Artisti elu möödunud sajandil: lavale ainult tõendiga!

Karm komisjon: pildil, mis tehtud 1970. aastate algul, istuvad tantsuansamblite tarifitseerimiskomisjonis (vasakult) Valter Ojakäär, Peeter Saul, Kustas Kikerpuu, Viia Roosipõld, Harry Kõrvits, Vello Lipand, Ants Tael, Juta Taniel jt. Foto: Erakogu

Kui tänapäeval saavad lauljahakatised superstaariks mõne telesaatega, siis nende eelkäijad higistasid kas või restoranilavale pääsemise nimel karmi tarifitseerimiskomisjoni ees.

Tallinna kultuuriväärtuste ameti kultuuriosakonna juhtivspetsialist Ene Vohu oli läinud sajandi seitsmekümnendatel nooruke kultuurimetoodik, keda töö muu hulgas ka ansamblite tarifitseerimiskomisjonis istuma kohustas.

Estraadikunstnikke hindavaid komisjone oli mitu – ühed andsid hinnangu filharmoonia alla kuulunud ja riigilt palka saanud profilauljatele või -ansamblitele, teised kõrtsibändidele või kohalike omavalitsuse toel tegutsenud kultuurimaja või -keskuse kollektiividele, ning Vohu hinnata olid just viimased.

Vahel kestis ülevaatus kolm-neli päeva, vahel kõndis kõrge komisjon kõrtsist kõrtsi või kogunes omaaegse toitlustustrusti saalis, kusjuures hinnatavaid restoraniansambleid oli Tallinnas toona kolme­kümne (!) ringis.

Esinemisloa saamiseks korraldatud ülevaatusi korraldati ka Tallinna tuletõrjemajas või Mustamäe mängude majas, parimad esinesid lõpuks galakontserdil ning komisjoni kuulusid teiste seas tuntud heliloojad ja teenekad kultuuritöötajad.

Enne esinema asumist tuli aga kõigil esitada repertuaarileht. Komisjoniliikmed valisid sealt paar pala, ühe suhtes sai kollektiiv ka ise otsustada. «Hinnati repertuaari ulatust ning lisaks selle kunstilisele tasemele pöörati tähelepanu võõrkeelse laulu hääldamisele ja esinejate lavakultuurile, mille hulka kuulus korrektne esinemisriietus,» loetleb Vohu peamised hindamisalused.

Ja lisab, et kuigi on kuulnud hiljem muusikutelt lugusid kiuslikest tarifitseerimiskomisjonidest, oli Eestis taidlejate või restoranimuusikute põrumise põhjuseid vähe.

«Näiteks kui olid komisjoni ette tulles päris purjus või hakkasid laval ropendama. Mäletan seda «Tiigrikutsu» lauljat, kes käis kolm korda järjest, sest püüdsime luua talle ja ta bändile võimalust konkurss läbida.

Lõpuks pandi solist, kes oli jälle purjus, toolile istuma, et ta saaks esineda istudes ja mängida kainet. Laulis ilusti ära, komisjon oli valmis nende taotlusele vastu tulema, aga mees tõusis ikkagi lõpuks püsti ja ütles, et ah, minge te kõik persse,» meenutab Vohu.

Huvitas vaid tase
Teatri- ja muusikamuuseumi haldusjuht Alar Ojalo kuulus ka nõks kõrgema, kultuuriministeeriumi tarifitseerimiskomisjoni koosseisu, mis käis koos kaks korda aastas – kevadel ja sügisel –, et anda teiste hulgas hinnanguid proffide oskustele. Nemadki pidid esitama lugude nimistu, oma 30 tükki kindlasti, ja need olid juba enamasti keerukama rütmi, harmoonia ja modulatsiooniga, polkast tango ja rokini;  kaheduurilugudega seal läbi ei löönud.

«Ei saanud nii, et lohistad aeglast foksi ja kogu lugu,» märgib Ojalo. Oluline oli ka palade päritolu, sest teatud hulk lugusid pidi pärinema sotsialistlike vennasrahvaste autorite sulest. Aga tegelikult, tõdeb ta, kui lüüa lahti omaaegsed laulikud nagu «Laulge kaasa» või «Meie repertuaar», vaatavad sealt suuresti vastu eestistatud lääne hitid.

«Need olid pikad tööpäevad – linnahallis võis päevas meie eest läbi käia mitukümmend ansamblit. Haltuurategemist me ei soosinud, see oli jumalast selge,» tõdeb Ojalo.

Komisjoni kuulus kuni 11 liiget, teiste seas Valter Ojakäär ja Tõnis Kõrvits, pealikuks oli helilooja Feliks Mandre, kes töötas rahvaloomingu maja kergemuusika osakonna juhatajana. Ojalo osales komisjoni töös kultuuriministeeriumi esindajana.

«Meid huvitas ainult tase. Muud kriteeriumi ei olnud. Ja kui ikka ei osanud, siis ei osanud – said B- või C-grupi, midagi polnud teha,» ütleb Ojalo. C-gruppi kuulumine tähendas, et võisid esineda vaid oma kultuurimajas, B-grupp, et oma rajoonis, A-grupp seevastu oli ihaldusväärseim, sest selle omanik võis endale lubada esinemisi kus tahes. Kas või «metsikus läänes» NSV Liidu kultuuridekaadidel, kui sinna saada õnnestus.

«Mõelge näiteks, milline oli 80ndatel Eesti bändide invasioon Nõukogude Liitu,» viitab Ojalo selle aja artistide erakordselt kõvale tasemele. «Popmuusika oli ju eestlaste käes – Music-Seif, Radar, Anne Veski, Uno Loop või kes tahes! Leian, et see oli meie võit.

Nad tõid Eestile kuulsust ja au aastakümneid.» Ojalo tunnistab, et eks leidus ka A-grupist B-sse kukkujaid (näiteks siis, kui koosseis oluliselt muutus), kuid kellega nii juhtus, ta enam täpselt ei mäleta. Enamik artiste mõistis suurepäraselt, et tarifitseerimisest sõltub nende heaolu, ning nõnda hoidsid nad end vormis nagu sportlased.

Tariif = sissetulek
Lauljanna Anne Velli oli filharmoonia solist nii ansamblis Laine kui ka estraadiorkestris Vana Toomas. Alati, kui Venemaale sõiduks uus kava valmis, vaatas selle üle kultuuriministeeriumi komisjon. Sest isegi A-grupp jagunes omakorda osadeks, ning sellest sõltus otseselt artistide sissetulek.

«Kui komisjon kava läbi vaatas, kutsuti Laine juhid vaibale ja vahel tehti kõik maatasa,» räägib Velli. «Tavaliselt leiti, et liiga palju on lääne laule, ning siis muudeti autorite nimed Petroviks või Ivanoviks.» Eeskavade kunstiline tase polnud tänu rangele komisjonile aga tõesti laita, ning eks sellest kõnelesid ka alati publikut täis saalid või isegi staadionid.

«Mäletan, et kui mind polnud tükk aega tarifitseeritud, tuli kirjutada avaldus, et tahan saada kõrgemat punkti (ehk palgatõusu – toim), nagu artistid omavahel rääkisid. Madalaim, algaja punkt oli 5 rubla, siis töötasid aastakese ning võisid saada 6 rubla ja 50 kopikat. Minu viimane tariif, mida Eestist üldse saada võis, oli 12 rubla,» lisab Velli.

Tariifile lisandus 25 protsenti, kui olid laval üle 15 minuti, lisatasu sai ka konfereerimise eest, samuti maksti kinni omaostetud kostüümid, sukkpüksteni välja.

Laulja Anne Veski sõnul on teda kord isegi kui tantsijat tarifitseeritud. Nii näiteks kuulus ansambli Mobile repertuaari laul «Aita iseend», mille lavaversiooni kuulus ka diskotants. «Õppisin pika soolo ära ja sain pool tantsija punkti. Ning kuna vestlesin laulude vahel publikuga, sain ka pool sõnakunstniku punkti – nii see kopikas kogunes!»

Veelgi parema tariifi said need lauljad ja bändid, kes end suure Nõukogudemaa kultuuritšinovnikutel Moskvas igal sügisel enne uue kava käikulaskmist hinnata lasid. Veski, kes karjääri algul Rapla kultuurimaja tantsuansamblis teenis õhtuga 1 rubla ja 65 kopikat, pälvis kõrgeima esinejatariifi – 19 rubla kontserdi pealt – pärast Sopoti lauluvõistluse võitmist.

Staadionikontserdi puhul oli taks kahekordne, kuid teenida võis ka 51 rubla, sest lisandus tasu meisterlikkuse ja külalisesinemise eest; Kaug-Idas etteastumisel oli aga lisatasu kõige kopsakam.

«Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse eest sai ainult au,» naerab Veski, kes kõrgeima kategooria artistina edaspidisest tarifitseerimisest pääses. Ideoloogilisi probleeme tal samuti ette ei tulnud, sest Veski enda sõnul on ta alati tööst, rahust ja armastusest laulnud. «Ainult kleit ei tohtinud liiga keha paljastav olla. Supeltrikoodega nagu praegu lavale ei mindud.»

Eile ja täna
Alar Ojalo sõnul on turuseaduste aeg muutnud suhtumist kerge muusika kvaliteeti. «Žüriid võiksid olla tunduvalt rangemad. Kui ikka, kurat, noodile pihta ei saa, siis adjöö, ja julmalt. Küll leidub ka viisipidajaid,» sõnab ta. Teda ajab lausa naerma saate «Eesti otsib superstaari» kohtunike kollaste kaartide jagamine põhimõttel, et küll järgmine kord läheb paremini.

«Aga eks igal ajastul on omad reeglid. Tänapäeval pole täheks saamiseks ju üldse palju vaja – natuke ilu, natuke meedia soosingut ja juba oledki staar valmis, ilma et oleksid selle nimel palju tööd teinud. Leian, et superstaarisaatesse pole vaja alla Otsa-kooli taset trügidagi,» on Ojalo resoluutne. «Paraku ei pea selle kooli kasvandikud saatesse minekut vajalikuks. Ja minu meelest oli see Metsatöll, kes kuulutas, et meie mingit koolitust ei vaja, paneme niigi täiega.»

«Sellist asja, et tuled hommikul ja õhtul oled laulja valmis, ei olnud. Praegu teeb ilma muusikatööstus – müüd toodet nagu kleiti või saabast,» tunnistab Anne Velli. «Nüüdsed mikrofonid vaat et laulavad ise – sosistad korra, ja kogu saal on häält täis.

Vanasti olid ees kopsikud ja seebikarbid, seal pidid ikka andma nii, et kopsutükid kurgus. Praegu läheb mõni ühe tümpsuva singli teinud tibi lavale, maigutab laval suud, küsib sada eurot, ja talle seda ka makstakse. Mis siis ikka, kui rahvale meeldib.»

Anne Veski arvab, et tegelikult on teinekord hea, kui keegi su vigadele asjatundlikult tähelepanu juhib, sind karmilt kritiseerib ja nõu annab. Tarifitseerimiskomisjoni kui «karistavat» organisatsiooni aga küll vaja poleks.

Kategooriad

Tantsuorkestri tarifikatsiooni alus

Kategooria          Orkestriliikme     Restoranimuusiku

                                 kuutöötasu         tasu õhtu eest

IA                                140 rubla    6 rubla ja 36 kopikat

IB                                130 rubla    5 rubla ja 91 kopikat

IC                               120 rubla    5 rubla ja 45 kopikat

IIA                                110 rubla    5 rubla

IIB                               100 rubla    4 rubla ja 55 kopikat

IIC                                90 rubla    4 rubla ja 9 kopikat

(kinnitanud kultuuriminister Johannes Lott, 25.07.1980)

Nendeta ei saanud

Tantsuansamblite kohustuslikud palad (aastail 1986/1987)

G. Podelski «See paepealne maa»

A. Mažukov «Igavene tuli»

V. Ojakäär «Mehed ja masinad»

R. Rannap «Luiged läinud, lumi maas»

U. Naissoo «Armastus»

J. Dubravin «Meie tango»

J. Saulski «Kaks unelmat»

(kokku 12 pala)

Allikas: Heli Selise erakogu