Merje Lohuaru, saite ühe kolmest aasta suurimast muusikapreemiast. Kas julgesite loota?
Lohuaru: käia ajaga kaasas!
Preemia on ikka üllatus. Eks ta anti minu töö eest ning seetõttu on loomulikult hea tunne, et seda on nii kõrgelt tunnustatud. Ja loomulikult on hea meel olla nii väärikas preemiasaajate seltskonnas.
Tundub, et tõuke andis tegevus Eesti Muusika Arenduskeskuse vedurina?
Viimastel aastakümnetel olin keskendunud eesti muusika ja muusikakõrghariduse rahvusvahelistumise protsessile. Üheksakümnendate alul üsna tundmatu Tallinna konservatoorium (praegune EMTA) on nüüd muusikakõrghariduse maailmakaardil.
Arenduskeskus on üks uuemaid töid ja oluline väljund pikas protsessis. Muusikaelu areneb kogu maailmas tohutu kiirusega, mis on kaasa toonud uusi suundi. Arenduskeskuse loomise tingis arengutega kaasaminek. Katusorganisatsiooni ühine eesmärk on fokuseerimine eesti muusika ekspordi arendamisele. Oluline osa on muusikaettevõtluse-alaste aastaste koolitussessioonide korraldamine – just eile andsin tunnistused meie teise koolituskursuse lõpetanutele. Toetame Eesti muusikaorganisatsioonide osalemist rahvusvahelistel messidel, korraldame kontaktüritusi.
Eelmisel nädalal olime koos eesti muusikute ja muusikamänedžeridega Peterburis. Samuti valmistame ette Eesti muusikavaldkonna kaardistamist ja statistika kogumist, lähtudes eelkõige loomemajanduslikest seisukohtadest.
Teie kui pedagoog: kas noori tuleb peale?
Muusikaharidus nõuab hoolt ja tarka ümberkäimist – õpingud kestavad kaua ja tulemused ei avaldu kohe. Igal ajal on hulk noori, kes alustavad muusikaõpinguid, ja see, kui palju neist valib muusiku elukutse, sõltub pühendumisest ja koha leidmisest muusikamaailmas. Õpetamine on minu suur kirg ja noorte saavutused tähendavad mulle palju.
Millised plaanid on teil muusikuna?
Jätkan koostööd nii varasemate partneritega – jaanuaris on kontsert viiuldaja Urmas Vulbiga – kui uute partneritega. Laulja Oliver Kuusikuga on meil huvitav kava käsil. Pikemas perspektiivis on kavas ka plaadid.
Muusiku elukutse lahutamatu osa on esinemine ja see tunne, mis tähendab olla laval, ei tohi ununeda.