Seen ja sõna: kõik Venemaast

Raamat Mihhail Šiškin Izmaili vallutamine Tõlkinud Meelis Lainvoo Sari «Ajavaim», kirjastus Koolibri Foto: Repro

Vaatamata 17 aastat Šveitsis elamisele kodumaal ohtralt premeeritud vene kirjaniku Mihhail Šiškini (sündinud 1961) teine eestindus kujutab endast massiivset mõtte- ja ajaloolist, mõnes mõttes eksperimentaalset teost, mille vorm võib üllatada ka neid, kes igasuguse vene moodsa avangardiga (Sorokin, Pelevin) sõbrad. Juba Šiškinile Rahvusliku Bestselleri ja Suure Raamatu auhinnad toonud «Veenuse juukses» (eesti keeles 2010) nägime, et põimida näiliselt kauged ajad ja kohad ühte narratiivi pole Šiškinile mure, «Izmaili vallutamises» vabaneb autor ka sellisest konservatiivsest ja konventsionaalsest romaaniühikust nagu konkreetne tegelane.

 Üks romaani kui žanri algtõukeid on kirjanduslooliselt just tegelase vabanenud vorm ehk isiksuse skisofreenilisus, lõpetamatus, tulevikkusuunatus, ent kuigi mõtted ja teod võivad tihti tähistada mitme isiku jagu isikut, jäävad nimi ja nägu enamasti siiski romaanis tänapäevani paika.

Nagu oleme näinud Burroughsi puhul kirjanduses ning Lynchi filmides, võib aga nimi vahetada sama hästi keha või keha nime nagu nime ja kehaga isik mõtteid ja tegusid. Šiškini «Izmaili vallutamises» see pole päris nii, küsimus on pigem kattuvates tasandites: kõik Venemaa ajastud saab vabalt ühte patta panna ning erinevused jooksevad just nimelt tähistatavaid, mitte tähistajaid pidi. «Izmailis» peitub tohutu üldistusvõime ning tegelaste puhul on pigem tegu koondkujudega ja fragmentaarne esitus kannab selgeid absoluute.

Esmapilgul võib see küll tunduda segapuder. Oleks justkui tegu revolutsioonieelse kriminaalkohtuga, ent stseenid – küll anekdootlikud, küll traagilised, küll ideelised, küll sootuks meelevaldsed, nagu parimas vene kirjanduses ikka – rohkem lahknevad, kui põimuvad, ja liin, mis algas ühe tunnistaja ütlustest, võib tema öeldu tegelaste öeldu tegelaste öeldu tegelaste – ja nii edasi – kaudu jõuda kõige piinlikumate üksikasjadeni üheteistkümnenda tasandi tegelaste argielust, kuni niidiotsad jälle kaovad, et anda ruumi juba täiesti lahustunud Sõna Jõule, mida esindab siin abstraheeritud instants, mida ma nimetaksin Kõigekohtuks, millel puudub aga igasugune tasakaalustatus, isegi mõistlikkus.

Hiiglaslik maa, meeletu stiihia ning ometi kannab ka jantlikem või pealtnäha tähtsusetuim detail ränkrasket tähenduslikkuse, ettemääratuse pitserit. Mida aga varjutavad ja värvivad elurõõm, huumor ning irratsionaalsus. Šiškin oleks nagu tabanud midagi nii ammendamatut nagu elu mõtte DNA, ja mis veel keerulisem, osanud selle ka sõnastada ning ühinevad kõrge ja madal stiil, vanaslaavi väljendus ja moodne katkendlikkus.

Nagu romaani tegelaste kirju galerii tähistab vene rahva, õigemini vene mõtte, venelikkuse olemust – mis kõigis tingimustes on äratuntav –, nii kannab «Izmaili vallutamine» ise endas Romaani kui žanri arhetüüpi.

Võime ju lugedes ja tõlgendades muutuda metafüüsiliseks ning «suits ja peeglid» on kunsti puhul üks mängu võlusid, ja «Izmaili vallutamine» võib esmapilgul tunduda psühhedeelse katsetusena, võiks arvata, et see on mingi seenes peaga kirjutatud jamps, peaks ehk küsima, mida ta suitsetanud on?

See on suitsukate. Tegemist on korraliku romaaniga. Me liigume isegi teise äärmusse. Sest vaatamata segadustele karakteritega on «Izmaili vallutamises» kõik romaani nõuded punases. Täidetud. Helimees peaks isegi ligi tormama ja ütlema, et liiguta heeblid punasest ära, muidu lendab romaan õhku ja keegi ei saa midagi lugeda.

Kutsun siinkohal appi vene kirjandusteadlase Mihhail Bahtini, kes artiklis «Eepos ja romaan» (1941) ütles: «Üles ehitatud kontaktis kaasaja lõpetamata sündmustega ületab romaan sageli ilukirjanduse spetsiifika piirid, muutub kord moraalijutluseks, kord filosoofiatraktaadiks, kord otseseks poliitiliseks väljaastumiseks, või jälle kuhtub tooreks, vormist õilistamata hingeliseks pihtimuseks, «hinge karjeks».»

Šiškin, keda peetakse Nabokovi ja Bunini traditsioonide jätkajaks (lisaks siia Bulgakovi), on kirjutanud suure vene loo, kus asetatakse kohakuti ja suhtesse kõik Vene ajad, inimesed, sündmused ja tähendused. Ega ta asjata selle eest Vene Bookerit saanud. Venemaale minnes pistke kotti «Reisumehe ABC» Venemaa köite kõrvale.

Raamat

Mihhail Šiškin

Izmaili vallutamine

Tõlkinud Meelis Lainvoo

Sari «Ajavaim», kirjastus Koolibri