:format(webp)/nginx/o/2019/03/01/11834187t1hede4.jpg)
/nginx/o/2012/10/05/1357170t1h1ac6.jpg)
Kultuurikommentaar on rubriik, kus mõeldakse kultuurist. Oktoobris avaldab arvamust kultuuripsühholoog Linnar Priimägi.
Linnar Priimägi: kultuuri kadu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tsivilisatsioon on inimühiskonna praktiline, oskuslik aspekt ja vastab küsimusele: «Kuidas seda teha?» Kultuur seevastu hoiab ühiskonda koos keeldude ja piirangutega: «Mida mitte teha?» Nende kahe küsimuse vastused lähevad loomulikult puseriti, juhul kui käivad ühe ja sama asja kohta (Albert Einsteini hingepiinad aatomipommi kannustajana: «Aatomienergia vabastamine on muutnud kõik peale meie mõtlemise … Selle probleemi lahendus peitub inimkonna südames. Kui ma vaid teadnuksin, hakanuksin kellassepaks.»). Kuid keskendugem kultuurile.
Kultuur on normeering, mis pealdatakse niihästi loodusele (nt inimese seksuaalkäitumisele) kui ka tsivilisatsioonile (nt keeld kloonida inimest). Norme ilmneb kolme tüüpi: seadused, moraal ja süüme. Seaduste rikkujat karistatakse, moraalse süüdlase mõistavad hukka teised ja südametunnistus teeb endale südamevalu. Mutatis mutandis: seadus püsib hirmul, moraal au- ja süüme häbitundel.
Lihtsale pilgule avaneb tänapäeva Eesti muidugi kultuurituse kantsina, sest piirangud, normid ei kehti enam. Valitsus ei täida kohtu otsuseid (VEBi afäär). Politsei kannatab «jõuliselt» gängiterrorit Türil ja saab peksa Viljandis. President lahkub arstide streigi alates Austriasse Euroopa tervisefoorumile rääkima «patsiendikesksest tervishoiust» – toitma ööbikuid valmidega. Kultuuriminister kougib vasaku käega paremast taskust mustpeadele jõulukinki. Riigikogu kipitavat seaduste kõrvale veel oma moraalikoodeksit ...
Seaduse ja moraali piiriprobleemid meie ühiskonnas on nii jokkis-puntras, et kultuuriinimesele ei paista jäävatki enam muud kantsi peale südametunnistuse. Sestap lüüakse lärmi, kui «Võsareporter» oma pede-paroolidega demonstratiivselt tahab uppi lüüa ka süüme lobudiku – kartmata karistust, hoolimata hukkamõistust, tundmata häbi. Isegi arukad inimesed ei saanud aru, et tegu oli demonstratsioonesinemisega: teie trumm on läinud – mingu ka pulgad! Äärmiselt ühiskonnakriitiline etteaste väga tolerantselt inimeselt ja parlamendisaadikult Peeter Võsalt.
Labürindis ei jookse mitte keegi, keerulistes oludes vaadatakse ette. Nagu kassid ümber palava pudru, tiirutavad Eesti Päevalehes arvustajad ümber Gounod’ «Fausti» lavastuse Estonias. Vingerdavad, et mitte öelda: selle ooperi muusikaline ega sõnaline materjal ei võimalda säärase kontseptsiooniga lavastust, lüüriline teos lõhutakse rõveduse piiril plakatlikkusega, lavakujundus jääb misanstseenile jalgu, headest lauljatest hakkab kahju ...
Meie avalikem ja pakilisim kultuuriprobleem ei puuduta mitte tsensuuri, vaid enesetsensuuri – peamiselt selle ümber jutt ühiskonnas ju kerib. Enesetsensuuri ei ole ei säutsuval presidendil, ei rahandus- ega kaitseministril, ei kollasel ajakirjanikul, kes lapsi kohtleb laskemoonana, ei teatrikunsti- ega kommertsteletegijal – ja küsigem: millest see räägib? Muidugi kultuuritusest. Ei tunta enam hirmu, au ega häbi. Just nagu maailmalõpp läheneks. Üks järjekordne pidi tulema 21. detsembril. Kas me kauem elada ei tahagi?