Pisut teistmoodi Mannerheim

Kenya näitleja Telley Savalas Otieno Soome marssali Mannerheimi rollis. Foto: Kaader filmist

Jätkuva skandalistimainega tele- ja filmiprodutsent Ken Saan on tuline teema mõlemal pool Soome lahte, põhjuseks Kenyas mustanahaliste näitlejatega vändatud film «Soome marssal» põhjanaabrite rahvuskangelasest Carl Gustaf Mannerheimist.

«Hea tujuga tehtud tõsine film,» ütleb filmi kohta Saan ise, tahtmata seda liigitada ei komöödiaks ega draamaks, ning lisades, et samas võib filmi koos  kaasneva dokumentaalsarjaga võtta ka kultuurisaatena, mis harjumuspärasest vormist erineda julgeb.

Saan tunnistab kohe, et kuigi rohke kära meedias ning sotsiaalmeedias ei olnud filmimeeskonna esmaeesmärk, osati seda oodata ning mõnes mõttes oli seda ka vaja. Eeskätt just filmiga kaasneva kuueosalise dokseriaali tarbeks, mis muu hulgas käsitleb ka ühiskonna vastukaja filmile.

«Sotsiaalne häppening,» ütleb Saan meediakära kohta. «Internet, cross-media, kogu meediakommunikatsioon oli ette plaanitud ning dokumentaal ongi nii üles ehitatud, et selle peegelduse kaudu lugu nii-öelda läbi hammustada, ning eks seal hakkas juba päris huvitavaid asju pinnale kerkima.» Saan mainib, et mõned filmiga seotud inimesed said otseseid surmaähvardusi ning filmi esilinastus oli liigitatud kõrgendatud turvariskiga sündmuseks.

«Praktiliselt on see sama nagu Esto TV puhul, et astusime kinolinalt välja ühiskonda. Samamoodi hakkas ka «Soome marssal» elama väljaspool kinolina või teleekraani,» ütleb Saan. Kuigi meediakära oli osalt kavandatud, tunnistab Saan, et sotsiaalmeedia on kontrollimatu ja elab ikka oma elu: «Tekkis selliseid teemapüstitusi, mida aastal 2012 vabas ühiskonnas oodata ei oskaks. Miks peaks inimese nahavärv kuidagi praegu veel teemaks olema?»

Teraapiline meediakära

«Ma pole soomlane, aga saan aru, et Mannerheim on Soomes ideaalne tabuteema. Üks skandaal oli ka paar aastat tagasi, kui ühes telefilmis kujutati Mannerheimi homoseksuaalina, ning ka Helsingi teatrikoolis oli lavastus, mille peale tõsteti kõva lärmi. See teema tekitab alati diskussiooni, minu jaoks mõnes mõttes arusaamatul kombel.»

Rahulikule Soomele võiks film ja sellega kaasnev meediakära olla hea teraapiline kogemus, arvab Saan ning meenutab, et YLE esilinastusel oli näha, et sellise teistsuguse käsitlusega on raske suhestuda ning publik oli üsna nõutu. «Aga see toimis,» on Saan kindel.

Arvamused filmi kohta on Saani sõnul olnud seinast seina. «See on väga hea, vähemalt ei jätnud ükskõikseks. Kõige hullem ongi see vastukaja, et oli jah midagi, so what?» räägib Saan. «Vähemalt on erinevaid arvamusi, mis näitab, et sai õiget asja tehtud.»

«YLE, täpselt nagu ka ETV eesmärk peakski ju olema diskussiooni ja vestlusringide tekitamine, selles suhtes on projekt kindlasti oma eesmärgi täitnud. Erakanaleid huvitavad ju ainult vaatajate arv ja reklaamiminutid.» Vaatajaid on siiski saanud ka kõnealune film, mis Saani sõnul on YLE videoportaalis Areena hetkel vaadatuim video. «Vaatajaid on palju saanud ka dokumentaalfilm, selles mõttes on asi kohale jõudnud, inimesed tunnevad huvi,» on Saan rahul.

Dokk on olulisem kui film

Filmi ja doksarja tulekski Saani sõnul võtta tervikuna, pigem on dokumentaalne osa isegi tähtsam, kuid film ise annab sellele ühe mõõtme juurde. Kui dokumentaali esimesed osad näitavad filmi tegemist üpris tüüpilise making-of-dokumentaali võtmes, siis viimased osad on pühendatud just mängufilmi ümbritsevale meediakärale.

«Dokumentaalis me käsitleme kogu seda lugu, tagasisidet, meediat ja kommentaariume. Peegeldame ja näitame ka ühiskonnas filmiga seoses toimuvat ning eks võib küll öelda, et mingil määral me kutsusime ka ise esile seda tagasisidet ja vestlusringi ning ka pisut seda, kuidas seda teemat käsitleda,» seletab Saan.

Valdavalt on tagasiside projektile olnud Saani sõnul pigem positiivne, siiski märgib ta, et kollane meedia, mis töötab eestimaisega uskumatult sarnaselt, püüab ka Soomes intriige punuda. «Ikka tundub, et vaenuõhutamine ongi kollase meedia toimemehhanism. Hea näide Soome kollasest meediast on see, et kui filmi ajakirjandusele näitasime, oli pressilinastusel kohal ka Ilta-­Sanomat ning juba enne filmi lõppu toksiti telefonidega mingeid uudiseid ja püüti intriige üles puhuda. Mõnes mõttes on ääretult kummaline, et Soome kollases meedias seda vaenuõhutamist nii palju on.»

Filmi tootja YLE on aga algusest peale projekti hästi suhtunud, mis Saani sõnul isegi veidi üllatab, kuna tegu on massiivse ja turvalise mainega organisatsiooniga. «Tundub ja on ka sealtsamast öeldud, et YLEs ilmselt puhuvad uued ja värsked tuuled ning julgetakse ka uudsemate ideedega kaasa minna. Katsetada.»

Filmimise odavus ei olnud Saani sõnul Kenyasse sõidus määrav, pigem on sealne hinnatase Eesti omaga sarnane. Algselt oli Kenyas filmitud «Kevadega» sarnaselt mõttes luua uusversioon Soome filmist «Talvesõda», siis aga otsustati kopeerimise asemel luua midagi uut ning võeti ette Mannerheimi lugu. Viis päeva kestnud võtted tekitasid Saani sõnul vastukaja ka Kenyas, kus filmi kohalik esilinastus toimub ilmselt veel sel aastal.

«Soome  marssal»

•    «Soome marssal» on 47-minutine lühimängufilm, mille Soome rahvusringhääling YLE tellis Kenya «Hollywoodist», kus pika filmi keskmine eelarve on 10 000 eurot. Kontakti vahendas Ken Saan, kellest sai ühtlasi kaasprodutsent.

•    Koos filmiga valmis kuuest pooletunnisest osast koosnev tõsieluseriaal «Operatsioon Mannerheim», mis heidab valgust filmi sünnile ja võtetele Kenyas.

•    Filmi režissöör on kenyalane Gilbert Lukalia. Mannerheimi mängib Telley Savalas Otieno, ka teised näitlejad on Kenyast. Peamiselt kenyalaste sulest pärineb ka stsenaarium. Seevastu muusika kirjutas eesti mees Sten Šeripov.

•    See, et Mannerheimi mängib mustanahaline, tekitas Soome ühiskonnas laia vastukaja ja pahameelt. Peaprodutsent Erkko Lyytineni seletuse järgi on Mannerheim juba liiga müütiline tegelane, et teda võiks avada soome kultuuri vaatepunktist. Tema sõnul vajavad kõik Soome kangelaslood ajakohastamist ja uutmoodi väärtustamist, seda saavat aga teha kõige paremini siis, kui vaadata neid teise kultuuri seisukohast.

•    Seni on kõige provotseerivam Mannerheimi kunstiline käsitlus Katariina Lillqvisti nukufilm «Uurali liblikas», kus Soome rahvuskangelasest tehakse homoseksuaal, kes uputas riigi kodusõja ajal verre.

•    YLE TV1 näitab seriaali pühapäeval kella 13–15.55 ja filmi kell 19. Filmi esilinastus oli 28. septembril Helsingi filmifestivalil «Armastus ja anarhia», samal ajal toimus ka netiülekanne. 6. oktoobrini saab filmi vaadata ka YLE interneti koduleheküljel.

•   Vaata filmi täismahus SIIT!