Kunstnikuga vestles Tiina Kolk.

Kolmkümmend aastat tagasi lavastuslike slaidimaalidega alustanud ja üleöö kuulsaks saanud Kilk tegutses vahepeal lavastuskunstnikuna Tallinnfilmi joonisfilmis ja  nüüd on vabakunstnik. Käesoleva näitusega «Areen» kavatseb mees metafoorsele perioodile joone alla tõmmata.

Sel näitusel on teie käekiri jätkuvalt nüansirohke ja pildid pakuvad vaatajale palju tõlgendusi, aga millises suunas kavatsete edasi liikuda?

Usun, et mu laad muutub lakoonilisemaks ja realistlikumaks, aga ämbriga värvi viskama ma veel ei hakka. Kõige tähtsam on ju idee, mille nimel maalin ja vahel kestab pildi sünniprotsess kolm-neli kuud. Mulle on olulised jutustuse dünaamika, samuti värviemotsioon – kui inimesele lugu ei meeldi, soovin, et teda paeluksid värvid. 

Olen seni kõigisse oma allegoorilistesse teostesse üritanud killukesi tänapäevast tuua ning ka kunstiajalugu ja mütoloogiat põimida. Minu pildid on neile, kes armastavad maalikunsti ja tahavad selle üle arutleda. Kui vaataja oskab öelda, miks talle teos meeldib või ei meeldi – siis on juba hästi.

Kas teete oma maalidele kavandeid?

Ma visandan oma ideed – siis mõtlen, mis formaadis pilt tuleb. Mõnel lõuendil on kohati isegi näha pliiatsiga alla joonistatud kompositsioon. Pildi tegemise kaks kõige meeldivamat etappi on lõuendi tõmbamine ja alusmaali komponeerimine, ülejäänu aga  karm käsitöö.

Kui ma rahule ei jää, võtan kas või kümme korda värvi maha. Teos tuleb õigel ajal lõpetada ja kõige õnnestunumad on mul tavaliselt ühe hooga tehtud pildid.

Kui oskad maalida, siis pole tähtis, kui õigesti, vaid kui meisterlikult ja vabalt tabad kujutatut. Kellegi silmis võib näida nii mõnigi minu pilt liiga kirju või juttu selles liiga palju, aga ma olen leidnud need detailid ja sümbolid oma idee väljendamiseks. Kui inimene tahab kaasa mõelda, siis ta leiab ka loo üles.

Mulle meeldib talv. Olen ikka lumiseid maastikke ja linnavaateid oma maalidele sokutanud. Ma armastan konkreetseid paiku maalida. Eelmisel näitusel oli palju Tallinna vaateid, aga kahjuks need praegu ei paku kunstikogujatele huvi.

Milliseid maaližanre olete viljelenud?

Mul on olnud pärast tööd filmistuudios väga raskeid aegu.Usun, et põhimõtteliselt peab kunstnik valdama kõiki maaližanre – portreed, peisaaži, veduuti, natüürmorti, ja kui vaja, ka abstraktselt värvi visata. Iseasi, kas kunstnik seda ka tahab. Portreed on aidanud mul ellu jääda.

Mul on hea meel, et president Lennart Meri tellis Kadriorgu presidendi kantseleisse Konstantin Pätsi portree, mis oli päris ränk lugu. Oli suvi ja parasjagu filmi vaheaeg, võtsin kaks lõuendit ja hakkasin pihta, piinlesin üksjagu, sest lahkunud inimest on raske maalida.

Ma ei arva, et kõik pildid peaksid olema kunstimuuseumis, kus need seisavad hoidlas nagu raamatud riiulis ja rahvas ei näe neid, aga kui maal on tellitud avalikku ruumi või kellegi koju, siis on see seinal ja annab inimestele pidevalt elujõudu.

Kas mäletate, millal esimesed õlivärvid saite?

Õppisin Tartu Kunstikoolis naha kunstilist kujundamist ja me tegime  peamiselt akvarelli, aga õppejõud Raimo Saare tõi mulle õlivärvid ja ütles, et proovi. Hiljem kutsus Albert Anni meid ühe poisiga oma suvekoju Võrumaale Saalusele, kus me poolteist kuud maalisime. Mõned tööd tollest ajast on mul siiani alles.

Pärast kooli suunati mind Vanemuise teatrisse dekoratsioone maalima ja samal ajal sattusin ka ülikooli kunstikabinetti.

Siis tuli sõjavägi. Olin Leningradi lähistel lennuväes telefonist – võib-olla seepärast ei armasta ma praegu üldse telefoniga rääkida, vaid äärmisel vajadusel lülitan mobiili sisse – ja väeosa kunstnik. Tihti käisin Ermitaažis.

Vabal ajal maalisin kaaslastele nende sõprade ja pruutide lavastuslikke portreid, et pilt ei tuleks igav. Sõjavägi oli minu elu üks paremaid aegu, meil olid toredad kamraadid ja ohvitserid – kedagi ei mõnitatud ega piinatud.

Tartusse naasnuna läksite ülikooli kunstikabinetti ja hakkasite hüperrealismi harrastama?

Jah. «Let’s go» –  meie sõpruskonna Tartu Kunstimaja seina ääres – maalisin 1979. aastal. Mõni aeg tagasi tegin sama pildi, ainult väiksemas formaadis. Kaaslased on sama noored kui toona, ainult mina olen kakskümmend viis aastat vanem koos oma truu sõbra koeraga.

Pärast hüperrealismi perioodi lõppu tulin Tallinnfilmi. Nõukogude ajal maksti pärast joonisfilmi valmimist lavastusrahasid, mis olid nii kopsakad, et võimaldasid terve aasta elada ja näiteks maalimisega tegelda.

Kui joonisfilm kolis arvutisse, siis mind selline masinatöö ei köitnud ning hakkasin vabakunstnikuks.

Minu jaoks pole vahet, kas kunst või elu. Ma loodan, et mu pühendumine paistab mu piltidest välja.

Miljard Kilk

•    Sündinud 7. III 1957 Tartus
•    1976 – Lõpetas Tartu Kunstikooli naha kunstilise kujundamise erialal
•    1976 – 1977 Vanemuise dekoraator
•    1979 – 1981 Tartu Ülikooli kunstikabineti laborant
•    1982 – 1995 Tallinnfilmi  joonisfilmi lavastuskunstnik
•    1983 – Kunstnike Liidu liige

Isikunäitused
•    1981 Tallinna Kunstisalong
•    1983 ja 1987 Tallinna Kinomaja
•    1985 Tartu kunstimuuseum
•    1993 Sammas galerii
•    2005 ja 2009 Vaal galerii
•    2007 Viinistu Kunstimuuseum