Raamatu peategelasteks on 8-aastased kaksikud Uku ja Tuule, kes on oma lühikese elu jooksul pidanud juba palju üle elama. Laste ema on paar aastat tagasi surnud, nad elavad koos isaga. Kuigi toimunu on traagiline ja raske, on lapsed sündmusega toimetulekuks leidnud oma viisi.
Nimelt arvavad nad, et nende ema elab edasi haldjana, kes nende üle valvab ja nende eest hoolitseb. Paraku pole aga isa nii hästi kohanenud. Armastatud naise surmast tingitud depressioon ja üksikvanema suurenenud töökoormus muudavad ta kangesti väsinuks, kohati lausa apaatseks. Seepärast peavadki lapsed elus juhirolli haarama, olgu siis tegemist esimese koolipäeva aktuse, kassipoja päästmise või sõprade küllakutsumisega.
Halvenenud majanduslike olude tõttu on kaksikud koos isaga sunnitud ka kolima väiksemasse korterisse ja uude ümbruskonda. Uku ja Tuule ei kurda, nad on asjalikud ja hakkajad ning kohanevad kiiresti. Neid ei häiri eriti, et neil pole klassis ainukesena mobiiltelefoni ega uhkeid riideid ning autot, millega poest kraami koju vedada. Nad oskavad rõõmu tunda ka koolilõunaks pakutud supist ning päkapiku toodud apelsinist.
Kui kooli kunstitunnis joonistatud piltidel on mõlemad kaksikud kujutanud isa magavana, ärkab isa leinast ja apaatiast. Ta tunneb end puudutatuna ning püüab edaspidi oma võimaluste piires lastega rohkem tegeleda ning neile vaatamata kõigele õnnelikku lapsepõlve pakkuda. Ta viib lapsed kohvikusse ja parki jalutama, aitab neil päästa kiusu alla sattunud kassipoja ning joonistab neid ja nendega.