Aarne Seppel: kunst või tühisus

Aarne Seppel

FOTO: Pm

«Suomen marsalkka» pälvis omajagu tähelepanu juba suvel, kui Soome uudiskanalid said teada, et legendaarset sõjasangarit ja riigimeest Mannerheimi mängib mustanahaline näitleja. Interneti irvhambad said korraks inspiratsiooni, aga see oli ka kõik.


Eelmisel nädalal esilinastus film festivali Rakkaus ja Anarkkia raames Helsingis, infoühiskonnale omaselt jagas YLE otsepilti ka veebi. Vaadata saavad seda kõik oktoobri lõpuni aadressil http://areena.yle.fi/tv/1689942.

Kõik katsed filmi iseloomustada või tutvustada kukuvad kohe läbi, sest see lihtsalt ei mahu traditsiooniliste kaanonite alla. Idee järgi on tegemist klassikalise festivalifilmiga, kuid kunstilist elamust on täpselt Kapa-Kohila taidlusringi jagu, reklaami ja tähelepanu aga enam, kui raha eest on võimalik saada.

Iidse Aafrika suulise pärimuse edasikandmise tava raamib lugu kauge Soome vaprast ja eeskujulikust sõjamehest Mannerheimist. Tema teened kodumaa ees on hindamatud, kuid ta ei suuda end jagada perekonna ja riigi vahel. Naised ja lapsed jäävad alati kannatajaks. Filmi juhtlause ütleb: elu on nagu mägi, täis tõuse ja laskumisi.

Kõlab ju hästi! Aga paraku kõik hea saabki sellega otsa – film on igav ja teostus näeb välja nagu suitsuvorst mannapudruga; küllap on sellelgi fänne, aga kindlasti mitte liiga palju. Ilmselt ongi vale püüda seda filmina hinnata. Kõmu lubaks justkui põrpivat müütimurdvat taiest, tegelikkuses selgub, et filmivälised tegurid ongi kandvaimad.

«Suomen marsalkka» fookuses ei ole kunst, kahjuks ei paista ka midagi muud huvitavat. Paljud filmid on nii halvad, et nad on ainuüksi seetõttu head. See film seda ei ole.

Tagasi üles