/nginx/o/2012/09/27/1342978t1ha4bc.jpg)
Tuhnisin pärast Loone Otsa «Mustamäe valsi» läbilugemist tükk aega oma vanades märkmikes, sest mulle tundus, et olen kohtunud tüdrukuga, kelle kasvamisest ja kujunemisest raamat räägib. Oli see koolis või tänaval, polegi ehk tähtis. Tollase lastelehe Säde ajakirjanikuna olin pioneeride tegemistega enam-vähem kursis.
Ma ei leidnud märkmikest tema nime, aga see on mõneti mõistetav. Loone Otsa raamatust tuleb välja, et ta tundis end nii koduümbruses kui koolis, eriti 7. keskkoolis, tõrjutu ja üksildasena. Sõprade puudumisel kiindus tüdruk esemetesse. Ots tunnistab, et ta rääkis portfelliga, kes oli ta esimene kooliaegne sõber. Koti lagunemisel tundis piiga leina...
Kolmeteistaastasena armus ta pärast menufilmi «Kleopatra» vaatamist Rooma imperaatorisse Gaius Julius Caesarisse. «Minu unistus polnud Romeo ja Julia mäng, vaid tugev mees ja turvaline perekond. See, millest mul ja kogu mu naissuguseltsil puudus oli. Võlgnen Julius Caesarile kõige tähtsama muutuse oma elus: eneseväärikuse tekkimise. [---] Tütarlaps, kes armastab Julius Caesarit, ei saa olla vilets tallalakkuja. Isegi mitte nohikust tõrjutu. Lõin esmakordselt elus selja sirgu ning mõtlesin, mida mul oleks vaja enda elus muuta.»
Esimene asi – ta vahetas kooli. Pidanud kuulsat 7. keskkooli umbseks ja vaimulaisaks asutuseks, kus vähegi helgemaid päid või veidi teistsuguseid õpilasi alandati ja mõnitati, läks ta täiesti omal tahtel ja Caesari toetusel kõigi suureks üllatuseks üle kodulähedasse 37. keskkooli.
Samas koolis möödusid tema küpsemise aastad, täis elurõõmu ja rahmeldamist. Neile aegadele, nagu kogu oma lapsepõlvele ja kujunemisele, vaatab Ots tagasi huumorimeele ning omamoodi lugupidamisega, tuues tagantjärele targana esile aina uusi nõukaaja absurdsusi. Tema raamatus võib tinglikult märgata kolme liini – perekonnalugu, väikese tüdruku neiuks arenemise lugu ja tollase elukeskkonna olemuslugu.
«Minu Mustamäelt alanud valss oli elutants. Tahtsin elada ja õppida, peret luua ja lapsi kasvatada. Rööpad kulgesid umbteest välja. Ma ei aimanud tulevikku, olin veel algaja niitja elu heinamaal, tavatütarlaps «mägede» magalast. Ma uskusin, teadsin kõhunahaga ette, et tulevikus paistab päris tihti päike,» lõpetab Ots oma raamatu. Need sõnad annavad mõista, et ootata on järge. Filosoofiadoktori ja kultuuriloolase, kirjaniku ja dramaturgi, lastekaitse liidu presidendi ja ema elust võiks mitu raamatut kirjutada.
Kui ma tõesti pole autoriga kohtunud, siis sooviksin seda teha, sest mustamäelasena, kuigi põlvkond vanemana, tunnen temaga teatud hingesugulust.
Raamat
Loone Ots
«Mustamäe valss»
Petrone Print 2012,
288 lk