Alustada tuleks ehk tõdemusest, et Jüri Ojaver on meie viimaste aastakümnete kunstielus üks eredamaid kunstnikuisiksusi, kes nüüd maha saanud oma senise loometee kõige suurema ning mahukama isikunäitusega Tallinna Kunstihoones. Teekond selle ekspositsioonini oli arvestatavalt pikk; esialgsed ideed on aja jooksul teisenedes andnud tulemuseks väljapaneku, mis kannab nimetust «Song».
Ehkki esmapilgul võib tunduda, et selle sõnaga tahetakse vihjata mitmetähenduslikkusele, nagu tema tööd ju enamasti ongi, ei lase sõna tõlge teistesse keeltesse näitusesaali seinal sel siiski sündida. Piirduda tuleb «songa» arstiteadusliku tähendusega. Ja ega selgi pole midagi viga – eks kunstniku looming olegi omamoodi väljasopistumine vaataja teadvusse, või, et alal hoida ka ingliskeelse sõna «song» tähendust, laulev sopistumine.
Dialoog
Ojaveri pole mõtet mingi konkreetse kunstivaldkonnaga rangelt piiritleda, kuna ta loomevaldkond on lai – muidugi on ta skulptor, aga võib-olla mitte alati klassikalises tähenduses, ent lisaks kaunistavad ta loomingut performance’id, installatsioonid, maal ja mis kõik veel.
Küll võib öelda, et ta on kontseptualistlik kunstnik, kelle tegevused, nagu ta ise ütleb, «on alguse saanud mingist juhuslikult märgatud esemest või kellegi kogemata pillatud lausest – ilma absurditunnetuseta poleks sel mõtet. Juhuse tulekuks peab olema valmis.
Tähelepanuvõime ja spontaansus on kunstniku puhul hinnalised omadused». Ojaveril on mõlemad olemas.
Praegune näitus on dialoog ta varasemate ja uuemate tööde vahel, samuti kunstnikupoolne värske tõlgendus oma varasematele töödele või siis sama teema uuesti nägemine ajaliselt erinevast vaatepunktist. Isevärki inventuur oma loomingulises arhiivis. Võtame näitust avava töö «Kuu ja kirves» (2007), kus vaataja saab sõltuvalt meelsusest valida kolme marsi – «Varšavjanka», «Horst Wesseli» ja «Kalevite kantsi» – vahel.
Sellele on nüüd paariliseks tulnud «Vaikiv ruupor» (2012) , millest ei kosta piiksugi, nagu vaikiv ajastu naaseks. Eks autobiograafiline mälu ja kõik juurdekuuluv olegi Ojaveri kesksemaid teemasid. Eksponeeritud töödest üks varasemaid on «Hommik» (1982), kus naise käsi mehe jalal, ja nüüd, 30 aastat hiljem, on lisandunud sellele koopia (2012). See oli küll päris sarnane, kuid materjalid erinevad, andes justkui tunnistust, et on asju, mis aja jooksul sisu teisenedes vormilt ei muutu. Või kui muutuvad, siis väliselt mitte eriti märgatavalt.
Samas tahab Ojaver mõningaid palja silmaga nähtavaid muutusi olematuks muuta, nagu näitavad tööd «Miski ei ole muutunud» (2001 ja 2011). Lugu ise on (hale)naljakas ning puudutab Ojaverile kuuluvat Howeni maali (1870), millesse ta lõikas 2003. aastal augu, et paigutada sinna väiksel ekraanil oma video, ehkki mõistlikum olnuks teha originaalist koopia, mida augustada.
Tegu tehtud, lasi ta mõni aasta tagasi maali uuesti restaureerida ja tegi alles siis koopia, mida nüüd taastatud töö paarilisena näha saab. (Selliseid saatetekste nagu nimetatud taiese juures võinuks olla teistegi juures, andmaks vaatajale teada ühe või teise töö – näiteks «Keskmised ja pikad lained» (2006), «Ela ja sära» (2010) jm – sünnilugu.)
Mis on koopia?
Tegelikult tõuseb siit ka üldisem küsimus originaali ja (autori)koopia vahekorrast, kuna näituse kaks saali teineteist sel moel peegeldavad. Samas on teada, et mitmed töid Ojaver lausa teinudki paarikaupa. «Nad,» ütleb ta ise, «tekivad korraga, duublitena, kus kahe töö vahel on kahekõne või konflikt isegi. Nad erinevad polaarselt, kuid käivad kokku.» Praegugi on eksponeeritud sellisena tehtud «Isa. Poeg» (1995).
Kohati on Ojaver ka asjade ümbertegija. Ta on võtnud mõne vana töö ning lisanud kõrvale sedavõrd palju uusi elemente, et on sündinud täiesti uus teos. Näiteks «Igikestev ümarlaud» (2012), mille pisemaks osaks on kakskümmend aastat tagasi valminud installatsioon «Lihtsad asjad». Nüüd, jätkates toonast pae ja puidu perioodi loomelaadi, on ta sünnitanud uue lihtsa ja samas uhke taiese, mida oleks patt taas osadeks kiskuda, seda enam, et igikestvad ümarlauad koosnevadki lihtsatest asjadest.
Ja eks Ojaver räägibki lihtsatest asjadest, mis puudutavad enamikku meist. Mõnikord teeb ta seda absurdsel ja paradoksaalsel moel, ent mõistmaks seda, on vaja natuke tähelepanuvõimet ja süvenemist.
Näitus
Jüri Ojaver «Song»
Tallinna Kunstihoones 28. oktoobrini