iDeal kampaania

Maakinode tulevik: kui sa pole digitaalne, pole sind (peagi) olemas

FOTO: Corbis / Scanpix

Arvud ei valeta: Soomes linastub «Puhastus» 102 kohas korraga üle kogu riigi, ela sa või kaugel põhjas, Rovaniemis näiteks, Eestis aga... Tallinnas, Tartus ja Narvas. Kõik.

Viljandis elav käsitöölisest eraettevõtja Kristel Habakukk käib kinos Tallinnas – siis, kui sinna satub. Sama plaanib ta raamatust vaimustatuna teha ka «Puhastuse» puhul. Absurd?

Kahjuks mitte, vaid Eesti regionaalpoliitika. Seda päriskino pole Viljandis enam mitu aastat – hoonegi on lammutatud. Kino siiski näidatakse – kindlatel päevadel ärkab ellu 37-kohaline salong, mis tegutseb kohalikus külalistemajas. Paljudes linnades pole sedagi.

«Ilma korraliku kinota on patt nimetada Viljandit kultuurilinnaks,» ütleb Habakukk otse. Ta esindab seda üle 40-aastate põlvkonda, kes on koos kinoga üles kasvanud ja peab selle olemasolu enesestmõistetavaks.

Iseäranis valusalt tuletab olukord  ennast meelde siis, kui Tallinnas jõuab ekraanile mõni oodatud kodumaine film. Õli valab tulle see, et ajakirjandus räägib, aga vaadata pole võimalik. Või tuleb liiga kaua oodata.

Soome on eeskujuks

Soomes on teistmoodi. Seal leiti juba mitu head aastat tagasi, et ääremaal elav soomlane on samasugune inimene nagu see, kes elab Helsingis. Tulemuseks on kinode üldine digitaliseerimine – 2011. aasta lõpuks oli vastav tehnika Soome 283 kinosaalist juba 210s, toetajaiks riik ja Euroopa Liit.

Päris tasuta ei anta siiski midagi. 60% panustab riik – regionaalpoliitiliselt oluliste väikelinnade puhul kuni 80% –, 40% jääb kohaliku omavalitsuse ja kino enda katta. Ainuüksi 2011. aastal kulus toetuseks 2,26 miljonit eurot. Protsess on niikaugel, et jõuab 2013. aastal lõpule.

Digitaliseerimine on andnud korraliku tõuke ka soome filmile, võimaldades levitada seda tiraažis, mis veel aastaid tagasi oli filmilindi kalliduse tõttu unistuseks. Nii on tänavu järjepanu ekraanile jõudnud linateosed, mille koopiate arv ulatub sajani – suve seisuga oli kodumaise filmi osakaal juba 35% kõigist vaatajaist.

Siiski on regionaalpoliitika, nagu ka soome filmi parem kättesaadavus, vaid üks põhjusi, miks on selline asi ette võetud. Veel enam mõjutab asjade käiku filmi- ja kinomaailmas toimuv digitaaltehniline revolutsioon. Kui sa pole digitaalne, pole sind olemas – nii võib kokku võtta selle diagnoosi.

Asi on naljast kaugel. Kui mitte homme, siis ülehomme juhtub nii, et filmilint saadetakse pensionile ja filmiprojektoritele leitakse koht muuseumis. Filmikoopia tegemine, seda enam tiražeerimine ja subtitreerimine on kallis – võrreldes digitaalsete koopiatega. See on iseäranis oluline vahe just väärtfilmide ja selliste väikeriikide linateoste puhul nagu Eesti ja Soome.

Pea kõik meie viimased filmid, sh «Puhastus», on levinud üksnes DCP (Digital Cinema Package – üldtunnustatud digitaalse kinolevi standard) ja Eestis ka nn vaese mehe digikino ehk Blu-ray vahendusel. Viimane on õigupoolest HD-kodukino silmas pidades välja töötatud vorm, mida kasutatakse olude sunnil siis, kui DCP-d ei ole.

Eestis enamasti ei ole, peale Tallinna, Tartu ja Narva. Tartuski, kus on kokku neli kino, sh üks kobarkino, on vaid kaks standardile vastavat ekraani. Õigupoolest võib ka Blu-ray-mängijaid kogu Eesti peale kokku lugeda kümmekond, Pärnu ainsas kinos Mai seda näiteks ei ole.

Mis juhtub aga siis, kui kraani keerab kinni Hollywood – enamik Tallinnast ja Tartust väljaspool tegutsevaid kinosid teenib praegu oma vähesegi tulu just Hollywoodi filmide näitamisest. Siin ei aita isegi Blu-ray levi – Hollywoodi puhul on see piraatluse ohu tõttu välistatud.  

Tallinnas, Tartus ja Narvas kommertskinosid pidava Forum Cinemase leviekspert Timo Diener ütleb otse, et iga filmi kohta, mis jõuab kinno lindil, tuleb juba kaks digitaalset filmi. Ja et üha rohkem on nii, et kui midagi üldse Eestisse filmilindil jõuab, siis ainuüksi vajadusest toita neid saale, mis ei ole veel digitaliseeritud, ja seetõttu «lükata veidikenegi edasi filmilindi ajastu surmakrampe».

Tallinnas väärtfilmikino Sõprus pidav Indrek Kasela möönab, et ideaalis võiks kõik väikelinnade kinod olla digitaliseeritud, aga seni pole suudetud seda teha isegi Sõpruse ja teise Tallinna väärtfilmikino Artisega. «See on teema, millega me iga päev üha rohkem maadleme.»

Üleminek on Kasela sõnul küll kallis – Sõpruse puhul arvestuslikult kuni 70 000 eurot –, aga kokkuvõttes hoiaks riik sellega raha hoopis kokku. «Tihti ületavad filmirulli ja selle transpordi kulu isegi näitamisõiguste hankimise hinna. Jutt on kümnetest tuhandetest eurodest ainuüksi meie kino puhul – valdavalt on levitajad selle kinni maksnud ju riigi toetusel.»

Digitaalne surve rõhub ka PÖFFi – festivalile saadetavate digitaalsete koopiate osakaal on tänavu ennustatavalt juba pool, paraku on neid näidata üha keerulisem.

Tegelikult on digitaliseerumine ainult väga suure probleemi üks pool. Eesti kinovõrk on pehmelt öeldes halvas olukorras. «Tööpõld on lai,» nagu väljendub kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp, kes tegi hiljaaegu ringi peale veidi rohkem kui 50 Eesti kinole ja kinopunktile. Valik tähelepanekutest: «Seansid ebaregulaarsed.», «Saal vajab renoveerimist.», «Puuduvad levikontaktid.», «Tehnika puudulik.»...

«Puhastuse» kaastootja ja levitaja Kris Taska tõdeb, et probleemiks ei ole niivõrd näitamiskohtade või -tehnika, kuivõrd sissetöötatuse ja publiku harjumuse puudus. Selleks et oleks kinopublikut, on vaja näidata kino igal õhtul, ja nii kas või kolmele inimesele hambad ristis järjest, kuni tekib jälle harjumus õhtuti kinos käia.

Selleks aga, et tekitada harjumust, oleks Taska sõnul vaja, et kultuurimajade või kinode juhtidel tekiks motivatsioon – et nende tegevust toetaks riik või kohalik omavalitsus.

Kinobuss sõidab appi

Siit ka põhjus, miks «Puhastust» esialgu vaid kolmes suuremas linnas näeb. Taska lubab siiski, et «Puhastust» hakkab loodetavasti peagi näitama Kinobuss, mille vahendusel peaks see jõudma ka väiksematesse kohtadesse.

Mida ette võtta? Filmimees Artur Talvik, kes peab Kass Arturi rändkino, ütleb, et kõigepealt tuleks teha haldusreform, et tekiksid tugevad omavalitsused, kes suudaksid pidada kino. Eraettevõtlusena on see üsna mõttetu. Hea näitena toob ta Märjamaa valla. Teiseks oleks vaja riiklikku poliitikat – kogu maa digitaliseerimist. See tähendab seda, et riik ei peaks ehitama niivõrd laiu teid ja suuri maju, kuivõrd investeerima olemasolevate majade sisustamisse tänapäevase tehnikaga.

Nii või naa, kinovõrgu digitaliseerimisest me ei pääse. Hoolitseda tuleks selle eest, et igas maakonnas oleks vähemalt üks DCP-ekraaniga varustatud kino. Selleks oleks vaja taotleda Euroopa Liidu toetust. Paraku kipub rong eest ära sõitma – kinode nüüdisajastamiseks jagatakse raha 2013. aasta lõpuni.

Sepp ütleb, et alustada tuleks veel piskumast – sellest, et luua kinopidajate ja siinsete filmitootjate ühine elektrooniline suhtlusvõrgustik, mis aitaks elavdada vähemalt eesti filmide levi.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles