«Muusika on armastuse hääl» – see Leelo Tungla kaunis stroof oli esimene sentents, mis laupäevase kontserdi «Hortus Musicus 40» kavaraamatu kaanelt silma torkas. Et kõnealune muusikaõhtu tähistas ühtlasi Eesti Kontserdi hooaja avaüritust, oli õhkkond veel eriti pidulik. Nii et šampuseklaasid kõlasid Estonia fuajees kokku juba enne kontserti.
Hortus Musicus on oma karismaatilise, igiliikurina tormleva liidri Andres Mustoneni juhtimisel Muusika Aias toimetanud kogu aeg nii loominguliselt ja viljakalt, et Hortuse 40 aasta juubel teeb isegi omajagu nõutuks. Et kas alles 40 või juba 40 aastat? Sest nii palju, kui isegi keskealised muusikasõbrad (noorematest rääkimata) peaksid mäletama, on Hortus Musicus meie kultuuripildi loomuliku koostisosana kogu aeg silmapiiril terendanud ja erinevate vanamuusika traditsioonidega pidevalt kaasa helisenud.
Vähe sellest, juba pikemat aega on Hortuse muusikaaednikud meile vahendanud veel ka Oriendi muusikalist vaimsust, ning nagu laupäevasel kontserdil üllatuslikult kuulda sai, ei kõhkle nad isegi varabaroki heliteostesse jazz’i-rütme põimimast. Mõnikord, kui esitatava loo karakter sellist stiilide amalgaami võimaldab.
Muidugi võivad mõned ortodoksse mõttelaadiga vanamuusikud niisuguste eksperimentide peale pisut nina kirtsutada, et pole nagu autentne esitus või nii. Aga mis on üldse autentne esitus? Juba tunnustatud vanamuusikaguru Gustav Leonhardt (1928–2012) on märkinud, et paraku pole meil kuskilt võtta näiteks Monteverdi-aegseid CD-plaate kuulamaks, kuidas Monteverdi teosed 17. sajandi algul tegelikult kõlasid. Muusikat esitatakse oma ajas ikka ühtmoodi ning sajandeid hiljem paratamatult mõnevõrra teisiti. Ja see nõuab vanamuusika mängimisel peale eruditsiooni fantaasiarikkust ning mõtestamis- ja tõlgendamisjulgust.
Hortus Musicuse kõnealuse kontserdi esimene pool oli pealkirjastatud «Euroopa kuninglik kõrgkultuur» ja teine «Kuumad idatuuled – Oriendi traditsionaalne muusika».
Nii et kuningliku kõrgkultuuri osas kõlasid Hortuse esituses hilisrenessansi (Attaignant, Morley jt) muusika ja varabaroki (Monteverdi, Purcell jt) heliteosed. Ent kuumade idatuultega jõudsid kuulajateni juba makedoonia ja kreeka tantsuviisid, traditsioonilised juudi meloodiad ning samuti üks india raaga «Adi tala». Viimane kostis, tõsi küll, huvitavas fusion-stiilile ja new age’ile lähedases tõlgenduslikus võtmes.
Kuna Hortus Musicuse tavatult pikas kontserdikavas oli kokku ligi 30 muusikanumbrit nii erinevatest ajastutest ja kultuuriareaalidest, mõjus esitatu mõistagi hästi kirevalt ja mosaiikselt. Ühendavaks jooneks oli siiski muusikaaednike sundimatult haarav esituslik temperament ja rütmierksus.
Kui sellest rikkalikust muusikalisest pidulauast üldse midagi eraldi välja tuua, siis kindlasti 14. sajandi tundmatu itaalia autori «Istampitta La Belicha» kui keskaja tantsuviisi burleskset karakteritõlgendust. Samuti Andres Mustoneni viiulimängu mustlaslikku sädet 16. sajandi kataloonia loos «Dindirindin» ja Hortuse vokalistide stiilset häälevaldamist. Seda eriti traditsiooniliste juudi meloodiate esitamisel kontserdi lõpus.
Eesti Kontserdi hooaja avakontsert
Hortus Musicus 40
22. septembril
Estonia kontserdisaalis