Evi Tihemetsa 80. sünnipäeva puhul on rahvusraamatukogu näitusesaalis avatud juubilari viimase aja loomingu väljapanek «Graafika, mu arm II», mis on järjeks suvisele Tallinna kunstihoone galerii näitusele.
Evi Tihemets - popgraafik, kel on värvi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi Tihemets lõpetas 1958. aastal ERKI (Eesti Kunstiakadeemia) raamatugraafika eriala, on ta jõudnud suurte imposantsete formaatideni, mille tehnikas pole peamine kuivnõel või litograafia. Foto ühendamises graafikatehnikatega kajastuvad popkunsti ja hüperrealismi mõjud ning terava silma kaudu ka pilk ühiskondlikele probleemidele.
Teemad on argised, kas või meie igapäevane «Leib», mis on valminud söövitustehnikas, kuivnõela ja digitrüki abil. «Eesti või» on talletatud digitrükki ning «Täna sööme porgandit» samas tehnikas on üliaktuaalne teema.
Tihemetsa tööd on alati pisut poliitilised, kas teadlikult või alateadlikult. Aastatel 1988 ja 1989 sündis pehmelaki abil abstraktne teos «Memento I–IV», pühendatud Siberis hukkunud eestlastele.
Tihemets käib ikka ajaga kaasas, novaatorlikult noorema põlvkonnaga ühte sammu astudes ning isegi mõne sammu võrra ees olles. Oluline on tema puhul vaimne aktiivsus ja ideeline sügavus.
Tema kunsti skeem sarnaneb USA kontseptualisti Andy Warholi populaarsete mütoloogiatega. Aluseks võetakse pealtnäha tähtsusetu element, mis võib ühel hetkel muutuda sõnumi tuumaks.
Nagu Warhol saavutas esialgu tähelepanu tühipaljaste kingade kujutamisega, nii jõuab ka Tihemets sama tulemuseni. Olgu selleks või teos «Üks kala». See tundub nii lihtne ja primitiivne, aga oma seos on sel Ülo Soosteri legendaarsete kalamaalidega.
Tihemets on Eesti graafikapildis avangardi ideoloog, nii et nooremate graafikute generatsioonil on temalt palju õppida. Tema loomingus on segunenud joonistus, graafika spetsiifilisus ja fotograafia, mis muudab tööd unikaalseks.
Kui kunstnik Tõnis Vindi loomingut võiks nimetada esoteeriliseks, siis sama võiks öelda Tihemetsa kohta. On päikest ja kuud ja midagi muud, mis on märksa sügavam, kui tundub.
Tihemetsa graafikas peituvad teaduslikkus ja arheoloogia. Kunstnike loomingule pühendatud töödes ei üritanud Sigmund Freud uurida kunsti probleeme, vaid katsus kunstniku elufakte ja taieste sisu sobitada inimese sisemaailma psühhoanalüütilisesse skeemi. Analoogses võtmes võib «lugeda» ka Tihemetsa teoseid.
Särasilmne Tihemets meenutab meie viimase aja filmistaari Lottet joonisfilmist «Lotte ja kuukivi saladus». Ka Tihemets otsib siiani justkui kivi ja selle all peituvat saladust graafikalise kunstiprisma kaudu, mis on ääretult eluterve lähenemine.
Graafikuid peetakse etableerunult mustvalge kunsti esindajateks, aga Tihemetsal on säilinud erk värvimeel.
Evi Tihemets
«Graafika, mu arm II»
Avatud rahvusraamatukogus