«Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!»: karuteene moodsale kunstile

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raul Meele «Apokriivad» (1997) festivali ART IST KUKU NU UT näitusel «Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!».

FOTO: Sille Annuk

Festivali ART IST KUKU NU UT näituse «Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!» avamisel 7. septembril Tartus Raekoja platsil toimusid arvuka rahva ees sõnavõtud ja tervitused, kus toodi ajaloost näiteid, et hea kunst on alati olnud skandaalne. Lõpetuseks manitses Tartu kunstimuuseumi direktor Reet Mark süvenema moodsasse kunsti hoolimata väikesest haisust. Ma ei teadnud, kas naerda või nutta. Pakuti viina.

Kuraatorid Rael Artel ja Kaisa Eiche on läbi töötanud «baasi, millel tänase kaasaegse kunsti pealisehitus püsib» («Taaskohtumine kunstitontidega», Sirp, 7.09) ja eksponeerivad seda Tartu kunstimuuseumis. Sealhulgas on Jaan Toomiku installatsioon «15. mai – 1. juuni 1992» 16 fekaalipurgiga (ekspositsioonis rekonstruktsioon, sest originaalid on hävinud) ja Raul Meele «Apokriivad» sinimustvalgete lippude peale kirjutatud roppuste ja sõimuga Peeter Sauterilt.

Nägin mõlemat nende esmaesitusel. Toomiku junnid asusid 1992. aastal Pirita teel Eesti Näituste teises paviljonis. Toomik oli vaevelnud kõhukinnisuse all ja WC-s mediteerides tekkis tal mõte avalikkust veidi irriteerida (nagu tal on seda hiljemgi juhtunud) ning poti asemel kasutada hoopis purke ja koos söögimenüüga näitusele viia. Kehitasin õlgu – noore mehe rumal nali, esimesteks kuulsateks roojanautijateks olid juba Salvador Dali ja Luis Buñuel.  

Väärikas kunst?

Raul Meele «Apokriivad» olid eksponeeritud 1997. aastal kunstihoones. See oli aeg, mil tundsin iga päev õnne Eesti Vabariigi olemasolust, mille sümboliks on sinimustvalge. Selle rüvetamine ei ajanud mind muhameedlaste kombel vihale, ma ei nõudnud Meele kividega surnuks loopimist, olin lihtsalt kurb. Püüdsin autorit mõista, teadsin teda nõukogudeaegse dissidentliku kunstnikuna, kes peitis oma teostesse rahvuslikke sümboleid ja saatis neid salaja välismaale. Nüüd on pettunud Eesti riigis, protest on lihtsalt naiivne ja rohmakas. Kunstnikud on teadagi ebastabiilsed ja edevad.

Mõlemad lood tulnuks ära unustada. Kuid meedia tõstis teema aina uuesti üles ja Raul Meele eneseõigustused ei veena: kord samastab ta end 24. veebruari joodikuga, kord tavalise eesti inimesega. Ei, sellist kõnepruuki kasutavad vaid mõned paadialused ja Peeter Sauter. Vorm on liiga solvav, et näha seal sõnumit: «Tahan ise olla väärikam ja elada väärilisemat elu väärikamas vabariigis» (näituse kataloog).

Kuraatorid vist arvavad, et mida rohkem kirjutatakse, seda sügavama sisuga teos, aga võib-olla aetakse lihtsalt menu taga. Igatahes toob riigimuuseumis eksponeerimine poleemikasse uue dimensiooni, sest vaidlusalused on nüüd ümbritsetud museoloogilise aupaistega.

See on teinud karuteene kogu nüüdisaegsele kontseptualistlikule kunstile ja eelkõige autoritele. Kataloogi jaoks tellitud infotihe artikkel Hanno Soansilt ei selgita ikkagi, kuidas Toomiku väga heast loomingust just tema väljaheited aitasid üles ehitada tänapäevast kunsti. Rahvas näeb siin enda alandamist, mina tänapäeva eesti kunsti halba tundmist, näiteks Toomiku loomingust kuulub kindlasti eesti kunsti klassikasse ülimalt hingeminev «Isa ja poeg». Aga kellena ta nüüd rahvale meelde jääb?

Raul Meele lugu on tõsisem, tema riigivastastele roppustele pühendatud tuba mõjub sümboolse kallaletungina Eesti riigile. Mis sellest, et prokuratuuri arvates mitte (sest lipu mõõdud ei ole täpsed).

Positiivset

Kolmandaks tähtteoseks on valitud Kai Kaljo «Luuser», mis oma suure üldistuse ja peene huumoriga seda ongi. Flo Kasearu ja Anna-Stina Treumund on esitanud ääretult vaimukad videod inspireerituna Jaan Toomiku ja Kai Kaljo loomingust.

Festival haarab veel Y-galeriid ja Noorust. Esimeses näeme «Kuku nunnu» stipendiaadi Eike Epliku skulpturaalseid installatsioone ning teises ameeriklase Chris Fitzpatricku kureeritud 16 kunstniku loomingut pealkirjaga «Sõida tasa üle silla».

Lõpetuseks tuleb ikkagi kiita Rael Artelit ning Kaisa Eichet, kes eelmisel aastal elustasid hääbuva Tartu kunstikuu, tähti ümber paigutades moodustasid põneva nime, tõid veebruarist septembrisse ja organiseerisid kohale Marina Abramoviči, kes pärast Otto Dixi esinemist 1921. aasta Pallase näitusel oli teine maailmanimi Tartus. Noored on julged ja hakkajad – ja neil on lubatud ka eksida. Iseasi on 72 aasta vanuse Tartu kunstimuuseumiga.

«Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!»

Eesti kaasaegse kunsti klassika

Festivalil ART IST KUKU NU UT

Näitus avatud Tartu kunstimuuseumi näitusemajas 18. novembrini

Kunstnikud: Johnson ja Johnson, Kai Kaljo, Flo Kasearu, Raul Meel, Jaan Toomik, Anna-Stina Treumund

Kuraatorid: Rael Artel, Kaisa Eiche

Tagasi üles