Lähedased kolleegid soovivad Aarne Ükskülale õnne

Aarne Üksküla

FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Aarne Üksküla 75. sünnipäeva puhul pani Postimees kirja vanameistri lähedaste kolleegide soovid juubilarile.

Ma armastan sind, Aarne!

Ita Ever

Tema olemus, hoiak ja tegemised on mulle õpetanud austust Näitlejaameti vastu. Lugupidamist ja tähelepanelikkust oma lavapartnerite ja ennast ümbritseva suhtes nii laval kui ka elus. Ja muidugi huumori vajalikkust ja kriitikameelt.

Lapsepõlvest mäletan eredalt, kuidas Vanaisa küllatulekuga kaasnes alati mingi salapära või üllatus. Järsku seisis ta esikus, riukalik naeratus näol, ja pusis samal ajal kingikoti kallal. Selle kujutlusega kangastub Vanaema Siina juubel, kui nende ühine kursusevend Tõnu Aav alustas Endla teatri laval juubilari õnnitlemist nende Õpetaja Voldemar Panso sõnadega: «Kõige tähtsam on lavale tulek!» Ehk on siin mõni seos.

Sandra Uusberg

Kõige tähtsama teatrialase õpetuse andis Aarne meile oma esimeses erialatunnis. Selle sõnumi olulisust me tookord kohe ei mõistnud ega oleks saanudki mõista.

Aarne palus esimeses tunnis ühel üliõpilasel minna lavale ja otsida kujuteldavat nõela. Too üliõpilane läks lavale ja hakkas otsima. Otsis suurelt, näitas meile, kuidas ta otsib. Alul ühest kohast, siis teisest, sest Aarne lasi tal pikalt otsida. Siis ütles Aarne: «Ma saadan teid nüüd ukse taha, panen maha päris nõela ja kutsun teid tagasi. Siis otsite päris nõela.» Üliõpilane läks välja. Mul ei tekkinud kahtlustki, et Aarne ei pane nõela maha. Aga Aarne ei pannud nõela maha.

Hüüdis hetke pärast tudengi sisse tagasi. Ja siis hakkas too üliõpilane päriselt otsima. Äärmiselt tähelepanelikult, lapikese kaupa, sentimeeter haaval põrandat uurides. Väga vähe liikudes. Oli täiesti ilmne, mida ta mõtles, kui ta järsu pealiigutusega oma pilgu kaugemale viskas ja pingsalt, praktiliselt liikumatult, tollel lapikesel silmadega põrandat puuris. Või mõne lapikese läbiotsitud põrandat uuesti, kahtlevalt ja valvsalt, silmadega läbi kammis.

Ta oli kindel, et see nõel peab lavapõrandal maas olema. Ja kuna ta oli nii veendunud, samas hetketi oma kotkapilgus jahmunult kaheldes, siis oli otsimist ja mõtte liikumise protsessi väga põnev jälgida. Ma ei mäleta, kes see üliõpilane oli. Põhiline oli üllatus, kui põnev võib üks nõelaotsimine olla.

Sellele tunnile järgnes neli aastat teatrikooli. Kui see kõik oli seljataga ja õpitu aegamisi laagerdus, tõusis too esimene tund kirkalt esile. See oli kvintessents kogu õpetusest: laval tuleb olla, mitte näidata olemist; usu, siis usuvad ka vaatajad. Järgnev stuudium oli selle poole liikumine.

Kõige suurema õpetuse inimesena on Aarne andnud oma isikliku eeskujuga. Ja see on respekt teise inimese vastu. Irve ei ole relv. Aga aristokraatlikkus teeb relvituks. Tema tähelepanelikkus teise inimese vastu. Vaikne märkamine, vaikne käe õlalepanek.

Ja see on lennartmerilik veendumus: kultuur on meie viimane padrun.

Mis eest aitäh, aitäh, aitäh!

Anu Lamp

Tere, Aarne!

Tähtsa juubilari säras on hea ja mõnus ennast soojendada. Sellepärast katsun oma asju sinu tegemistega kuidagi ühendada. Kui ma näitlejaks õppisin, kinkis hea õpetaja Reet Neimar mulle sünnipäevaks sinu foto, mille taha oli kirjutatud «Õigetele lemmikutele truuks jäämist».

Muidugi teadis ta väga hästi, kes tema õpilaste iidolid olid. Sellel pildil on sinu «silm, sõna ja žest». Ja mida aeg edasi, seda suuremaks selle ikooni väärtus on muutunud. Sest sa muudkui kinkisid ja kinkisid ja kinkisid, olenemata sellest, kas kellelgi oli sünnipäev või ei. Teisalt täiesti loomulik asi ju, suurelt loojalt suured kingid oma rahvale.

Mulle oled sa aga teinud väga suure kingituse ka isiklikult. Nädal vähem kui kuus aastat tagasi oli mul üks tähtsusetu numbriga sünnipäev, aga sellel päeval astusin ma esimest korda härra Maurusena rahva ette. Ja see oli sinu kink minule. Just sina olid see, kes Elmo Nüganenile ütles, et mina võiksin seda rolli mängida.

Mul on üks sõge unistus – mängida Maurust surmani. Kui hakata mõtlema, siis päris tobe idee, mis, ma loodan, siiski ei teostu, sest see oleks nii mõnelgi põhjusel väga kurb, naljakas. Üks on aga kindel, elu lõpuni olen ma sulle tänulik selle kingituse eest.

PS. Maria rääkis, et sul on viimasel ajal kõvasti vedanud. Palju õnne ka siis edaspidiseks, ja mis peamine, head tervist!

Jünger
Aivar Tommingas

Üksküla ma ei julge kiita, sest talle see ei meeldi ja mis ma ikka teada juubelipäeval ärritan. Tema on näitlejatest kõige tihemini minu partner olnud, seda nii teatris kui ka telenäidendites, ning ka praegu oleme tihti «Õnne 13s» koos. Ma üldiselt teda kui näitlejat tean, aga ega temalt kui näitlejalt ei saa õppida, sest selliseks Ükskülaks peab sündima. Ta on sellist tüüpi näitleja, ütleme kui autodel on vormelid ja sedaanid ja maasturid, siis ma võiks öelda, ta on selline Eskola tüüpi näitleja. Ma nüüd vist natuke kiitsin teda, aga ilma selleta hakkama ka ei saa. Selliseid sünnib harva. Nii et tema on selline traditsiooni armastav näitleja.

Ta palju ei jahvata, ta on paras möku. Vahest mind vihastab, et räägi ka midagi, kaitse seda, mis mina rääkisin – ei, tema vaikselt alustab, mömiseb seal midagi. Ja siis äkki, kuidas asi hakkab tulema! Tema ei diskuteeri osaga ja lavastajaga. Tema teeb. Räägib vähe ja teeb. Mina meenutan teda kui ühte kõige paremat eesti komöödianäitlejat, olengi temaga rohkem sellistes komöödilistes asjades kokku puutunud, tal on ka teised võimalused, tal on kõik võimalused.

Üksküla on väga hea partner, eriti meenuvad mulle mingisugused tõrked, mis minu või saatuse tõttu laval on tekkinud, ja kui kõik läheb sassi, siis on temaga vapustavalt huvitav sellest soustist välja tulla. Ta on väga hea improvisaator.

Tal on üldiselt hea elu olnud, ta on hästi hoitud mees. Mees kui abikaasa ja kui sugu. Sest tal on väga hea naine, nad kuidagi klapivad hästi, vist parim kombinatsioon, mis sai üldse Aarne puhul tekkida. Ülekantud tähenduses on nad Mariaga nagu püstol, mis on heas kabuuris.

Aga mis puutub temasse kui inimesesse, siis vaatamata hästi paljudele tundidele ja aegadele, mis me koos oleme olnud, mina teda inimesena ei tunne või peaaegu üldse ei tunne. Ega ta avameelne inimene ei ole. Olen küll ülijutukas, aga tema on mees, kelle asjadesse ma pole oma nina toppinud. Mingil moel meid omal ajal sidus ka see, et Maria oli hea sõber ja elasime lähestikku, käisime läbi, isegi meie tütred õppisid ühes klassis. Viimasel ajal kohtume isiklikul pinnal, sünnipäevadel jne.

Parim iseloomustus ühe inimese kohta on see, et temaga on hea viina koos võtta. Temaga on.

Kaks korda on minu juurde tuldud rääkima kui Aarne Ükskülaga ja kiitma, vot teie, Aarne Üksküla, olete ikka üks väga hea näitleja. Siis kolmas kord tuli mees, kes ütles mulle Lembit Üksküla. Tõsi, ta oli lakku täis, aga pool punkti läheb sealt kirja, nii et kaks ja pool korda on mind Ükskülaks peetud! No kuidas sellest soustist välja tulla? Olen püüdnud Üksküla olla – vähe rääkida, mõmiseda natuke, tänada ja püüdnud hästi ruttu jalga lasta. Nii et see on ikka päris hea näitaja. Mul on igatahes sellest parem meel kui sellest, et mind oleks Mahatma Gandhiks peetud.

Lembit Ulfsak

Sügav kummardus su inimlikule kõrgusele, armas sõber. Tänu su väärikuse ja sõnatute nõuannete eest. Tervist ja rõõmu sulle.

Aleksander Eelmaa

Ma olin lapsena (ja olen siiani) vaimustuses sellest, kuidas vanaisa joonistab. Kui ta külas käis, siis meelitasin ta ikka joonistusploki juurde. Vanaisale meeldis just nägusid kritseldada nagu mullegi, aga tema joonistatud näod olid kuidagi eriti huvitavad ja elus, vaatasid otsa nagu päris inimesed. Ta oskas alati inimeses midagi erilist tabada, mis oli nii kummaliselt lihtne ja tuttav, aga ometi minu jaoks tabamatu. Mulle tundub, et sellised on olnud ka tema rollid laval.

Kristjan Üksküla

Tagasi üles