Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/02/99778t1h7d7c.jpg)
Chris Cornell
Scream (Interscope)
Veider plaat, veider
Olmemüra korras satub ette nii palju tavalist, mõttetut muusikat, et on hea, kui mõne plaadi kohta saab öelda eos «veider». Ja siis hakata mõtlema, mida see tähendab. Endine Soundgardeni ja Audioslave’i rokk-hääl, 44-aastane Chris Cornell, on teinud Timbalandi soustis kannapöörde. Kes kursis ta eelmise kahe sooloalbumiga, teab, et kannapööre see ikkagi pole. Soul (klassikaline Motown, 60ndad) on Cornelli mõjutanud ennegi – õieti oli seda ka ta rokklaulmises kuulda. Ja kaugel sealt on siis pop-rnb, mida teeb Cornell «Screamil». See on nagu 20 aasta tagune Bobby Brown («My Prerogative», «Don’t Be Cruel»). Või veel kaugemale minnes (mitte ajaliselt: «U Can’t Touch This», 1990) MC Hammer. Mine tea, võib-olla see on jälle urbani homne päev pärast sünthiphoppi ja autotjuuni. Punkti võtavad maha Timbalandi rahamasina One Republic laadis lood, aga «Part Of Me» on minu selle aasta lemmikpalade seas.
Hinne: ***
Valner Valme
------------------------------
Andres Lõo
Skeletons On Rock (Laton)
«Lihtne» kompuutrimuusika
Andres Lõo nime taha peitub eesti mees Andres Lõo, kes enamasti loob mingite austria, norra, portugali ja saksa popavangard-tüüpidega nonde asukohamaades. Viimaseil aastail on ta avastanud enda jaoks wave-edit-programmi, millega teeb muusikat, kus põrkuvad (justkui juhuslikult, nurga peal) rock, pop, electro, synthcore ja mis iganes, sest juured on Suicide’is, Bauhausis, Birthday Partys, Mille Plateaux’ asjus; kõik sümboliseeritud kujul, läbi kitsaste võimalustega arvutiprogrammi nõelasilma aetuna. Noise-psühhedeelia puhangud vahetavad kohti algrütmide pulseeringutega, kohati on muusika nii lihtne, et lihtsamaks minna ei saa, aga on seda ka kerge kuulata? Siin peitubki selle kunsti võti. Lõbus äng ehk selle muusika ruum on suurem kui ruum, milles ta elab. Ja kas ta üldse elab? Ei ela, need on muusikalised kummitused. Tontlikult teravmeelne plaat. Tantsi vabastavat tantsu «Trigger Tricksteri» järgi!
Hinne: ****
Valner Valme
------------------------------
Atlas
Atlas (Atlas)
Eestimaine idamaine
Eesti-armeenia etnobänd Atlas esitab esik-albumil armeenia ning türgi tantsu- ja lauluviise, mida rikastab «oktsidendi varajasest muusikast ja popist saadud inspiratsioon» (plaadikaanel leiduva saatesõna osundus). Armeenia ja türgi rahvamuusika traditsioone tundmata on mul raske Atlast skaalal «autentne-innovaatiline» kuhugi paigutada, kuid teatud multikulti elemente jääb kõrva küll. Esituse puhtmuusikaline kvaliteet on kõrge ning mulje noore ansambli muusikast positiivne. Huvitav on see, et armeenia juurtega muusikud mängivad pille, samas kui inimhääl ja inimkeel, need kõige võimsamad pärimuse kandjad, on usaldatud eesti soost lauljataride Erle Võsa-Tangsoo ja Maria Mölderi hooleks.
Hinne: ****
Joosep Sang
------------------------------
Thunderheist
Thunderheist (Big Dada)
Moodne Canada
Thunderheist on uus ja hip electrocrunk-duo, mis tuleb Torontost. Koosneb valgest meeselektroonikust Grahm Zillast ja mustast naisräpparist Isisest. Tutvus see duo interneti vahendusel faile jagades. Grahm Zilla oli teinud remiksi ühest Spank Rocki loost, tahtis seda sõbraga jagada ja eksis siis Messengeri aknaga. Lugu jõudis hoopis Isiseni. Paar ep-d on duol juba ilmunud, nüüd jõuti siis täispika plaadini. Muusikaline spekter on neil lai, või vähemalt ettearvatav. Üldnimetajaks vintage-elektroonika. Plaat algab sümpaatse elektrodiskoga («Sweet 16»), võdistab väga vana kooli electro-hop’i («LBG»), põrutab madalaid ja sensuaalseid bassisagedusi («Slow Roll»), külastab vilksamisi ühte Detroiti laohoonet («The Party After»), laotab valla kosmilist süntesaatoritantsu («Anthem»), kuid jääb siiski omasse crunk-raami. Plaati järjest läbi kuulates muutub asi lõpuks natuke monotoonseks. Meeldib selle Isise laia joonega räppimismaneer.
Hinne: ***
Janar Ala
------------------------------
Kotiteollisuus
Ukonhauta (Megamania)
Maiuspala Soome roki sõpradele
Kotiteollisuus korraldas suvel Rabarocki ööklubis võimsa paljaperseballi, kes kohal olid, need mäletavad, kui nad just ise sel ajal mäluaugus ei viibinud. Kotiteollisuuse tüübid on maailmameistrid lavalpeeretamises ja Lappenranna linna kuulsaimad joodikud. Kodumaal armastatakse Kotiteollisuust meeletult, nende arvel on hunnik kuld- ja plaatinaplaate ja värskeim reliis «Ukonhauta» kerkis silmapilk albumimüügitabeli ykkoseks. Ning see on tõesti üks asjalik rokialbum. Kulumiskindlad rifid ja sädemega refräänid, hevimehe atitüüdiga rammus popp. Mõjutustega Ameerikast (Pixies, Metallica) ning Saksast (Rammstein), sisult aga ikka sama seitsme venna ulg, kes kord nimismehe eest Impivaara laande peitu pugesid.
Hinne: ****
Mart Juur
------------------------------
Tim Hecker
An Imaginary Country (Kranky)
Ambient mürases udukogus
Tim Hecker on ambient-helilooja Montrealist ja «An Imaginary Country» on ta kuues stuudioalbum. Väidetavalt üks mehe kuulajasõbralikumaid, on plaat ometi hea indikaator, kuidas teha ambient-muusikat, mis poleks vaid igav tapeet, vaid haaraks kuulaja endasse. Sarnaselt Fennesziga võib märgata valge müra ja meloodiliste allhoovuste integratsiooni.
Siiski ei uputa Hecker meloodilisi osi müra alla, vaid laseb valgel müral hõljuda muude tekstuuride kohal nagu udul. Kuulaja tajub mellotronidest, süntesaatoritest ja vahel ka kitarridest ning klaverist loodud tekstuure hajutatuna ja ebamäärasena. Tulemus läheneb territooriumile, mida on väisanud ka mitmed shoegaze’i tegijad, ainult et ambient-muusika raamis. Avaloos «100 Years Ago» ja lõpuloos «200 Years Ago» sisalduv meeldejääval dramaatilisel mellotronikäigul põhinev teema annab albumile raamiefekti. Raamide vahele jääb aga veel kümmegi head näidet parimat sorti ambientsest müramuusikast.
Hinne: ****
Erki Hõbe
------------------------------
Koit Toome
Sügav kummardus õpetajale (Tartu Kontsertkorraldus)
Eri esitajad
Jaak Joala laulude galakontsert (OÜ Meediaekspress)
Joala-laulud uues kuues
Jaak Joala kunagine lauluhoolealune Koit Toome valinud oma lemmiklood õpetaja repertuaarist ja pannud need kontsert-plaadile. Leiab nii ootuspärast kui tundmatumat materjali. Tänuväärne projekt ärgitab otsima Joala Kullafondi albumit, mida aga kahjuks pole välja antud. Olles noorhärra Toome häälega tuttav peamiselt Code One’i tuntuma loomingu ja üksikute muude esinemiste põhjal, tunduvad Joala lood tema esituses kunstlikult pingutatud ja järele tehtud. Küllap siiski taotluslikult, pakkumaks aastate jooksul endasse talletatut. Võrdluseks võetud Õllesummeri galakontserdi plaadilt sobib kõrvutamiseks Mikk Saar, kelle esitatu on loomulikum, samas piisavalt joalalik. Galaartistid jäävad igati endaks, lisades igihaljastele lugudele uue mõõtme. «Naer», mis originaalis tuttav ka filmist «Sügisball», Koit Toome ja teisalt Riho Sibula esituses hargneb omaette muusikatükkideks – sedavõrd erinevad lähenemised. Hästi paistavad Joala laulud sobivat ka Tanel Padarile, kes ongi ühe neist The Suni viimasele albumile pistnud. Kuni originaalesituses kogumik puudub, sobib Koit asenduseks hästi.
Hinded: *** / *****
Esme Kassak
------------------------------
India.Arie
Testimony: Vol. 2. Love And Politics (Soulbird)
Ikka pea püsti
See on esimene album, mille India.Arie on teinud pärast soul-ikoonist leibeliga Motown lepingu lõppu. Miks teed lahku läksid, selle kohta on liikvel erinevaid arvamusi, ent tegelikult polegi see laias laastus tähtis. Oluline on, et särasilmne India Arie Simpson on oma debüütalbumist saadik suutnud hoida alal optimismi ja usku ka sellesse, et neosoul ei ole ainult libedate kriitikute vaimusünnitis. Muidugi on tema stiili kutsutud ka akustiliseks souliks, aga selleks sisaldab ta looming tänaseks juba liiga palju, ent samas mitte ülearu palju sünteetilisi helisid ja stuudionõkse. Järjekorras neljandat albumit peab ta ise kõige küpsemaks nii vokaalses kui sisulises mõttes. Võib täitsa nõus olla. Pole ju mingit mõtet teha plaati, mis on eelmistest kehvem. India.Arie ei teinudki.
Hinne: ****
Margus Haav
------------------------------
Öösorr
Öösorr (Öösorr)
Laulud lõkkeõhtule
Raplamaa mehed Priit Öövel ja Aare Pai on plaadivihikus oma laulutekstidele lisanud ka kitarriakordid. Nii saab igaüks, kes veidi pilli tinistada ja laulda mõistab, Öösorri lugudega oma repertuaari rikastada. Miks mitte seda teha, asjakohaseid laule leiab siit nii lõkkeõhtule kui pulmade-peiete jaoks. Kindlasti rõõmustab see plaat autorite kodukõrtsi rahvast ja sõpru-sugulasi, aga paljunäinud õel muusikakriitik on punktidega kitsi. Sorry, Öösorr!
Hinne: **
Lauri Leis