Vennad Kalmetid - dekolteedest ja riigiasjadest

Foto: Liis Treimann

Kohtumine vendade Kalmetitega kulgeb meeleolukalt. Nad on ju tuntud naljamehed. Ilmselt vaatavad mõned inimesed superstaarisaadet just nende särava huumori pärast (ja Henrik osaleb veel «Faktuaalses kaameras»).

Koos Jörgen Liigi ja Kaspar Velbergiga tegid Kalmetid Sõpruse kinos tänavu Eestis viimasel ajal harva viljeldavat püstijalakomöödiat Kinoteatri sildi all – ja ka uus tükk «Lantimiskunstnikud» on kahtlemata lõbus.

Enne Kalmetite toimetusse saabumist näen kõrvaltoas töötavat sporditoimetuse juhatajat Peep Pahvi: «Kalmetid tulevad siia? Henrik töötas meie toimetuses ju. Väga šeff tüüp. Kino sai kogu aeg.»

Kõige selle tõttu tuli mõte teha kuttidega üks tõsine intervjuu. Seda enam, et maad kuulates sain teada, et huumorimeelele vaatamata on Henrikul ja Karlil tegelikult suured ja tõsised asjad südamel.

Teie ema Gita Ränk ja isa Madis Kalmet kohtusid omal ajal Rakvere teatris, nii et teie olete vaata et teatrist pärit. Ometigi läksid sina, Henrik, alguses filosoofiat õppima.

HK: Kui peres on kõik teatriga seotud, siis ehk peakski võtma muid asju kõrvale, veendumaks, kas teater tegelikult ka meeldib või on osa su elust sellepärast, et oled selle sees, mitte et see oleks isiklik valik. Nii ma siis kontrollisin järele...

Luuletajate kohta öeldakse, et kui on võimalik mitte luuletada, siis paluks seda mitte teha, ja kui tõesti muidu ei saa, no küllap siis on hea luuletaja. Kas sama kehtib ka näitlejate kohta?

HK: Kirjutan alla. Asjad ei tohiks toimuda uisapäisa. Ja vahet pole, mida sa teed, luuletad või näitled, see peab lähtuma kindlast soovist. Mitte et sul on leping ja vaja ellu jääda, need on kõrvalised tegurid. Ala ise peab huvitama.

KK: Kui Henrik tegi oma katsetamise perioodi enne ära, siis võib-olla mul seisab see alles ees. Erialased sarved on maha jooksmata! Kuna juhtumisi olid just minu keskkooli lõpetamise aastal sisseastumiskatsed lavakasse, siis ma ei hakanudki juba ammu idanenud mõttele vastu töötama. Mõtlesin, et proovin kohe ära. Et kui saan kohe sisse, on tore, ja kui ei, siis pääsen vahepeal süsteemist välja.

Teie isa on öelnud umbes nii, et näitlejaks minek on loll valik, sest Eestis see raha sisse ei too, kriitikud ka sõimavad, nii et – narritemp!

HK: Nojah, aga ta ise on seal tembus juba pikemat aega sees. Kui isa oleks arst, siis ta saaks ka öelda, et lõpetage ära! Eriti kui mõelda arstide praegusele olukorrale, aga ka sellele, et patsient ei ole nagunii rahul ja päris terveks ei saa kedagi ravida.

Kui näitlejad arstide eeskujul parema palga nimel streikima hakkaks, kas viskaksite tekstiraamatud käest ja lööksite kaasa?

HK: Arstid ja õpetajad on ühiskonnale kindlasti vajalikumad kui näitlejad. Meie riigis on aga töö ja selle väärtustamise vahel üldisemad käärid. Ja leidub veel nüansse – näiteks kui Postimees oli sel nädalal kavalalt välja otsinud tipparstid, kes saavad ülikõva palka, siis ma arvan, et näitlejate võimaliku streigi puhul võetaks aluseks Mait Malmsteni palganumber ja tekiks jälle küsimus, et kui palju siis vaja on.

KK: Näitlejate streigiga mina ei liituks. Kui hakata streikima ainult sel põhjusel, et saadakse liiga vähe raha, siis tegelikult teenivad näitlejad koduteatris tõesti väikest palka, aga lisaks teevad nad palju kõrvalt ja need tööd on üsna hästi tasustatud. Nii et mina ei julgeks minna tänavale ja raha juurde küsida.

HK: Samas on see lisateenimise võimalus tekitanud kultuuripoliitikale mugava positsiooni. Teatakse, et kultuuritöötajatele võibki maksta vähe palka, sest kuskil on need reklaamitootjad ja muud firmad, kes maksavad lisaks. See on samasugune seis nagu kesklinna kohvikus, kus noorele ettekandjale öeldakse, et me maksame sulle küll miinimumtunnitasu, aga tulevad rootslased ja tulevad soomlased ja küll nad sulle tippi viskavad.

Tõsi küll, etendused on õhtul, haltuurad päeval. Mõni muidugi sõidab veel pärast etendust üritust juhtima või bändi tegema ja siis tullakse väsinuna etendusele.

KK: Veel üks põhjus, miks ma ei võtaks osa näitlejate streigist, on see, et sel juhul ma peaksin tunne­tama end suure näitlejatepere osana. Aga ma ei tunneta, sest selles pundis on suur osa inimesi, kellele ma ise ei annaks kindlasti mingit raha juurde. Nende tase ei väärigi rohkemat. Tekib küsimus, et kas ma ise asetan end kõrgemale. Tegelikult asetangi.

HK: Haa-haa! Aga kas me tahaks endale 500-eurose palgaga arsti või advokaati? Mida me siis tahame 500-eurosest näitlejast? Siis saamegi selle tüübi, kes lohiseb pärast röstsaia mängimist piinatuna lavale.

Kas kultuur on üldse nii tähtis asi, kui räägitakse?

KK: Selle peale küsiks ma kohe, et aga mis siis on tähtis.

HK: Kui oli väitlus EKA maja asjus, kirjutas David Vseviov Postimehes, et tegelikult ei olegi võimalik midagi vaadelda väljaspool kultuuri. Kultuur ei ole eraldivõetuna see, kui keegi kusagil rahvamajas laulab või kirjanike liidu maja musta laega saalis oma luulet loeb, vaid kõik see, mis üht riiki ja rahvast koos hoiab. Muidugi võib mõnd muusikut vaadates tekkida tunne, et see nüüd küll kõike koos ei hoia, aga kasvulava peab olema hästi lai, et selle pealt saaks tekkida tipp ja põlvkondlik kestvus. Et meie saaksime istuda oma Tammsaarede otsas, kui vesi tõuseb.

No näete. Olete tänu suursaadikust emale elanud aastaid välismaal, Pariisis ja Haagis. Eestiga distantsi ei tekkinud?

HK: Siinsed armsad asjad said veel armsamaks, ja mille võib ära visata, selle vastu muutusid leplikumaks.

Elu on põhiolemuselt ilus?

KK: Milline see põhiolemus on?

Sõltub hinnangust, aga igaühel on nagunii oma mured, ja kui siis hakkad veel kaasa elama ühiskondlikele protsessidele, siis ajab linnahall närvi ja EKA maja ja korruptsioon ja poliitikute ülbus. Aga kõige selle keskel on siiski elu ise. Mis on loomult ilus.

HK: Elu on põhiolemuselt ilus, aga kõigile nendele asjadele tuleb ikkagi mõelda. Elu võiks olla veel ilusam, kui me kõik mõtleksime ühiskondlikele asjadele, nagu EKA maja, linnahall, korruptsioon ... Paraku leitakse sageli, et pole mul vaja võõraid probleeme veel oma probleemidele lisaks, ja et kui ma ei mõtle selle kõige peale, on mul ju parem.

Ei tohi kapselduda?

HK: No ei tohi. Võib-olla kuskil sajanditepikkuse demokraatiaga maades saab inimene rohkem oma pisikeste asjadega tegelda, aga Eestis, kus asjad on nii värsked, ei ole pikki vagusid sees, pole inimesel õigust selga pöörata ja vaikselt oma klotse toksida. Paat ei püsi kursil niimoodi.

Teil on kodust kaasas see mõtteviis?

HK: Nagu Eesti kõige targem inimene Marju Lauristin ütles, diskussioon peab algama algusest: õpilasel peab tekkima diskussioon õpetajaga ja nii edasi. Meid Karliga ongi aidanud see, et meid on väiksest peale vanemate aruteludesse kaasatud, meie arvamust on kuulda võetud. Nii tekibki tunne, et igaühe seisukoht on oluline. Kui sind väiksena alla surutakse, on hiljem kohutavalt raske selga sirgu hoida.

Olete isegi öelnud, et mis isa, see on meie kolmas vend. Kena ju!

HK: Ei no kena, aga kui sa mõtled vennasuhteid, siis vendade vahel ongi ju kõige rohkem konflikte, ega see ei ole mingi lillepidu.

KK: Mul pole mingit rivaliteeti.

Tegelikult peaks ju just noorem seda tunnetama, vanem niigi domineerib. Sina, Henrik, räägid ka rohkem.

KK: Ehk nooremana oligi nii, aga nüüd oleme sellises mugavas positsioonis, mõlemad samal pulgal.

HK: Võib-olla siis, kui mina oleksin vabakutseline ja Karl töötaks linnateatris ning juhiks superstaarisaadet ilma minuta, ei saaks ma samamoodi siin istuda.

KK: Haaa! Väga hea. Selge!

HK: Ei-ei, sel juhul ma ei sooviks samamoodi edasi põrutada, siis tahaks ise ka edasi pürgida.

Ütleme, et teie vahel visatakse Hamleti roll õhku, mitte ei panda käskkirjaga seinale, tekib diskussioon ja küsitakse, kumb teist mängib.

KK: Hamlet küll ei ole see roll!

HK: Me peame nüüd olema taktitundelised, sest linnateatris kohe tuleb «Hamlet» välja... Kindlasti on rolle, mille puhul meil tekiks Karliga väänlemist, aga Hamlet...

Oled 45 ja Hamleti-rong hakkab ära sõitma, siis nutad.

HK: Jaa, siis kindlasti.

KK: Rivaliteeti on mitut sorti. Sellist asja meil ei ole, et ma mõtleks: p..., raisk, Henrik tegi hea rolli! Jälle! Ja minu kaks viimast olid, olgem ausad, kehvad! Mul on alati hea meel Henriku õnnestumiste üle. Meil on pigem nii, et ei taha ise viletsam olla. Eks me koos kasvades oleme seda palli teineteisele loopinud. Sellist rivaliteeti, et rebiks enne etendust venna kostüümilt nööbid ära, nüüd küll ei ole.

HK: Seda me teeme teistega! Vaatame, kuidas nad palja ülakehaga mängivad! Hoiame kokku!

Väga lahe. Mida «Eesti otsib superstaari» teile annab peale selle, et teete saate kõvasti paremaks?

HK: Kui mõni noor vaataja leiab tänu sellele saatele tee teatrisse, et meid veel kuskil näha, siis sellisesse populaarsusesse suhtun tohutult positiivselt. See muu tilulilu sinna juurde ... Ega sel nii-öelda kuulsusel pole siin Eestis ju midagi häda, paparatsod ei passi magamistoa akna taga, kuidas sa pükse vahetad.

KK (ülima pilkega, mõnitavalt): Sul ei ole nii või? Tõesti?

HK: Kui sa hakkad Eestis mõtlema, et oled kuulus ... Siis oledki Vändra Aveliga ühes kambas.

KK: Ei tasu ennast liiga tõsiselt võtta. On kohti ja aegu, kus sa ehk peadki seda, aga ma olen viimasel ajal ikka imestanud, kui palju inimesed viitsivad igasugustel teemadel arvata. Ärkavad hommikul ja mõtlevad, mida ma nüüd sellest ja teisest arvan. Vaatasin mingit seriaali. Seitse arvamust päevas seitsme suvalise asja kohta. Samal ajal need olulised küsimused, millest me enne rääkisime, neid oli seal null. Nendel teemadel võtab sõna kümme kolletunud pintsakuga tüüpi, kelle arvamus kedagi ei huvita.

HK: Lööd veebi lahti ja ESMid jooksevad mööda, keegi ei saa midagi aru, samas on kõrval selgelt küsitud, mida sa arvad Kanal 2 sünnipäevakülaliste dekolteest: kas liiga palju? Või liiga vähe? See on inimesele lähedasem ja siis ta vaebki, kas Argo Aderi pruudil oli õigus Argoga riielda või ei olnud. Ja streigikell tiksub seal kõrval oma tundi.

Meedia peab inimestega dialoogi.

HK: Ühtepidi võib meedia öelda, et aga seda nad tahavadki, teistpidi jälle: tarbijad polegi enam muuga harjunud. Kui on mingi pikk jura, mida peab alla skrollima, mis ei lõpe samal ekraanil ära, see on kadunud teema. Veel parem, kui suudad kogu asja pildiga edasi anda.

Kim Kardashian – ma ei tea, kes ta on, aga kindlasti näitas bikiinivormi.

HK: Võiks olla ka: sotsiaalminister Pevkur: kas liiga sügav dekoltee? Nii saaks needki teemad inimesteni tuua.

Medõed välgutasid kitlilõhikuid.

HK: Või et vaata, kes käisid glamuurse Põhja-Eesti regionaalhaigla säraval aastapäevapeol; kes keerutasid liiga uljalt jalga?

KK: Kõige seksikam streik.

Tuleb luua universaalne kombo, et sõnum jõuaks inimesteni.

HK: Lauristini artikkel võib ju olla pikk, aga kui sa saad selle mingi bikiiniga ära seostada, siis äkki midagi jõuab inimestele kohale.

Mitu sõpra teil Facebookis on?

HK: Karlil ei ole Facebooki. Sotsio­paat! Hälvik. Ta varsti plahvatab. No mind ennast ei ole ka Facebooki mõttes olemas. Sada sõpra. See ei kannata isegi trükimusta.

Mitu sõpra päriselus?

KK: Vähe, aga sõpru saabki olla vähe. Häid sõpru on piisavalt.

Käite koos linna peal oma noorte asju ka tegemas?

HK: Jaa! Kus sa ikka neid teisi lähed otsima.

KK: Hea lihtne lähedalt võtta!

Olete pruutide pärast kakelnud ka?

KK: Huvitaval kombel ei ole.

No lähete peole, hakkab keegi teie ümber tiirutama.

HK: Mulle meeldis praegu see kompliment – keegi hakkab tiirutama! Ei ole nii, peab ise tiirutama.

On teil kindlad kaaslannad?

HK: Mul on.

KK: Mul ei ole.

Siis ma küsin sinult, Karl, millised naised sulle meeldivad.

KK: Grit Šadeiko.

Kuidas, palun?

KK: Grit Šadeiko. Üldiselt võiks ju ka anda listi naiste omadustest ja siis hulluks minna: enesekindlus. Intelligentsus. Kas ta on aus, kas ta on tema ise. Kas ta hoolib iseendast. Kõige veetlevam naiste juures on see, kui nad ei pinguta üle.

HK: Mulle väga meeldib, mis sa tegid siin praegu, see on kihvt asi.

See oli, jah, sügav analüüs.

HK: Keegi ei käi, kurat, mööda klubisid, omaduste nimekiri käes, et see tüdruk sai kolm ristikest ja see sai ainult kaks.

KK: Ilusad sporditüdrukud meeldivad mulle väga.

Grit Šadeiko on sümbol, ta ei pea isiklikult võtma? Me võime rääkida off the record!

KK: Las ta võtab!

HK: Off the record, jah. See on täiesti rekordis praegu. See on sinu rekord, Karl. Isiklik rekord.

Annate teineteisele tagasisidet kogu aeg? Kummad kingad panna?

HK: Jah, kingadest laiemate teemadeni. Ise ei pea küsima. Öeldakse.

Laiemalt võttes, kas otseütlemine on teile pahandusi ka toonud?

HK: Pole vaja siukest juttu ajada, et värk on lill ja küll on tore, et te mult intervjuud võtate ja küll mul on vahva vastata. Avaliku elu tegelased võiksidki rohkem tajuda, et neil on võimalus asju välja öelda. Kui ma kuulen telekast, et päästjad saavad 380 eurot kuus, siis ma panen näo vastu ekraani ja vaatan, kas see ametnik, kes seda ütleb, on ikka olemas, ja oma kohal edasi.

KK: Mulle ei meeldi kampaaniad. Ei ole vaja kampaaniat «Talendid koju», vaid tuleb luua tingimused, et nad ise tuleksid koju.

HK: Kuni sisulistele küsimustele vastavad poliitikud kalambuuridega, mis on allpool keskmist huumoritaset, jääb ühiskond küüniliseks.

Kõige rohkem on mind sel aastal vihastanud uudis mingi päästekomando laialisaatmisest, kui ametnikud rääkisid, et nüüd on sealkandis veel parem tuleohutus, sest igaüks on nüüd ise ettevaatlikum. Ei hüppa põleva tikuga kuivadesse heintesse!

HK: Sama retoorika on praegu meditsiinis: kui arstiabi ei saa, siis igaüks hoolitsebki oma tervise eest paremini ja rahvas on tervem.

KK: Teema võtaksin kokku peaministri küsimusega küsimuse peale, kust võtta arstidele raha juurde. No aga kust me võtame siis selle raha, küsib Ansip, kas pensionäridelt, ja teeb veel sellise laia žesti. Endal rahapakid pungitavad vöö vahel. Ma ütleks, et teilt endalt, riigivalitsejad! Teilt tulebki raha võtta!

Tubli! Aga teie saate nüüd külge sildi «anarhistid».

HK: Me ei taha riiki laiali saata, aga mõne talendi saadaks küll, vastupidi, kodust ära. Las võtab oma seemned kaasa ja külvab mujal.

Ma saan aru, et teid häirib ülbus.

HK: Jah. Aga pruugib kultuuriinimestel sõna võtta, nagu see oli ka NO-teatri «Ühtse Eesti» järel, kui ametnikud küsivad: aga mis on lahendus? Vabandust, ma ei ole selle ala inimene. Kultuuriinimeste asi on juhtida tähelepanu. Lootust annab aga see, et on võimalik midagi ära teha. Nii omal alal, teatris, kui laiemalt.

Henrik Kalmet (26)

Sündinud 19. aprillil 1986

Lõpetanud Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi (2005), EMTA lavakunstikooli 25. lennu (2012)

Õppinud 2005–2008 Tartu Ülikoolis filosoofiat

Töötanud Postimehes spordireporterina, alates augustist 2012 linnateatri näitleja

Rollid linnateatris: Isa Flote «Jumala narride vennaskonnas», Roy Selridge «Biloxi bluesis», Géronte «Scapini kelmustes», arvutinohik «Lantimiskunstnikes».

Mänginud Timo draamateatri lavastuses «Seitse venda» (lavastaja Priit Pedajas)

Karl-Andreas Kalmet (23)

Sündinud 8. veebruaril 1989

Lõpetanud The British School In The Netherlandsi (2008), EMTA lavakunstikooli 25. lennu (2012)

Augustist 2012 linnateatri näitleja

Rollid linnateatris: Rochfort «Jumala narride vennaskonnas», Arnold Epstein «Biloxi bluesis», Léandre «Scapini kelmustes», Albert «Gizzelle’is», Guru «Lantimiskunstnikes».

Rollid draamateatris: Lauri «Seitsmes vennas», Punsu «Sünnipäevas», Michael «Lõikuspeo tantsudes».

Arvamus

Madis Kalmet

isa

Vast kõige drastilisem minu ja poiste puhul on see nende teatrikooli astumise lugu. Mind tõmmati ikka totaalselt haneks! Nende konspiratsioon koos emaga õnnestus täielikult. Teades minu negatiivset suhtumist, otsustasid nad lavakasse minekut minu eest varjata.

Teadsin, et Henrik õpib Tartus filosoofiat ja Karl oli Hollandis keskkooli viimasel astmel, nii et ei osanud mingit ohtu aimata. Kuidagi kummaline tundus ainult Karli kevadine koduskäik, põhjendus, et mingi lisavaheaeg koolis või midagi sellist.

Aeg läks ja kolleegid Endlas hakkasid küsima, et kas sinu poisid ei ürita mitte teatrikooli, et nad on lavaka katsetel. Naersin siis kõik välja ja tõestasin, et see on võimatu, olin selle jutu peale kohati isegi vihane! Küllap paljud muigasid – no mängib ikka lolli, tahab ennast  huvitavaks teha, väikest teatrilegendi luua!

Suvi algas, sõitsin minagi Hollandisse abikaasa juurde, kui ühel päeval helistas mulle Märt Avandi ja õnnitles poegade teatrikooli sissesaamise puhul – et äsja olid just nimekirjad välja pandud! Olin tõesti vapustatud ja ausalt öeldes sel hetkel mitte sugugi õnnelik. Veidi hiljem helistasid ka poisid ise, ega ei jäänudki muud üle, kui õhtul selle superüllatuse puhul šampusepudel avada!