Mart Kivastik: küll ta taevas edasi kogub

Mart Kivastik. Foto: Siim Kumpas

«Milius kolis vahepeal isegi Tartust ära. See oli küll päris ammu. Käis jutt, et Tallinnas maksab talle keegi millegi eest palka. Mille eest, pole aimugi, sest ta ei teinud suurt midagi peale plaanide. Aga need oli alati suurejoonelised. Parem üks suurejooneline vale kui niru päris. Lõpuks kolis ta ikka Tartusse tagasi. Väljas ta viimasel ajal enam eriti ei käinud.

Eelviimasel korral, kui Milius linna peal käis, kavatses ta järjekordselt naise võtta. Alguses arvati, et ta bluhvib, aga mõni päev hiljem tuli ta uuesti ja oligi naine käe otsas. Nad istusid, Milius jõi siidrit või midagi, arutasid tulevikuplaane. Need olid igatpidi kaunid: armastus, reisid siia-sinna, ühesõnaga roosiline. Nad istusid ja arutasid ja takso ootas. Siis sõitsid ära.

Kui Milius järgmisel korral välja ilmus, oli naine kadunud, aga takso ikka ootas. Milius oli teel Riiga kunstioksjonile. Kuidas ta taksojuhte ootama sundis veenda, on saladus. Taksojuht käis vahepeal sees uurimas, kuidas sõiduga on, Milius käskis ikka pisut puhata, sest Riiga minek on ju väsitav, tellis kogu saalile kallist konjakit, võttis midagi hamba alla. Siis läks takso peale ja rohkem pole enam tagasi tulnud.

Osaliselt oli Milius ju Priidu Beieri looming - Matti Moguči, elava luule kehastus, pooleldi nagu messias. Tavaliselt on alati üks jama ja häda selliste nähtustega. Nüüd on jamad otsas. Aga Mati jaoks avanevad nüüd hoopis teised võimalused, kui ta alustab otsast oma uut taevast kunstikogu, millest siin all võis vaid unistada. Küll ta pildid kätte saab.»