iDeal kampaania

Rahva Raamat esitas Eesti Kirjastuste Liidu avaldusele vastulause
Miks tohib kirjastaja olla jaemüüja, aga jaemüüja ei tohi olla kirjastaja?

Raamatupood

FOTO: SCANPIX

Eile tegi Eesti Kirjastuste Liidu üldkogu avalduse, milles teatas, et volitab juhatust alustamaks läbirääkimisi, et korraldada raamatukogudele raamatumüüki otse ja kirjastuste soodushindadega, jättes vahendajad tarneahelast välja. Muuhulgas osutati Eesti Kirjastuste Liidu avalduses murega sellele, et uueks ja kasvavaks trendiks Eesti raamatuturul on raamatumüüjate sisenemine kirjastamisse. «Kui Apollo alustas raamatute välja andmist paari aasta eest üksikute nimetustega, siis Rahva Raamatut saab pidada juba pooleaastase agressiivse tegutsemise järel suureks kirjastajaks. Kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter kirjutab ERRi kultuuriportaalis, et olukord on terves Euroopas haruldane, teadaolevalt kirjastab ise raamatuid vaid Amazon.»

Täna esitas Rahva Raamat omapoolse vastulause pealkirjaga «Olukorrast raamatuturul», milles seisab: 

Rahva Raamatu juured on kirjastamises. Meie vanima kaupluse Pärnu mnt 10 aadressil asutas 1912. aastal kirjastaja Gustav Pihlakas. Rahva Raamatu omanik aastatel 2004–2010 oli samuti kirjastamisega tegelev Ekspress Grupp. Seega ei ole üllatav, et Rahva Raamat sel aastal kirjastamise juurde naasis.

Eile saatis Eesti Kirjastuste Liit pressile välja kaks sõnumit, kus teatas, et Liidu liikmed hakkavad võitlema Rahva Raamatu väidetava ebavõrdse positsiooni vastu hulgi- ja jaemüüja ning kirjastajana. See, et raamatute jaemüüja alustas kirjastamisega, olevat pretsedenditu ning ebaõiglane.

Meil ei ole midagi selle vastu, et kirjastajad tegelevad lisaks oma põhitegevusele ka jaemüügiga. Ka täna on suur osa Kirjastuste Liidu liikmeid Rahvusraamatukogus toimuval jõulunädalal jaemüüjatena raamatuid müümas.

Rohkem kui kümnel suuremal Eesti kirjastusel on oma e-pood. Lisaks sellele on kirjastajatel ka ühiseid e-poe projekte nagu raamat24.ee ja raamatukodu.ee. Eesti suurimal kirjastusel Varrak on ka oma füüsilised raamatukauplused. Kirjastused on ka hulgimüüjad – täna müüvad paljud kirjastused oma raamatuid otse raamatukogudele ja teistele hulgiostjatele.

Nagu kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter eilses Rahvusringhäälingu artiklis «Kimalase lend – olukorrast kirjastamises» õigesti märkis, alustas paar aastat tagasi raamatupoodide kettidest esimesena kirjastamist Apollo, kuigi sellele Kirjastuste Liidu poolt mingit reaktsiooni ei järgnenud. Ehk siis olukord, kus jaemüüja on samal ajal ka kirjastaja ning hulgimüüja, ei ole Eestis enneolematu. Vastupidi, selliseid ettevõtteid võib Eestis mitme käe sõrmedel üles lugeda.

Nagu Tauno Vahter välja toob, ei ole selline olukord enneolematu ka rahvusvaheliselt. Nii Lätis, Leedus, kui Soomes on suurim raamatute jaemüüja ühtlasi ka kirjastaja. Samuti tuleks aru saada proportsioonidest. Kui näiteks Soome suurima raamatupoodide keti Suomalainen Kirjakauppa omanikud on Soome suurimaid kirjastajaid, siis Rahva Raamat andis 2017. aastal välja 12 raamatut. Kui Eestis ilmub aastas 3500 uut raamatut, on Rahva Raamatu osakaal kogu kirjastusturust 0,3%. Väide, et oleme sellega kogu kirjastusturgu muutnud, on pehmelt öeldes liialdatud.

Eravestlustes on kirjastajad esile toonud, et probleem on just selles, et jaemüüja hakkab kirjastajaks. See, et kirjastajad hakkavad jaemüüjaks ei olevat probleem. Jättes isegi kõrvale selle, et Rahva Raamatu ajalooline taust on kirjastamises, on see küsimus siiski väärt uuesti küsimist – miks tohib kirjastaja olla jaemüüja, aga jaemüüja ei tohi olla kirjastaja, kuigi tulemus on ju üks? Kindlasti tasub ka küsida: miks tohivad Kirjastuste Liidu liikmed Varrak ja Menu omada kontrolli e-raamatute turu üle ning miks e-raamatute müügi- ja laenutustulust pea midagi autorini ei jõua?

Tihti unustatakse, et kõige tähtsamad on kirjanikud, tõlkijad ja toimetajad ning kirjastajate roll on samasugune raamatu hinda tõstev vahendusteenus nagu hulgi- või jaemüük. Nii üleilmsel kirjastusturul kui Eestis loobub üha enam autoreid kirjastajate teenustest. Nad on hakanud ise kirjastama või kasutavad selleks agentuure. Agentuuride roll on viia autor kokku erinevate teenusepakkujate – toimetajate, küljendajate, kujundajate, illustraatorite, trükifirmade ja teistega –, et autor saaks ise otsustada, millist teenust, kelle käest ning mis hinnaga ta osta tahab. See võib tähendada autorile suuremat töökoormust, kuid samas ka suuremat võimalust oma töö eest väärikat tasu saada.

Selliseid autoreid on Eestis üha rohkem ning see on ka põhjuseks, miks Kirjastuste Liidu poolt avaldavates raamatumüügiedetabelites on tihti puudu näiteks Mihkel Muti, Indrek Hargla, Valdur Mikita, Mihkel Raua, Vahur Kersna ja paljude teiste enimmüüdud autorite teosed. Nad on kõik kirjutanud raamatuid, mille välja andmisel on nad loobunud traditsiooniliste kirjastuste teenustest. See illustreerib väga hästi seda, kuhu poole kirjastusturg täna liigub.

Raamatute jae- ja hulgimüük nõuab olulisi investeeringuid, oskusteavet, kogemusi, spetsialiste ning ära tasumiseks ka väga hästi korraldatud struktuuri ning loomulikult palju tööd. Selleks, et kirjastuste poolt välja antavad sajad raamatud kuus jõuaks raamatuostja või laenutajani, on vaja sõlmida ja hoida lepingud sadade ettevõtetega, hinnata sadu ilmuvaid raamatuid kuus, lisada need andmebaasidesse, jagada sortiment õigesti laiali, ladustada, vajadusel tagastada, hinnastada, korraldada mõistliku hinna ja kiirusega transport, koolitada teenindajaid, investeerida kaupluste sisustusse, maksta konkurentsivõimelist palka, kauplusepindadelt renti (mis on samal tasemel riidepoodide, apteekide, kullaäride ja muu kaubandusega), luua suurepäraseid väljapanekuid ja üritusi, turundada internetis, hoolitseda sotsiaalmeedia, uudiskirjade, e-äri kiire arenemise, koostööpartnerite heaolu ja veel lugematu hulga asjade eest.

See, et Rahva Raamat on suutnud kõike seda teha nii hästi, et saame öelda, et üks Eesti raamatupood on nelja maailma parema seas, või et meie e-pood on kõigist Eesti e-poodidest kasutajasõbralikem ja toob raamatud lugejale pakiautomaati juba tellimise päeval, või et meie ladu on üks Eesti efektiivsemaid ja digitaliseeritumaid, on pikaajalise pühendumise, töö ning investeeringute tulemus.

Eestis tegeleb kirjastamisega üle 1100 ettevõtte ning kõigi nendega igapäevase koostöö hoidmine on keeruline isegi suurimal hulgimüüjal. On mõeldamatu, et üle 600 Eesti raamatukogu või rohkem kui 400 jaemüügikoha hakkaks kõigi nendega ükshaaval suhteid looma või et kõik need 1100 ettevõtet, mis raamatuid välja annavad, suudaks tagada neile minimaalsegi teenuse taseme.

Ka ei oleks abiks Kirjastuste Liidu vahendusest – nendest 1100 ettevõttest, kes Eestis kirjastamisega tegelevad, on Kirjastuste Liiduga ühinenud vaid 35. Kui vahendamisega tegeleks vaid Kirjastuste Liit, jääks enamik Eestis ilmuvatest raamatutest kauplustesse ja raamatukogudesse jõudmata.

Mure on hetkel aga hoopis mujal. Nagu Tauno Vahter õigesti välja tõi, ilmub iga aastaga üha vähem hitipotentsiaaliga raamatuid. Kuna bestselleritest sõltub raamatute pildisolek ühiskonnas üldiselt, on nende vähenemine murettekitav kogu turu jaoks. Kuna see nõrgestab oluliselt Rahva Raamatu – kes on siiski peamiselt müüja – positsiooni, on ainus viis sellele vastu seismiseks need raamatud ise kirjastada. See ei tähenda ebavõrdset kohtlemist: need Rahva Raamatu kirjastuse raamatud, mis on kauplustes välja pandud, on samal ajal ka müügiedetabeli tipus. Meie huvides on hästi välja panna raamatud, mida lugejad osta soovivad. See, kes need kirjastas, on teisejärguline.

Näiteks selle aasta müügiedetabelites teisel kohal olev Aleksandr Šepsi raamat «Meedium» ilmus vene keeles kaks aastat tagasi ja kõigil kirjastajatel oleks olnud võimalus raamatu õigused selle aja jooksul üles korjata ja raamat ise välja anda. See, et seda ei tehtud, näitab, et Eesti kirjastusturul on veel kasutamata võimalusi.

Kokkuvõttes tuleb nentida, et raamatumüük ja kirjastamine on nii Eestis kui maailmas üldiselt kiires muutumises. Rahva Raamatu kui Eesti vanima ja suurima raamatumüüja huvi ning vastutus on tagada raamatuäri jätkusuutlikus ka tulevikus. Eestikeelsete raamatute jätkuv kirjutamine on rahvuskultuuri säilimise küsimus ning see püsib siis, kui andekate ja võimekate inimeste jaoks on see majanduslikult motiveeriv. Kirjastuste ja raamatumüüjate roll on sellele kaasa aidata.

Loodetavasti suudame kirjastamisturule sisenemisega elavdada kirjastamist ning hoida eestikeelsete raamatute valikut jätkuvalt suurena. Häid raamatuid pole kunagi liiga palju.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles