R.A.A.A.M. Iraanis: Elina Reinoldi reisipäevik

R.A.A.A.M.i etendus «Antigone». Elina Reinold Foto: Ava Kiaie

26. august 2012 Eile mängisime tsensoritele ja Homayouni («Antiogne» lavastanud Homayoun Ghnizadeh – toim.) paarile sõbrale, kes on siinsed tähtsad kultuuritegelased ja tsensortega «heal» jalal. Hommikul oli suusõnaline mänguluba käes, kirjalikku veel pole, aga õhtul mängime publikule etenduse korras. Kahel õhtul tegime etenduse workshopi vormis läbi. See tähendab, et laval oli ka lavastaja, kes aegajalt palus ühtteist teisiti teha ja tegelikult lihtsalt tegi asja, et asi näeks workshopi moodi välja. Workshopi luba oli ja saal oli puupüsti täis. Teisel õhtul isegi lisatoolid. Inimesed ostsid pileti ja tulid, et äkki luba ei anta ja siis ei näe üldse. Etendus muidugi kaotas oma kvaliteedis, sest katkestades läksid rütmid-tempod paigast ja nii ei saanud ei meie ega vaatajad õiget muljet tükist. Publik oli kannatlik, vaikne, tähelepanelik. Homayoun rääkis ka seda, mida me eesti keeles laval räägme, sest subtiitreid ei julgenud panna, et asi ikka liiga etenduse moodi välja ei näeks.

Aga kogu asjaajamine ja ajaplaneerimine on siin ikka veider. Lava pole kunagi õigeaegselt valmis. Kui kaua võvad 4 meest ukselinki õigesse kohta kinnitada? Kui palju võimalusi ja arutlusi käib lambi kinnitamise kohta? Mitu naist toob ja kui mitu päeva üht kempsupaberi rulli? Ükski asi ei alga kokkulepitud ajal. Järsku aga selgub, et poole tunni pärast peavad kõigil grimmid näos ja minul kiilakas peas olema.

Lõunasöögid on taimetoidurestoranis tohutu suured ja värsket mahla on melonist, porgandist, apelsinist, sidrunist, arbuusist, õunast, tomatist. Kas mahun ikka kohvrisse? Esimesel workshopil hakkaski kohvris halb – jalg suri ja käsi surises. Välja tulles oleks nagu märjad riided seljas. Ja muidugi juuksed kiilaka all täiesti märjad. Eestis mängisime esimesel suvel ligi neljakümnele inimesele saalis ja nii mõnigi neist jäi nõutuks. Ütles, et mis asi see nüüd on, või et tehniline, või et ammu tehtud, või et igav. Siin ei saa isegi luba. Eks täna kuuleb ka muudatuste kohta. 2011. aasta Fadjr festivali jaoks sai ju juba muudatusi tehtud ja muuseas needsamad tsensormehed juba nägid seda tükki. Nüüd tehti kõik nali uuesti läbi. Siin öeldakse, et Homayouniga teevad nad ikka nii. Miks oli publik tasane ja tähelepanelik? Workshop kestis ikka üle 2 tunni. Me oleme hetkel ainus teater 15 miljonilises linnas. Nälg teatri ja tõe, kunsti järele?

Kell saab kohe 12 öösel. Eestis on kell 22.30. mängisime siiski workshopi korras – Attila (Attila Pessyani, suur Iraani staar, kes mängis pooltes «Antigone» etendustes Andrus Vaariku asemel Kreoni-  toim.) Andruse (Andrus Vaarik- toim.) jälgedes varjuna ja lavastaja laval. Ta katkestas küll nii vähestel (võibolla kümnel korral), et workshopi moodi see asi vist eriti polnudki. Mul on täitsa hirm. Et Homayoun endale jama kaela ei tõmba. Muidugi oli saal pooltühi (umbes 150 inimest, kohti on umbes 250). Ei saa ilma loata ka reklaami teha. Kes tuleb, on sõpradelt midagi kuulnud.

Meeleolu on mul kurvavõitu. Pileteid publikule müüdi poole hinnaga, et pole ju päris etendus. Pool hinda on 100 000 riaali, täishind 200 000. Nemad räägivad tomanites, siis tuleb üks null tagant ära võtta. See on umbes 8 eurot täishind, kõige kallimad piletid teatrietenduse eest Iraanis. Miks siis ikkagi luba polnud? Hommikul helistati Homayounile. Öeldi, et on luba. Õhtul mängime etenduse korras. Kirjalik luba tuleb päeva jooksul. Ei tulnud. Kui teater tahtis pileteid müüma hakata, helistasid nad ja küsisid, kuhu siis kirjalik luba on jäänud. Sest teatrijuht, kes meile saali rentinud on, vajab paberit. See mees, kes loa pidi allkirjastama oli selleks ajaks lahkunud ja enam toru ei võtnud. Pidurdajaks on mees nimega Alvand. Ei ole ta mingi teatriinimene. Valitsuse inimene. Nägime teda eile ka. Pisike ja peenike, suure musta habemega mees. Naeratas meie trupist möödudes (istusime peale tsensori etendust teatri ees trepil) ja ütles «Good night».

Ületades tänavat siinses liikluses, mis on sama, mis Indias, jään hetkeks maha Küllist (Külli Reinumägi, «Antigones» mängib Ismenet – toim. ) ja Pikust ning mõistan, vaadates autode vahele, et olen õige hetke maha maganud ning pean pikalt ootama või siis riskima, kui järsku peatub auto ja must mees laseb mu üle tee minna. Ma ei suuda seda uskuda, sest nii see siin pole. On su oma asi, kas sõidetakse üle varvaste või mitte. Lähemal vaatlusel selgub, et must mees roolis on Homayoun.

27. august Nüüd on asi ikka päris hull. Luba pole. Workshopi võib teha, aga kuna reklaami pole, siis pole varsti ka publikut. Üks mees ütleb ei. Probleemiks on punane lava ja munad. Aga homme kl 11 on hotelli õuel pressikonverents. Tuleb välja, et habemega mees pole reeglite järgi mänginud. Tal on palju võimu ja ta on tsensorite pea, aga ta oleks pidanud valima 4-5 tsensorit ja nad vaatama kutsuma. Nüüd tahab ta aga eitavale vastusele ise kõigi eest alla kirjutada. Homayoun helistas teistele tsensoritele, need polnud üldse etendusest teadlikud.

Homme algab siin püha ja kestab reedeni, enne seda pole ametnikud ja ametkonnad kättesaadavad. Homayoun ütleb, et see on nagu halb unenägu. Talle tundub, et ühel hetkel ta ärkab ja avab silmad. Homsel pressikonverentsil tahab Homayoun avalikustada tsensorite käitumise ja ka teadvustada inimestele, et kui etendust mängida ei lubata, siis tulge vähemalt workshopile. Raha me igal juhul tagasi teenida ei jõua.

Mina suurest entusiasmist oleksin valmis loa saabudes paar päeva ka 5 etendust päevas mängima. Samas tegelikult ei pea  üle 2 vastu, peale ühtki on hääl kähe. Saal on veider nagu imeks kõla endasse.

Tsensor ütles Homayounile, et ma ju ütlesin juba «ei», mis sa siin käid iga päev lunimas. Homayoun vastas: «Antigone on nagu mu oma laps, ma tulen ikka tagasi küsima». Peale «Caligulat» pole Homayoun ühegi etenduse jaoks luba saanud, v.a. meie oma Fadjr festivalil. Ta on praegu linnateatri katusele suure telgi-tunneli üles pannud, et mängida seal «Daidalost ja Ikarost», aga luba pole. See pidavat siin alati probleemidega olema, aga nii pikk venitamine on ebatavaline.

Tsensor oli enne tsensoriks saamist Homayouni sõber. Istus tema kohvikuski. Kui Homayoun poolteist aastat tagasi laval kõne pidas, siis oli mees talle öelnud: «ära nii enam tee ja räägi». Aga keegi ei teadnud siis, et pooleteise aasta pärast on ta tsensorite pomo.

Pakkusin Homayounile välja workshopi idee. Olgu igalühel meist oma vari (keegi siinne näitleja), õpetame rollid sisse, kui loa saavad, siis võivad nemad edasi mängida. Sest probleemiks on ka see, et miks eesti näitlejad ja  üleüldse miks just «Antigone».

28. august Tänane workshop oli väga etenduse moodi. Homayoun katkestas vaid üksikutes kohtades, kuid käitus väga kavalalt. Katkestus või lavastaja vahelesekkumine tähendas tasast suunavat käeliigutust või mõnda sõna, mis nagunii järgnema pidi. Homayoun lähenes näitlejale ja sosistas midagi kõrva. Minu puhul paaril korral ei kuulnud ma tegelikult midagi, nii et ta jättis ainult mulje, et sekkub. Agole  (Ago Anderson, mängib «Antigones» Haimoni- toim) sosistas korra dialoogi ajal Andrusega kõrva «Okei, okei, okei». Kui oli pausi või paljuütleva vaikuse koht niigi, tegi lavastaja käega peatava või kuidas öelda sellise pausi žesti, mis ju niikuinii pidigi meile teadaolevalt olema. Kutsus näitlejaid käikudest lavale kui nad niikuinii tulid. Loodetavast jäi tunne workshopist, kuid tunne oli ikka etenduse oma. Ja väga hea – liikuva, hingava, hirmutava, elava etenduse oma.

Laval Andruse varjuna oli ka Attila, kes kaasa kõndis. Ja täna ka kaasa mängis. Ta tunneb juba teksti ja on muutumas meie etenduse osaks. Nägin teda mitmel korral lava taga naermas ja nautimas etenduse kulgu. Ka laval on ta kõigi jaoks olemas. See ei sega põrmugi. Loodetavasti jätab tema kohalolek rohkem workshopi mulje.

Pressikonverents. Fotokad plõksisid. Jutt käib pärsia keeles. Meie aru ei saa. Arutasime hommikul omavahel kui turvaline on meil sellest osa võtta? Me ei tea, mida Homayoun tahab pressile rääkida. Me ei saa kohal olles isegi aru, millest seal räägitakse. Ja siis istuvad seal 7 lolli Eestist ja võitlevad iraani inimõiguste eest. Või mis? Miks peab seda tegema meie hotelli õuel, et kõik pahatahtlikud saaks teada, kus me elame?

Pressikonverentsil rääkis peamiselt ainult Homayoun. Õnneks toimus see siiski teatri kohvikus. Kohal oli umbes 10 ajakirjanikku ja 3 fotograafi. Homayoun rääkis: «Tsensorite liider on käitunud ebaseaduslikult. Ta pole teavitanud nelja teist enda poolt valitud tsensorit, et tulgu teatrisse. Ta kirjutas üksi alla kõigi eest eitavale kirjale kultuuriministeeriumisse.» Loa mitteandmise kaheks põhjuseks olid punane lava ja munad. Homayoun ütles, et seda oleks pidanud põhjendama. Muudatusi pole ju nõutudki, öeldi kohe ei.

Üks ajakirjanik küsis, kas ta oleks valmis olnud muudatusteks? Homayoun vastas, et jah. Üldiselt talle neid teha ei meeldi, aga praeguses olukorras teeks ta kõike. Lava mustaks või muna asemele apelsinid või õunad.

Kui öösel valdas meid hirm seaduse vastu minemisel, siis nüüd on Homayoun pööranud asja nii, et ta hoopis soovib, et seadustest kinni peetakse. See üks must mees ei tohi üksi otsustada. Ta on käitunud ebaseaduslikult. Homayoun rääkis ajakirjanikele, et must habemik tegi oma otsuse kell 12 vahetult asutuste uste sulgedes. Polnud võimalik enam asja edasi arutada. Asutuste uksed avanevad laupäeval. Sel nädalal on siin mingi rahvusvaheline tippkohtumine, seetõttu on rahval puhkus ja enamus kohti kinni. Homayoun helistas teistele tsensoritele, kuid need ütlesid, et ei teadnud etendusest midagi. Homayoun kordas igat räägitud juttu mitmeid kordi, palus ajakirjanikel see ilmtingimata ilmutada.

Üks ajakirjanik ütles, et harju nende asjadega ära. Homayoun vastas: «Ei, valede asjadega ei tohi harjuda, ära ütle nii. Tegemist on teatriga. Kui ilma põhjenduseta ei kõlba tsensorile punane lava ja munad, siis ei saa ükski lavastaja varsti enam midagi teha. Ja kust luges või kuulis must habemik, et punane värv ja munad on midagi seaduse või kõlbelise vastast?»

Pressikonverentsi lõppedes istusime kohvikus ja kuulsime veel üht uudist. Eile öösel kell 12 võeti ka workshopi luba niisugusel etenduse moel. Workshop ei pea olema suurel laval, vaid kuskil proovisaalis, tal ei tohi olla alguse ja lõpuga lugu, tal võib olla umbes 50 inimest, nt teatritudengit, kes maksavad mingi raha, et 2-3-4 päeva järjest workshopist osa võtta. Vaat nii.

Ma isiklikult küll ei näe enam tsensorite liidril põhjust oma otsust muuta. Siis oleks see ju Homayouni ja meie võit kui mängida lastaks ja publik saali tuleks. Must habemik on nüüd nagu Kreon, ta ei saa enam oma otsust muuta, siis poleks ta püha?!

Pressikonverentsil ütles Homayoun veel ka seda, et seesama habemik ütles talle, mine Iraanist ära, tööta mujal.

Kell 19 Attilaga proov. Tegime läbi need kohad, kus Kreon sees on. Antigone-Kreoni lõpudialoog. Küll oli veider. Ilma partnerist sõnagi aru saamata oli mul raskusi oma teksti  alustamisega.  Noh, Kreonist  ei saa enam midagi aru. Kus lõpeb või algab sõna ja lause. See keel voolab ilma, et üldse aimaks, millest jutt on. Sõnade järjestusel ei tundu olevat midagi sarnast eesti keelega. Muidugi pärsiakeelne tekst erineb ka pisut meie eestikeelsest variandist. Siin-seal leidsime asju, mis tema tekstis on ja mul mitte ning vastupidi.

Homme sõidame kaheks päevaks mägedesse, põhja. Vaatame loodust, käime turul.

29. august Millised mäed. Ei usu oma silmi. Tundub, et taust on joonistatud. Meeletud, pompöössed, hiiglaslikud, lõputud. Mägi mäe järel. Võimatu, tohutu.

Shaya isa viis meid oma sõbra juurde seal külakeses. Tema maja oli vanim seal külas. 120 aastat. Puust nikerdustega laed ja mosaiikuksed. Viiul ja rahvamuusika. Seinal vana foto emast oma sõbrannaga. Arukad, tahtejõulised, selge pilguga kaunid naised.

Paaril korral tuli mul eredalt meelde Abhaasias, Salme külas käik koos oma emaga kui olin 9. Need valgused ja värvid.

1. september Suur söömine Veggie restoranis ja Andruse lõpupidu. Homayoun pidas ka väikse kõne: «Kui kahju, et publik Andrust laval ei saanud näha. Ma kujutasin kõike hoopis teisiti ette. Kuidas ma tulen lavale ja publiku ees Andrust tänan tema viimasel etendusel.» Ja ta nägu oli nii kurb. Andrus omalt poolt, et ta kartis teist korda Iraani tulla, aga seekord on olnud imeline, pole ammu nii palju naernud. Tiim on hea, pole keegi tülli kiskunud. Attila tänas Andrust koostöö eest. Ja Andrus ütles, et Kreon pole ainult Andruse monopol. Noh ikka 2  suurmeest.  Ja millegipärast on nii kurb, et Andrus peab lahkuma. Me punt jääks nagu palju vaesemaks. Täitsa traagiline tunne. Kui üldse luba ei saa, siis vist hakkan üks hetk nutma küll.

2. september Nüüd on selline staadium, et kirjutada ei taha enam midagi.

Seljataga on proov. Grimmiga. Tsensorid pidid täna tulema. 16.30 pidime olema valmis, nad pidid tulema millalgi enne 20.00. Meie olime valmis. Muidugi minu kiilakat nii vara panna ei saanud. Leppisime kokku, et paneme selle kui tsensorid kindlalt kohal.

Kell 16.45 selgus, et tsensorid täna ei tule. Nende kontor pole terve päeva toru võtnud ja mobiilid ka ei vasta. Teatrite peamees polevat jälle linnas. Tsensorid tahtvat tulla kõk koos. Noh, ei tea, kuidas selle kamba küll kokku saab.

Niisiis kl 16.05 istusin ma ikkagi grimmitooli teades, et tsensorid ei tule. Ei suutnud endale kuidagi põhjendada, miks lasen endale grimmi teha kui kedagi nagunii ei tule, aga ikkagi tegime silmad pähe, sest teistel juba oli. Kohutavalt laastav on teha proovi ja kõiki stseene tundes, et mingit mõtet pole. Stseenid muutuvad täitsa tühjaks ja ühel hetkel hakkas kõik naerma ajama. Ismene tekst: «Ma tahan kasvõi sellepärast elada, et kärbseid eemale ajada» oli järsku pööraselt naljakas-traagiline ja vastas olukorrale, milles viibime. Meeleolu on kurb ja masendav. Kas tõesti õnnestubki neil panna Homayoun olukorda, kus ta on kutsunud siia trupi, ostnud lennukipiletid ja hotelli. Me oleme siin 3 nädalat ja mängida ei saa.

Tsensorite käitumine peaks igale selge aruga inimesele ütlema, et mitte tulla ongi nende plaan. Neljapäeval hakkab juba nädalavahetus, reede on puhkepäev, laupäeviti teatrid ei mängi, noh, mis lootust siin veel on?

Järsku helistab Avale Homayoun ja palub kõigil teatrisse jääda. Tsensorid siiski tulevad. Täna. Võibolla. Attila oli lahkunud, talle helistati ja ta kutsuti tagasi.

Kell on 20.00, ootame veel, rohkem infot pole.

3. september Tsensorite muutmisnõudmised. See tähendab, et tuleb uus tükk. Lootust on, et peale 16.00 tulevad tsensorid vaatama. Kas olen õnnelik, et tsensorid tulevad vaatama tükki, mida enam pole?Homayounil keelati raadiointervjuud ära. Pool tundi hiljem nägin, kuidas ta seda ikka andis.Ja me teemegi seda kõike kaasa. Ja tsensorid ei peagi põhjendama, miks punane, munad, müts ei sobi.

4. september Juba 2 tund tagasi lõpetasime läbimängu tsensoritele. Neil on meeting. Peale läbimängu öeldi, et ärge kostüüme ja grimmi ära võtke, paari minuti pärast selgub, et äkki on täna etenduski.Munade söömine ja tegemine asendati porgandi söömise ja praadimisega. Keerutan pannil 5-3-1 porgandit. Sööme nii käte kui kahvli-noaga. Selleks puhuks toodi isegi erilised kahvlid ja noad. Kaheharulised porgandisöömise kahvlid. Õhupallist tuli mitmed tobedaid ja toredaid seoseid. Viiekesi laua ümber olles oli raske naeru pidada. Kõigil pallid pea kohal hõljumas. Vahva lastetükk või koguperetükk. Valged lumejänesed Eesti metsadest. Aga Ismene ropendamise stseen jäi muidugi muutumatuks, sest tsensorid niikuinii aru ei saa. Eestis on sel kohal väljamõeldud sõnadeta monoloog, siin aga oi-oi-oi. Kui moslem vaid teaks.

Veel räägitakse, et Alvand olla 2-3 päeva tagasi öelnud, et kui Homayounil lubatakse seda tükki mängida, astub ta tagasi... Homayouni sõbrad-tuttavad lavastajad-kunstnikud lootsid kõvasti, et tükk loa saaks, siis saaks Alvandist lahti. Juhul muidugi kui on sõnapidaja mees.

Kell on 20.32. Nägin allkirjastatud paberit, mänguluba. Uskumatu, ilma muudatusteta.Mängige originaalis. Mida me siis ootasime 2 nädalat? Tsensorid ütlesid, et ei tohi öelda, et muudatusteta mängime. Noh, lootku vaid. Tahavad end puhtaks pesta, et las publik arvab, et tegime 2 nädalat muudatusi.  Ju oli porgandi-õhupalli möll isegi nende jaoks liialt naeruväärne.

5. september Esimene normaalne päev. Etendused kell 19.30 ja 21.30. Loomulikult hakkavad etendused vähemalt 10 minutit hiljem. Selletõttu algab teine etendus 15 minutit hiljem. Kahe etenduse vahele jääb pool tundi. Ja seda on liiga vähe. End koguda tegelikult ei jaksa ja teise etenduse ajal jõudsin 2 korda mõelda, et oh, kas ma ikka jaksan. Süda läks pahaks, vesi lirtsus kiilaka all ja keha oli lihtsalt löts. Aga laval seda muidugi ei tunne. Laval on mõnus, põnev, õudne, naljakas ja aeg veeres märkamatult.

Teine etendus oli ikka nagu vanker, mille lükkad mäest alla, aga tema teed ja kohalejõudmist kontrollida ei saa. Hetketi oli hirm, et äkki minestan, eriti kohvris, kuhu teisel etendusel sattusin halvemini kui esimesel. Jalad jäid üksteise peale (siis nad hakkavad surema) ja varbad jäid vastu kohvri seina krõnksu, käsi oli kättesaamatus kohal kukla taga ja nina oli vastu naba. Ühesõnaga, hingata niru. Kõik lõppes hästi. Nagu ikka sain lõpuks kohvrist välja ja lõpp hea, kõik hea. Attila on paindlik ja vastuvõtlik näitleja. Puhas rõõm koos mängida, isegi võõras keeles. Väga hea publik. Soe, pehme, terane. Peale etendust sai igaüks oma esimese miljoni!

7. september Homayoun hoidis täna teise etenduse algust pool tundi kinni, sest teater keeldus raha välja andmast. Jälle sõda ja võitlus. Homayoun ilmselt kaotas. Tuli alla, tundus, et pisarad silmis. Mängime muidugi...Kohati, kui kogemata pilk saalisolijale satub (mõnel väga üksikul korral) tabab mind mõttetu rapsimise tunne, sest näen publiku silmi hoopis kõrvale suunatud. Seal on ju subtiitrid. Nii, et mõtlen, mida ma siin üldse möllan.3 viimast päeva läksid aga palavikulises etenduste mängimise joovastuses. Etendus läks iga päevaga iseenda jaoks põnevamaks ja publiku vastuvõtt  ja ovatsioonid tulisemaks. Küll on hea meel! Ja muidugi oli see läbimurre  ülioluline lavastaja jaoks.