Õnnepalu peitis kriisi ja üksinduse kassiraamatusse

Nagu 2012. aasta, nii oli ka 2009. aasta Tõnu Õnnepalule eriline - ilmus romaan «Paradiis», luulekogu «Kevad ja suvi ja» ning Õnnepalu tõlkes Fernando Pessoa «Tubakapood».

FOTO: Liis Treimann

Ma pole vist ühelegi raamatule nii liiga teinud kui äsja ilmunud Tõnu Õnnepalu «Mandalale», mis taas kord kinnitas, et ühtegi kunstiteost ei tohiks kritiseerida enne lõpuni jõudmist. «Mandala» paarkümmend esimest lehekülge olid katastroof, ma ei suutnud uskuda, et loen Õnnepalu kirjutatud teksti. See oli totter. Punnitatud.


Pealegi kirjutas Õnnepalu kassidest ja nende hingeelust (selgituseks: mu kodus elab kaks kassi, nii et mul pole kasside vastu mitte kõige vähematki).

Kas tõesti pean viis päeva enne kirjaniku esimest juubelit avalikult tunnistama, et Õnnepalu paremad päevad on minevik, tema uus romaan häving?
Õnneks ei.

Sest «Mandala» pole lastele mõeldud kassiraamat ega ka raamat Eesti minevikust. Ammugi mitte pole tegu piinliku teosega. Õnnepalu on ikka Õnnepalu, lihtne, oma siiruses sügav. Ta räägib väärtustest, mis kipuvad unuma. Aga ta on küpsenud ning mängulisem kui kunagi varem.

Kooselust kassidega on kirjanik õppinud (eks kassidel ja Õnnepalul on teatavaid sarnasusi, ja mitte ainult ilmetes, vaid ka harjumustes, eelistustes, seda tunnistab kirjanik isegi), et peale kõige muu tuleb elus ka mängida. Ja mis muud see «Mandala» on kui üks mäng, rollimäng, nagu autor viimasel leheküljel tunnistab.

Ja selle mängu üks osa ongi lugeja petmine, kohati isegi õrritamine – Õnnepalu on peitnud pihtimuse kassiraamatusse. Õige looni, Õnnepaluni jõudmiseks tuleb vaeva näha, lugeda läbi igavamad leheküljed, sest kui need vahele jätta, kaotaks lugu ja kaoks Õnnepalu joonistatav mandala.

«Mandalas» on küll peategelaseks Kirjanik ja tema kaks kassi, kuid samas on nad ka kõik kolm selle raamatu kõrvaltegelased. Sest Kirjanikust rääkimiseks tuleb Õnnepalul jutustada lugu kassidest, neist omakorda jutustades peab ta selgitama kasside eelmiste peremeeste valikuid, nii jõuabki autor üha uute ja uute lugudeni, mis kõik moodustavad ühe terviku, loo Kirjanikust.

Õnnepalu uues raamatus on helge minevik, mil maa oli veel inimeste, mitte masinate võimuses, vastandiks tänapäev. Pea kõik romaani tegelased soovivad taastada vanu aegu, neid korrata. Nad ei taha elada ei linnas ega maal, sest nad ei taha elada maailmas, kuhu nad on sündinud.

Aga eelkõige kirjutab Õnnepalu selles dokumentaalse tõepõhjaga raamatus teda ennast tabanud kriisist, pidetusest ning enese petmisest ja lootustest.

Üksinda, see tähendab oma kahe kassiga peaaegu et inimtühjas paigas elades on Õnnepalu Kirjanik iseenda ja loodusega silmitsi. Põgenemine raamatutesse ega teleekraani ette teda ei päästa, talvega kaasnev masendus saab ta kätte. Nagu ka kevade lootus ja suve kergus.
 
«Mandala» on valus, kuid sugugi mitte pessimistlik raamat. «Iseenesest on see lihtne,» teatab tema aga häirimatult. «Ja ülimalt töökindel. Vähemalt minu jaoks ja praegu. Aga kas saab ühelt õnne valemilt nõuda rohkem kui et ta töötaks sinu jaoks ja praegu?»

Nii arutleb Õnnepalu «Mandalas» õnne valmi üle. Ja see valem on tõesti lihtne. Tuleb lihtsalt kirjutada. «Kirjutamine on lõppude lõpuks ainus asi, millest ma oskan aimu saada, mida tähendab looming, mida tähendab jumal.» (lk 223)

Õnnepalu Kirjanik teeb iseendaga rahu, ta jõuab koju. Näib, et ka Õnnepalu. «Mandala» on igal juhul tähelepanuväärne teos. Kuigi kassi kirjelduste stiilimeister Õnnepalu pole. Tema on üksinduse ja mahajätmise stiilimeister.

Peale «Mandala» on Tõnu Õnnepalult oodata sel sügisel uut luulekogu ning äsja lõppenud mononäidendite võistlusel valiti tema näidend parimaks. Tõnu Õnnepalu tähistab 13. septembril 50. sünnipäeva. Palju õnne!

Raamat
Tõnu Õnnepalu
Mandala
Varrak, 2012,
243 lk

Tagasi üles