Avalik internet, see globaalse küla poetagune, on Iraanis võimude poolt filtreeritud. Postimees.ee-le Iraanis ligi ei pääse. Päevalehest on võimalik lugeda vaid kulinaariast. Informatsiooni saab ammutada ainult Õhtulehest. Kuid igale mürgile on vastumürk. Kohalikelt iraanlastelt on soovi korral võimalik soetada kodeeritud antifiltreid, mis uksed maailmaküla poetagusele jälle avavad. Allolevalt leiate Iraani teatrisüsteemi filtrite kirjelduse R.A.A.A.Mi «Antigone» näitel ning iraani kultusnäitlejate koodid süsteemi antifiltreerimiseks.
Iraanist, ilma filtriteta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Projektiteater R.A.A.A.M gastroleeris iraani lavastaja Homayoun Ghanizadeh’ lavastusega «Antigone» 20. augustist 11. septembrini Iraani Islamivabariigis. Vaatamata sellele, et tegemist oli pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni esimese rahvusvahelise näitetrupiga, keda kutsuti Teherani avalikke külalisetendusi andma, kulus üle poole väärtuslikust lavaajast siiski võitlusele tsensoritega, et saada mänguluba.
Homayoun Ghanizadeh
Lavastaja Homayoun Ghanizadeh on üks iraani kuulsamaid, kuid ühtaegu ka vastuolulisemaid noori lavastajaid, kelle portfooliosse kuuluvad neli lavastust Iraanis («Godot’d oodates», «Daidalos ja Ikaros», «Agamemnon» ja «Caligula») ning kaks Eestis («Antigone» ja «Kuningas sureb»). Juba oma teise lavastustega «Daidalos ja Ikaros» võitis ta 2007. aastal parima iraani lavastaja tiitli. Ghanizadeh’ lavastajakäekiri on kontseptuaalne, vormitundlik ja metafoorne.
Eestis lavastatud «Antigone» osales 2011. aasta veebruaris Teheranis toimunud XXIX rahvusvahelisel teatrifestivalil «Koit» («Fadjr», loe kultuurilehest Sirp 11.03.2011). Toona esitati «Antigone» viiele auhinnanominatsioonile: parim naisnäitleja (Elina Reinold ja Külli Reinumägi), parim meesnäitleja (Raimo Pass), parim lavastaja (Homayoun Ghanizadeh) ja parim tekst (Homayoun Ghanizadeh), sealjuures võitis Elina Reinold nimitegelase rolli eest festivali parima naisnäitleja auhinna.
Positiivne vastuvõtt festivalil süstis lavastajasse julgust korraldada «Antigone» gastrollid Iraanis.
Päevapoliitiline taust
«Antigone» lavastuse osalemine 2011. aasta festivalil «Koit» asetus Lähis-Ida rahutuste konteksti – Teheranis toimusid demonstratsioonid Egiptuse ja Tuneesia islamistide toetuseks, mille käigus sai surma kaks ja arreteeriti umbes 1500 inimest, nende hulgas ka «Antigone» trupi kolm liiget eesotsas Kreoni osatäitja Andrus Vaarikuga.
Seekordset gastrolli, mil elu Teherani tänavatel oli rahumeelne, täis igapäevast saginat kuuma päikese all, vürtsitasid aga võitlus tsensoritega ja ebastabiilne finantskliima. Kolme nädala jooksul langes Iraani omavaluuta väärtus lääneriikide poolt Iraanile kehtestatud sanktsioonide tõttu ligi kolmandiku võrra. Samuti toimus Teheranis mitteühinemisliikumise riikide (NAM) tippkohtumine, millest võtsid osa 120 riigi juhid ja ametnikud. Tippkohtumise puhuks kuulutati välja riiklikud puhkepäevad ning Teherani elanikel paluti linnast lahkuda. Kõik väliskülalised võeti politseis ametlikult arvele.
Võitlus tsensuuriga
Esimesel kahel nädalal ei saanud R.A.A.A.M tsensoritelt luba avalikke külalisetendusi anda. Luba saadi esialgu vaid neljaks workshop’iks, et iraani näitleja Attila Pessyani saaks laval assisteerides Andrus Vaariku rolli selgeks õppida, kuid peagi võeti seegi. Kas põhjuseks oli lavastaja Homayoun Ghanizadeh’ problemaatiline isik – oli ta ju 2011. aasta festivalil «Koit» pidanud tsensuurivastase kõne, pärast mida ta pole saanud luba ühegi lavastuse ega dramatiseeringu väljatoomiseks (k.a Tšehhovi «Kirsiaed») – või ei saanud tsensorid väljastada luba NAMi tippkohtumise tõttu, jäigi selgusetuks. Kuid nii rangeid sanktsioone pole ammu ühegi teise trupi puhul rakendatud.
Pärast kaks nädalat toimunud pressikonverentse, raadiointervjuusid, uudisnuppe trükipressis ja toetusavaldusi Facebookis olid tsensorid nõus 4. septembril «Antigone» ettemängu uuesti inspekteerima, andes aga eelnevalt lavastajale juhiseid – keelatud oli munade kasutamine lavastuses, mäng mütsidega, punane lavakujundus, intiimsed stseenid ja viited New Yorgile. Sisuliselt tuli kaotada «Antigone» lavastuse kõik peamised sümbolid.
Muna – igal tegelasel on mütsi all muna ning selle eemaldamine tähendab surma. Iraani mütoloogia järgi on universum muna, mille keskel on Maa kui munarebu. Lavastuse lõpuks saavad kõik munad otsa.
Pea katmine – islami reeglite järgi peab naise pea olema kaetud. Naine on kui pärl, mida tuleb hoida suletud karbis, pea paljastamine on seotud avaliku häbiga. Lavastuses kannavad kõik tegelased mütsi ning mütsi kaotamine on võrdsustatud surmaga.
Punane värv – vastuhaku ja märterluse sümbol.
New York – emigratsioon on iraani ühiskonnas üks suuremaid epideemiaid, eelkõige suunduvad noored teostama just oma Ameerika unistust.
Loomulikult jäid jõusse kõik islamikomisjoni nõudmised, mis esitati juba 2011. aasta teatrifestivalil – mehed ei tohi naisi laval puudutada ja kui seda tehakse, siis ainult abivahendite, nagu näiteks roosade kummikinnaste (Antigone laiba kohvrisse pakkimisel) või golfikepi (Haimoni ja Ismene tants) abil.
Ehkki tsensorite nõudmisel tuli lavastusest eemaldada vähegi tähenduslikud elemendid, oli lavastaja Ghanizadeh valmis välja minema absurdi täispangale – munade asemel võtma kasutusele porgandid, mütside külge kinnitama valged heeliumiga täidetud õhupallid, mis tegelaste surmahetkel taevasse lendaksid, ning punase lavakujunduse katma suurte mustade palakatega. Valitseja Kreoni atribuudiks said kaelas rippuvad käärid. Lavastuse absurdsust võimendasid eesti- ja farsikeelsed repliigid (Andrus Vaariku asemel oli Kreoni rollis iraani kuulsamaid näitlejaid Attila Pessyani), mis näitasid veelgi selgemalt, kuidas valitsejal ja tema kaaskonnal puudub ühine keel ja dialoogi pidamise võime.
Näitlejaid inspireerisid pähe kinnitatud õhupallid niivõrd, et terve ettemängu jooksul oli kuulda lauseid nagu «Naudi elu, kuni sul pall peas on» jne. Ismene otsustas aga New Yorki näitlejannaks minemise asemel hoopis üle mere Kärdlasse emigreeruda. «Antigone» hakkas üha enam lastelavastuse (nt «Alice Imedemaal») mõõtu võtma.
Kõige selle juures oli aga üllatav, et jätkuvalt ei häirinud tsensoreid viited prohvet Muhamedi karikatuuridele Taani ajakirjanduses, hullusärkidesse riietatud valitseja ja tema kaaskond, uimastite süstimine (nt heroiini süstimist karistatakse seal riigis surmanuhtlusega), suitsiidid, eestikeelne ropendamine, tants laval (tantsimine on seal riigis keelatud), Gloria Gaynori «I will survive» laulusõnad ja pidev viitamine daamide kuutsüklile kui publiku naerutamise põhikomponendile.
Pärast kolmetunnist tsensorite nõupidamist jõuti otsusele – «Antigone» lavastus saab kirjaliku mänguloa, ja seda ilma ühegi kärpe ja muudatuseta!
Etendused ja nende mõju
Tsensuuriga võitlemise tõttu andis R.A.A.A.M Teheranis Iranshahri teatris 30 etenduse asemel vaid 12 etendust, neli workshop’i ja kaks ettemängu tsensoritele, kuid reklaami levides olid saalid publikut puupüsti täis ning janused jäid järgmisi kordi ootama.
Kõige hämmastavam oli aga see, et samal ajal kui «Antigone» mängukeelu alla kannatas, kanti Iranshahri teatri kõrvalsaalis ette Maedeh Tahmasbi lavastus «Word-Silence-Word», mille teksti autoriks on ameerika näitekirjanik David Ives. New Yorgis aset leidvas näitemängus arenesid naiste- ja meestevahelised suhted tunduvalt intiimsemalt kui «Antigones», lisaks ropendati laval puhtas farsi keeles.
Väidetavalt osutus see võimalikuks vaid seetõttu, et ühiskonda vähe mõjutavate lavastuste puhul on tsensorid altid silmi kinni pigistama.
Homayoun Ghanizadeh tunnistas, et ehkki «Antigone» lavastuse mõju ei pruugi olla iraani ühiskonnas kohe märgatav, tuleb see mõju pikas perspektiivis kindlasti – nii nagu tüünesse vette visatud kivi kutsub esile sõõrja lainetuse, jätab teater oma jäljed tuleviku ühiskonda.
Iraani teatri grand old lady Homa Rousta: meie ühiskonnas on palju Antiogeneid.
Homa Rousta, milline lavastaja on Ghanizadeh?
Ta on väga eriline nüüdisteatri lavastaja – tema lavastustel on tugevad kontseptsioonid ja olulised ideed, mida iraani inimestele edastada.
Milline on teie on jaoks «Antigone» tähendus?
Antigone võiks sümboliseerida koondportreed Iraani kodanikest, kes astuvad välja ühiskonna reeglite vastu. On inimesi, kes on sama tugevad ja iseseisva mõtlemisega kui Antigone. Selles lavastuses oli sügavat traagikat. Kadestan Homayoun Ghanizadeh’d, kuna see lavastus võeti nii hästi vastu.
Kas omab lisatähendust see, et Antigone kui protagonist on naine?
Loomulikult omab, kuna iraani naistel on vabadused piiratud. Naistel peab olema palju tahtejõudu ja meelekindlust, et ujuda vastuvoolu. Meie ühiskonnas on palju Antigoneid.
Kuidas teile meeldisid eesti näitlejad?
Eestis on tõesti head näitlejad, kes valdavad häält ning keha. Meie näitlejatel oleks teilt palju õppida – näiteks distsipliini. Pean siinkohal vabandama näitlejate ees kogu selle ebaõnne eest, mis teid tabas külalisetenduste andmisel Iraanis.
«Antigone» trupp
Antigone – Elina Reinold
Kreon – Andrus Vaarik või Attila Pessyani
Tereisias – Raimo Pass
Ismene – Külli Reinumägi
Haimon – Ago Anderson
Euridike – Eva Püssa
Iraani reisil osalesid veel: produtsent Märt Meos, grimeerija Gristina Krüger, etenduse juht Jaanika Idvan ja ajakirjanik Kristiina Reidolf