R.A.A.A.M. Iraanis: Andrus Vaariku reisipäevik

R.A.A.A.M.i etendus «Antigone» Foto: Ava Kiaie

20. august, iseseisvuse taastamise päev, viimane päev kodumaal enne pärsia vabadusvõitlusesse sööstmist. Palusin eile Allikul kodustel asjadel silm peal hoida, kuni mina iraaniasja ajan. Heitsin viimase pilgu töömehetarele, mille kadunud eit omal ajal ehitas ja lennujaama. Reisi algus on hämmastavalt muretu ja rahulik. Olgu, kogume jõudu. Aga valvsust ei kaota.

21. august, kell kuus hommikul oleme Teheranis. Tund hirmu visuaalselt sõidukõlbmatu mikrobussiga 140-sel tunnikiirusel city poole, teine tunnike Safiri hotelli otsimist, hommikusöök ja magama. Elina (Elina Reinold, mängib «Antigones» Antigonet – toim.) ja Märt (Märt Meos, «Antigone» lavastanud vabatrupi R.A.A.A.M.i produtsent – toim.) viidi pressikonverentsile, kus oli kõik väga närviline ja ebakindel. Palav, 34 kraadi. Aga toas on konditsioneer ja tohib suitsetada. Me oleme Agoga (Ago Anderson, mängib «Antigones» Haimoni- toim) rahul. Magasin kella viieni. Seis on segane. Saalid välja müüdud, aga tsensorite luba mängimiseks ei ole. Seda on ka raske saada, sest nad ei taha eriti vaatama tulla. Pressikonverentsil küsiti, kuidas te julgesite trupi kohale kutsuda, omamata luba etenduda? Homayoun («Antiogne» lavastanud Homayoun Ghnizadeh – toim.) )ütles, et nii oli ainuke võimalus saada luba tsensoritelt, kes tahavad elava esituse üle vaadata. Nalja saab. Õhtusöök väidetavalt linna parimas taimetoidurestoranis oli hõrk. Homme läheme šahhi paleed vaatama ja kell kuus on proov. Tuppa on siginenud tagurpidi vardasse aetud kuldsete narmastega ääristatud eesti lipp. Vaatame enne uinumist veel televiisorist kohalikku huumorisaadet, kus kääbusega löödi autoaken sisse.

22. august. Magasin nagu šahhi kass. Kuningas Pahlavi residents mägede jalamil. 2600 meetrit merest. Aga kuningakompleks on ilus, eriti vaimustav on idamaine kuuekümnendate modernism. Šahhi raamatukogu! Kus leidus ka üks väliseesti autor inglise keeles, Arved Viirlaidi «Ristideta hauad» kõrvuti Kalevalaga. Külli õpetas, et kui küsitakse, mis kell on, tuleb vastata, et homme vaatame. Idamaale äärmiselt sobilik. Kella kuuene proov ongi poole kaheksaks lükatud. Aga räägitakse ka üheksast. Ja tõesti! Kümnest kaheteistkümneni tuigerdasime ja mõmisesimegi proovi parodeerides veel eluohtlikul laval. Magama.

23. august. Võtsin hommikupoole ööd unerohtu ja valuvaigistit, sest und ei tulnud, närvipõletik ronis jalas edasi-tagasi ja konditsioneer tegi läheneva pommituslennuki häält. Hommikul selgus, et Raimo oli ka seda lennukit kuulnud. Workshop toimus. Kunagine Peter Brooki näitleja Attila Pessyani, suur Iraani staar, mu tulevane keha, kolas varjuna mul kannul ja aitas luua muljet, et etendus see nüüd küll ei ole. Kõik on rahul.

24. august. Hommikul viidi mind otse voodist araabia turule. Palav, minestamise hirm, õhupuudus, kolmekordse autoparklatäis täikaträni, mis tekitas migreenilaadse tremolo. Lühikesed püksid ei ole lubatud. Koraan ei luba. Naised peavad üldse kasukates käima. Meie kaks senist ülesastumist on vormistatud veidra workshopina, mille käigus me esitame etenduse, aga lavastaja on laval, sekkub ja korrigeerib. Homme ilmselt on etendus komisjonile. Siis vaatame edasi. Aga ka dekoratsioon ei ole veel lõpetatud, helikujundus on juhuslik jne. Idamaine lõputu muretus räige diktatuuri tingimustes. Paradoksaalne. Aga ehk nii hoitaksegi sisemist tasakaalu. Muretus kui teadvustamata dissidentlus? Noorus tuleb meelde. Aga võib-olla neile ei sobigi demokraatia? Demokraatiast veel sammuke ja entroopia ning anarhia on võidumehed. Aga kas see islam nii fundamentaalne peab olema, nagu ta hetkel ennast Iraanis kehtestanud on, et nende toredate pärslaste enesehävituslikke tunge vaos hoida? Seitsmekümnendatel olla Teheran olnud hipide meelispeatuspaik teel narkootilistesse metropolidesse.

25. august. Küll sai magatud! Voodist otse ajaloomuuseumisse. Seitse tuhat aastat esteetikat. Kannud ja potsikud puhas ilu. Oli ikka rikkust ja aega luua endale nauditav ümbrus. Kohutava kohviga nende Werner, kus 40 aastat pole midagi muutunud, ka personal mitte. Maalilised ja väärikad ättettekanjad. Taas tasuta taimetoit, mis ei paista sugugi ära tüütavat. Pool kuus intervjuu juhtivale päevalehele ja kuuest valmisolek number üks, sest kell seitse, kaheks või üheksa tulevad võib-olla tsensorid etendust vaatama. Publikut täna saali ei lasta. Intervjuu antud. Kell seitse etendus tsensuurile! Üks tähtis tsensor ja paar Homayouni sõpra saalis. Attila istus eeslava servas ja kirjutas mu käike ülesse.

Homme selgub Antigone saatus Teheranis. Aga meie ei lase tujul langeda ja kosutame ennast orgiaga rahvusrestoranis lavastaja arvel. See puhkus pärsia kuurortis ei ole mu rahakotilt tolmu ka ära võtnud. Nädal idamaises luksuses suplemist on maksma läinud 30 €, kui sedagi. Vihma hakkab sadama. Otsustame Agoga sääsevõrgu akna ette tõmmata, et tarantlid ja skorpionid vihmavarju ei trügiks. Ronirästik ei pidavat ka niiskust sallima.

26. august. Ago tegi silmad lahti ja ütle, et iga päev päev ärkad ülesse ja kõik on väga segane. Kristliku taustaga orjarahva pojale on see loomulikult võerastav.

Aga ei! Asi selge!  Meil on luba alustada esimest korda välisteatri avalike etendustega selle riigikorra ajaloos!

Meid viiakse moodsa kunsti muuseumisse. Oo my god! Näitus «Op and pop art». Nende enda kogudest! Warhol, Rauchenberg, Lichtenstein, Vasarely jne. Kõik kuningaajast ja siiani alles. Valitsus pidi tahtma need kõik kus kurat müüa, aga muuseum peab meeleheitlikku võitlust säilitamaks kollektsiooni, mida Louvre kadestab. Skulptuuride aeda ei lubata, sest nad häbenevad neid  aluseid, millel alles äsja seisid Rodinid ja Picassod, mille valitsus öö varjus pihta ja huugama on pannud. Aga ka nende oma opkunsti paremik on lummav. Väga pärsia kirja keskne, aga oma filigraansuselt pea täiuslik. 3D. Vasarely muidugi šokeeriv teostuse ebainimlikult täiuslikkuselt. Praegu teeb arvuti selliseid kolmemõõtmelisi ebamaises valguses värvilisi mulle mõne minutiga. Unustatud pühendumus. Õilis käsitöö. Pildistada ei lubatud. Ja milline maja! Ei mingeid korruseid, vaikne langev ringvajumine mööda natuke kaldus põrandaga  saale alla lõppu välja ja siis keskelt mööda järsemat spiraali algusesse. Vaatad seda ilu ja pühendumust ning ununeb see riik, see usk, see rahvas ja mõistad, kui tore ja armas on inimene ning kui sarnased me oleme oma igatsuses rõõmu, rahu, ilu ja armastuse järele. Hämmastav, et üks imetaja on nii imeliseks arenenud. Inimene on jumala oma näo järgi loonud.

Süda läigib ja kõht on hõre hommikust saati. Pole ju nädal aega liha söönud ja eile selline lambalihaorgia!

Luba ikkagi ei ole. On suuline. Aga Iranshahri teatri juhtkond vajab kirjalikku. Allkirjaõiguslik ametnik on kadunud, templi kaasa võtnud ja telefonile ei vasta. Homayoun oli nutnud seda kuuldes.

Workshop. Tegelikult oli väga hea etendus. Tehniliselt täpne ja rõõmsalt spontaanne. Neljas workshop ikkagi! Attila mul sabas jälle. Mis niimoodi etenduse kontsentratsioonis viga süüdimatult harjutada! Saalis eestlane. Tema enda teada ainus Teheranis. Teherani ülikooli juures rahvusvahelises üliõpilasvahetusorganisatsioonis stažeeriv kena nooruk. Külli ei jõudnud oma roppu suud ära häbeneda. Algselt planeeritud ebatsensuursuste pidurdamatu voog ei olnud koduses Katariina kirikus mõeldav. Iraani väliseestlane pajatas, et kontorit kuulatakse pealt, kõik käigud, kontaktid ja isegi puudutamised on fikseeritud. Jälitamine on täiesti märkamatu, aga aegajalt käiakse oma informeeritusega eputamas.

Oleme Agoga taas kodus televiisori ees ja vaatame Iraani olümpiavõitjate austamist presidendi juhtimisel. Ta on nii pisike. Väike nagu Putin. Sellest äkki need meile arusaamatud kääbusenaljad televiisoris?

27. august. Voodist basaarile, olles enne läbi astunud Raimo (Raimo Pass, mängib «Antigones» Tereisiast – toim.)  apteegist. Lavastaja kohvikus kooki süües saabub uudis, et luba ikkagi ei ole. Sigatsensor arvestab, et on saabunud pühad ja tema sohi peale, et ta ainuisikuliselt käis etendust vaatamas, teisi toredaid keelajaid informeerimata, ei ole pidupäevade ajal võimalik kaevata ja nii jääb see ebamäärane vindumine vähemalt reedeni kestma. Ma ei saagi niimoodi etendust mängida! Homseks on kokku kutsutud pressikonverents, et alustada meeleheitlikku võitlust selle absurdse olukorra vastu ja reklaamimaks workshoppe, et meid selleski vormis keegi näeks.

Ago sonib nüüd mahlast virsikut täis suuga tuurast, mis asub siit vaid 400 kilomeetri kaugusel Kaspia meres ja olevat väljasuremisohus. Saia rääkis talle, et tema elabki selle imelise kala kodukandis ja Raimo andis hoogu takka, kuulutades, et Iraanis on kõige odavam tuuramari, vaid 90$ 100 grammi. «Must, suur ja mahlane!» karjatas Ago just praegu. Nüüd ei jõua  jauramist enam ära kuulata. Noored pole ikka rahul sellega, mis neil käes on. Nad ei tea, et unistamine on kõige stressitekivam tegevus.

28. august. Pressikonverents, millest mind kui haiglast inimest vabastati.

Uued uudised. Workshopid on ka keelatud! Homme sõidame põhjapoole safarile. Kuulen juba tuure ülesvõtvat tuurajuttu. Minu loomingulisele tegevusele Iraanis võib kriipsu alla tõmmata. Neli workshopi ja üks etendus tsensuurile. Uued uudised ülejäänud trupile siis reedel peale süüriateemalise tippkohtumise ja nendega kaasnevate pühade lõppu. Seitsmest proov Attilaga, kuhu mul ei tundu asja olevat. Hea lause tuli meelde Pikut õpetades, kelle alluvatel kodus töö üle pea kasvab: Mõtle, täna ongi see homme, mida sa eile kartsid! Piku ütles, et ma olen geenius ja et juustelõikuse eest on nüüd kuhjaga tasutud.

Uni ei tule ja ei tule. Aga ei võta unerohtu! Bussis tukun.

29. august. Kella üheksane väljasõit moondus pärsialikus kulgemises poole kaheteistkümneseks. Ma olen mentaalselt täiesti aklimatiseerunud, sest kui Märt pool üheksa helistas, võttis Ago toru, kuulas ja hakkas naerma, ma tegin silmad lahti ja küsisin, kas väljasõit on pool kaksteist. Ago tegi hämmastusest suured silmad, noogutas, mina panin silmad uuesti kinni ja magasin üheteistkümneni. Seitse tundi teel ja me oleme kahetuhande kuuesaja meetri kõrgusel Shaya isa majas Alborzi mägedes Laheri külas. Paradiis. Õhk. Jahedus. Mahlased ploomid ja ülimagusad mustad kirsid koduaiast. Hõrk arbuus. Ago hakkas rabistama, kui kuulis, et Kaspia meri on siit pooleteise tunnikese kaugusel, kus sõbralikud delfiinid ehk vesikoerad talle kohe tuura ulatavad. Vanaema oli talle sellest juba lapsepõlves pajatanud. «Seal mere ääres on kindlasti suur-suur tuurarestoran!» kostus just praegu. Sturgeons on tuur ingilise keeles. Ozonburun - pärsia keeles. Nüüd saavad me võõrustajad ka Agost aru. «Ta sureb välja, see kala!» karjatas Ago-Akbar.

Õdus õhtu, pakutakse teed ja valeri küpsiseid. Istume terassil vaipadel ja tugitoolides ning jahume iraani kalendrist ja pärsia iidsetest usunditest ning eestlase lootusetust võimetusest õnnelik olla. Aga siinsamas kordab Ago silmad poolkinni ja tohm naeratus näol kui mantrat: «Ozonburun, ozonburun...» Muretsemisvastane koolitus. Õpime koos armsaid ja kasutuid asju. Pikut sai masseeritud, lebatud ja lolli juttu aetud. Hea on olla.

30. august. Magasime neljas voodis ja viiel asemel põrandal. Kõva oli, aga rõõm ei rauge. Küll on ilus! Pererahvas, kes ööbis väljas terassil, on meid omapäi jätnud. Kogusime julgust ja läksime matkama. Maastiku ilu võttis lehmal hinge kinni. Ja mitte hetkeks. Raimo ütles, et kast õlut ja suitsukala, ning tema võiks siin kuristikuveerel istuda terve päeva. Eesti suurune maaala on siinsamas, su silma all. Tundub, et käegakatsutavas kauguses. Ma vaimustun! Mäest külla tagasi tulles hoidis kolmeaastane pärslane meid valvsa endastmõistetavusega oma mängupüstoli kirbul, kuni me vaateväljalt kadusime. Tuli Pouya ja hakkas meid ümmardama ja toitma. Vestlused lähevad tasapisi isiklikumaks ja intelligentsemaks. Teatrist, rahvusest, religioonist, õnnest. Bertollucci ja Robertson Davis´e maailm. Eva on juba valmis oma edasise elu veetma karjuseonnis ja teda on tore narrida. Väike uinak. Taas muinasjutuline jalutuskäik mäe otsa imetlemaks ümbritsevaid tippe päikeseloojangus. Ja siis külaskäik kohaliku pensionil rahvamuusikaorkestri dirigendi ja helilooja juurde, kes kostitas meid tee ja omaloodud lummavate meloodiatega. Juhuslikult kohatud haritud iraanlane püüab mulle selgitada selle riigi probleeme, mis tema arvates tulenevad sellest, et ei järgita enam rahvuslikku filosoofiat, vaid kreeka oma. Iraani filosoofia olevat eksistentsiaalne, tegelevat vaid sellega, milleks me siin oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Kreeklased tegelesid poliitika, riigi, vabadusega jne. Ja Euroopa nende eeskujul siiamaani. Alguses mulle tundus, et ta igatseb taga muistset mentaliteeti, aga õhtu edenedes vist sain aru, et 21. sajandil selline mediteeriv individualism lihtsalt ei ole jätkusuutlik, aga demokraatiaks ja liberalismiks ei olda valmis. Iraan ei ole Euroopa. Valdav enamus iraanlasi ei vajavat vabadust. Sellega tegelevad kunstnikud, kultuuritegelased, mõtlejad. Islam ei olevat sugugi selle rahva suurim probleem. Jääb arusaamatuks, kas ta esindab mingit valdavat seisukohta või on see isemõtlemise tulemus. Pidasin pikalt vastu ja mitte sugugi viisakusest, kuid nii pikk ingiskeelne filosoofialoeng on väikesele näitlejale siiski üle jõu. Charlize Theron ütles, et teda ajab oksele, kui näitlejad hakkavad võtteplatsil Nietzschest rääkima. Meil, meie haridusega, kukub see tõesti naeruväärselt välja. Võtan julguse kokku ja küsin otse: "Kas teil p ... on?". Mu vestluskaaslane arvab, et on p... . Mulladel pole muud lahendust, kui klammerduda jõu külge. Aga naaberriigi rünnak strateegilistele objektidele ainult tugevdaks valitsuse võimu. Ago ütles, et ta räägib sama pikalt kui minu isa, kui talt kena konkreetne küsimus küsida. Aga selle pika jutu mõte oli see, et lahendust ei ole. Meie rahvas pole valmis demokraatiaks. Me peaks õppima läänt mõistma. Me vajame oma Rousseau´d ja Voltaire´i. Et ei juhtuks nii nagu Afganistaaniga, kes kukkus keskaega, kui peale külma sõja lõppu ei Venemaa ega Ameerika neist enam ei hoolinud. Me peame leidma praegu mingi oma tee. Vanaviisi enam ei taha ja uutmoodi niipea ei oska. Meenus, kuidas Venemaa on aastasadu oma teed otsinud. Aga lõpuks leidsime, vähemalt mina ja tema, ühise seisukoha, et tõeline vabadus on sisemine ega sõltu sellest, kus või kelle valitsuse all sa elad. Õnnelik olemine on kinni su enda otsusest.

31. august, viimane päev Iraanis. Kohutav uinumine oli. Voodi nii kõva, et oli võimatu leida asendit, mis ei oleks valus. Rapsisin haudvaikses ja kottpimedas majas tunde, ainsaks lohutajaks naabrite vaimselt ebastabiilne kukk, kes kutsus kell kolm päeva alustama. Siiralt südamlik hüvastujätt maapealse paradiisiga. Vaid neljatunnine valutu kojusõit. Uudis. Kell seitse proov! Attila viimane võimalus meistrilt näpunäiteid saada. Kas ma kade olen. Enne pühapäeva ilmselt etendust ei ole. Enne proovi algust kohtun lava taga vene keelt kõneleva ajakirjanikuga, kellega me juba eelmisel korral tutvusime ja kes olla eile kultuuriministeeriumi peol kuulnud, et me saame loa etenduda. Märt ütles, et Homayoun on lootust kaotamas. Ta ikka ei usu, et teatrite valitsuse juht, kes meisse hästi suhtub, julgeb tsensoritega vastasseisu minna. Sosistan lava taga teistele mõlemad uudised, et permanentne perioodiline bipolaarsus, milles me end viimastel päevadel juba väga koduselt tunneme, kuhugi ei kaoks. Proov seisneski peamiselt Attilale ettenäitamises, mis oli oma olemuselt äärmiselt piinlik. Nagu mul oleks mingi Kreoni monopol. Suur lahkumisõhtusöök tasuta vegetariaanrestoranis minu arvel. Nii odavalt pole ammu saanud noobel olla. Pidasime kõnesid ja olime siiralt liigutatud. Eva (Eva Püssa, «Antigones» Euridike- toim.) ja Piku tulid veel meie tuppa järelpeole. Kõigi meeli erutab loomulikult Eva esikromaan Naisest, millest tal on praegu olemas esimesed geniaalsed read: «Üksi. Jälle üksi.» On ka kaanepilt – Külli (Külli Reinumägi, «Antigones» Ismene – toim.) seljatagant, istumas kuristikuserval. Tegemist saab olema hümniga Naisele kui niisugusele. Pakume õhinal pealkirjavariante. Puudutus. Lahtikõhu kõrrepõllul. Valuvalgel. See viimane tuli just praegu noore autori enda suust ja tundub hetkel parim. Eva tahab ka kogu aeg energiaringi teha, aga me teeme teist juttu. Kell ongi ootamatult pool kolm saanud ja suundume veekalkvel silmadega alla lobby poole, kus Homayoun peaks mind juba ootama. Liftis ei ole pääsu ja teeme Ago ja Evaga energiaringi. Sugestiivne liftimuusika annab sellele veel viimase vindi ja tunnen endas tõega jõudu see ränk reis Tehran - Istanbul - Riia - Tallinn vastu pidada.

Lobbys ei anta mulle passi tagasi! Homayoun ja retsepsionist vestlevad vaiksel, kuid kategoorilisel moel mõnda aega, Homayoun taandub helistama, ja meie neljakesi, ka Piku on saabunud, arutame, mis nüüd saab, kui pass on näiteks politseis, kadunud või ei lubata mul maalt lahkuda, sest mullune eeluurimine pole veel sugugi lõppenud. Arvame, et Märt saab kodumaal kindlasti kena kolaka, kui ma nüüd juba, jah, homme õhtuks Tartusse etendusele ei jõua. Kuna tundsin ennast juba tund aega tagasi erakordselt unisena, olen valmis ka tagasi voodisse ronima. Ja küll keegi Tartus püstolit teeb. Indrek Ojari. Elmo ise. Otsustan, et mis mina, väike prügi, muretsen. Kõik on ju Allahi kätes. Küsin siiski arglikult hotellitöötaja käest, et mis on probleem ja selgub, et passi ei saa, kui arve pole makstud. Saan aru, et probleem on siiski materiaalne, mitte poliitiline, ideoloogiline või religioosne, aga võtan siiski ühe Xanaxi, sest see on alles pika reisi algus. Kui on. Eva teeb ettepaneku teha energiaring, aga mina eelmises osalemisest veel jahmununa, ütlen, et seda ei tohi koos tablettidega teha. Tuleb lavastaja, talitsetud energiast värisev viisakas vestlus kestab veel mõnda aega, äkki teeb tema vahe krediitkaart säuhti ja mulle ulatatakse pass. Homayoun pomiseb: «Sorry. Holidays.» ja kihutame imeilusa muusika saatel läbi automaatidega politseinikest pungil linna lennujaama poole. «Ma olen stressis,» ütleb ta pärast pikka vaikimist. «Ära anna alla,» kohman mina vastu.

Tahaks teha veel viimase nalja ja öelda Kreoni sõnadega: «Kui mind enam ei ole, siis see õnnetu rahvas loodab sinu peale», aga kuni ma seda inglise keelde püüan tõlkida, on aeg joosta Istanbuli lennuki peale. Aga ta teab seda isegi. Ei ta alla anna.