Mees, naine ja surm
Pool sajandit tagasi tõrjutud balletti lavastatakse nüüd maailmas üha uuesti ja uuesti

«Laul maast»: Luana Georg ja Sergei Upkin aktsioonis.

FOTO: Rünno Lahesoo

Eesti Rahvusballett tantsib reedel esimest korda Sir Kenneth MacMillani lühiballetti «Laul maast»  tõeliselt ilusat ja intrigeerivat neoklassikalist tantsuteost, mis on loodud Gustav Mahleri samanimelise laulutsükli muusikale.

See on juba teine MacMillani ballett «Manoni» järel, mis Tallinnas lavale jõuab. Visuaalselt on need kaks täiesti erinevad: «Manoni» rikkalike dekoratsioonide ja kostüümide asemel kantakse tühjal laval lihtsaid tuunikaid ja T-särke. Rohkem sarnasust on temaatiliselt, sest mõlemad käsitlevad elu ja surma küsimust.

Kenneth MacMillan (1929–1992), kes on üks minu armastatumaid ballettmeistreid, tantsis ise kunagi Sadler’s Wellsi Kuninglikus Balletis, aga loobus tantsijakarjäärist varakult – juba 20ndates eluaastates –, et keskenduda ballettmeistri ametile. Ta on kümne pika ja rohkem kui 50 lühiballeti autor, millest enamiku tõi ta välja Londoni Kuningliku Balleti juures, olles aastatel 1970–1977 selle kunstiline juht ja kuni oma surmani peakoreograaf.

Peeti tantsimiseks sobimatuks

Gustav Mahleri laulutsükli aluseks on 8. sajandi Tangi dünastia luule, mis on vabalt saksa keelde tõlgitud. MacMillan sattus juhuslikult kontserdile, kus see kõlas, vaimustus ja hakkas kohe selle järgi balletti kavandama.

Ent tema ettepaneku see Londonis välja tuua lükkas Kuningliku Balleti juhatus tagasi koguni kahel korral: nii 1959. kui ka 1964. aastal. Mahlerit mängiti tol ajal Inglismaal vähe ja juhatuse muusikanõunik Sir Adrian Boult pidas laulutsüklit tantsimiseks sobimatuks.

Nii tõi MacMillan selle 1965. aastal lavale hoopis Stuttgardi Balletis. Selle juht John Cranko, kes oli ühtlasi MacMillani hea sõber – tema ballett «Onegin» on samuti praegu Estonia teatri kavas –, andis talle vabad käed valida ise tantsijad ja kasutada proovisaali nii palju kui vaja. Töö Stuttgardis oli MacMillanile meeldiv vaheldus pärast pettumust Londonis.

Pärast Saksa- ja Inglismaa kriitikute positiivset vastukaja andis Kuningliku Balleti juhtkond järele ja «Laul maast» esietendus 1966. aastal lõpuks ka Londonis, kus seda siiani üha uuesti taaslavastatakse.

MacMillan ise on oma balletti kirjeldanud järgmiselt: «On mees ja naine. Surm võtab mehe. Koos naasevad mõlemad naise juurde ja selgub, et surm on ühtlasi taassünni lubadus.»

Mees avab balleti jeté’dega, mida saadab helge muusika. Varsti ühineb temaga pooleldi maskis mõistatuslik kuju – Der Ewige, Igavene. Ingliskeelses tõlkes on tema nimeks Surmasaadik, mis annab talle hoopis pahaendelisema varjundi. Ta ilmub välja igas stseenis ja tantsib sageli unisoonis teiste tegelastega, vihjates, et on elu loomulik osa.

Selline Surm erineb tavapäraselt kujutatud Surmast, näiteks Kurt Joossi «Rohelises lauas», kus ta ilmub lavale, et tantsida raskepäraselt valju, ähvardava muusika saatel.

«Laul maast»: Luana Georg ja Sergei Upkin aktsioonis.

FOTO: Rünno Lahesoo

Naist tutvustatakse alles teises laulus ning laul reedab tema kartuse surma ees ja igatsuse leida endale kaaslane, et mitte olla üksinda. Kõigis lauludes ühineb aeg-ajalt keskse paariga hulk noori inimesi, kes on unustanud oma surelikkuse, elades vaid hetkele.

Erakordselt liigutava lõpuga

Lõpulaulus, mis on 30 minutit pikk – peaaegu pool tervest tsüklist –, leiab naine lõpuks mehe pika dueti ajal, pärast mida sekkub kohe Surm ja nõuab mehe endale. Naine tantsib kaua üksinda, väljendades oma kaotusvalu, üksinduse tagasitulekut ja surma paratamatust. Taasühinenud lühikeseks ajaks oma noorte kaaslastega, uitab ta nende seas ringi, üksikumana kui kunagi varem. Tema soolo lõpeb pika nõudliku pas de bourée’de stseeniga, nagu juhiksid teda jõud, mida ta ise kontrollida ei saa.

Mees tuleb tagasi, nüüd juba ise poolmaski kandes, mis sümboliseerib surmajärgset igavikku. Nad ühendavad naisega käed ja kõnnivad aeglaselt lava tagaossa – koos ekstaatilise lõpumuusikaga on see üks kõige liigutavamaid balletilõppe üldse.

Esmalavastuse ajal leidsid Stuttgardi Balleti tantsijad, et MacMillani liikumine on ebamugav. Tõepoolest, traditsiooniliste balletisammude kõrval näeme laval kallutatud torsosid, n-ö lampjalgset kõndi ja stiliseeritud viiteid idamaistele žestidele. Mõned kriitikud on esile toonud ka moderntantsu suurkuju Martha Grahami mõju, kuigi MacMillan on seda ise eitanud.

Eesti balletisõpradel soovitan seda peenekoelist kaasakiskuvat tantsuteost kindlasti vaatama minna. On ju ka aastatel 2002–2012 Kuninglikku Balletti juhtinud ja enne seda üks MacMillani lemmiktantsijaid olnud Monica Mason öelnud: «Leidlikkus, unikaalne kvaliteet ja tantsu pidev areng kogu teose vältel teevad sellest balletist tõelise meistriteose.»

«Laul maast» esietendub koos Toomas Eduri «Vaikivate monoloogidega» 4. novembril Estonia teatri laval.

    Tagasi üles