Milo Rau avaldus

Milo Rau Genti altarimaali taustal, FOTO: Michiel Devijver Foto: Michiel Devijver

Euroopa Teatriauhindade jagamisele Peterburi ei saanud sõita üks laureaatidest, sest Euroopa ühele skandaalsemale lavastajal ei antud õigeaegselt Venemaa viisat. Postimees toob ära Milo Rau avalduse, mis loeti ette Aleksandra teatrimajas (pikemat artiklit Milo Rau ning Kirill Serebrennikovi juhtumite kohta ning lavastuste ülevaadet loe siia klõpsates).

Armsad kolleegid, armas žürii,

nagu teate, ei saa ma täna õhtul Peterburis viibida. Mul on selle pärast ääretult kahju, sest ma olen ülimalt rõõmus auhinna pärast, mis mulle ja minu meeskonnale anti. Aga ega ma ei olegi väga üllatunud, et Venemaa viisa hankimine ülemäära keeruliseks osutus.

Alates meie viie aasta tagusest projektist «Moskva protsessid», milles me võtsime kriitilise pilgu alla kunstivabaduse Venemaal, ei ole me enam Venemaale pääsenud, olgu tegemist Manifesta või Kuldse Maski festivali või mõne muu üritusega. Alati on kerkinud mingi probleem - seekord oli selleks kutse, mis kuulutati ebakorrektseks, varem on viisa eest pidanud vastutama hoopis teine saatkond ja nii edasi. Alles eile, reedel, sain äkitselt üllatava teate, et peaksin tulema kahe tunni jooksul Venemaa saatkonda Antwerpenis – seda siis ajal, mil mind ei olnud isegi enam Belgias ja minu filmi «Kongo tribunal» näitamine oli Peterburis juba ammu alanud.

Aga kui absurdne see ka ei tundu, on tõsiasi, et mind pole täna teiega, tegelikult täiesti kõrvaline. See on pelgalt totakas formaalsus. See on täiesti ebaoluline selle kõrval, et lavastaja Kirill Serebrennikov, kes sai sama auhinna aasta tagasi, on nüüd grotesksete süüdistustega kohtu all. Nagu te hästi teate, ei saanud ta 2017. aastal auhinda vastu võtta, sest oli juba koduarestis. Seal on ta tänaseni ja jumal teab veel kui kaua.

Niisiis seisame praegu silmitsi järgmise olukorraga: Euroopa teatriauhind on jõudnud Venemaale ja me ei ütle ühtegi sõna Kirill Serebrennikovi kohta, keda selsamal Venemaal ähvardab kümme aastat türmi. Kuidas me saame tähistada teatri jõudu ja vabadust, kuidas me saame tähistada iseenda ja Euroopa ühissaavutusi ning vaikida samal ajal täielikult faktist, et üks eelmise aasta võitjaid on langenud näidisprotsessi ohvriks? Mida tähendab see Euroopa teatriauhinnale ja meile kui teatriinimestele tervikuna, kui me ei ole valmis üles näitama isegi sellist kõige lihtlabasemat solidaarsust?

Mulle ja mu kolleegidele anti auhind meie «kirgliku huvi eest sotsiaal-poliitiliste teemade vastu». See on kenasti sõnastatud, aga konkreetsemalt tähendab see seda: ka Serebrennikovi juhtum on minu juhtum, on meie juhtum, nagu oli Pussy Rioti juhtum või näitused «Keelatud kunst» ja «Tähelepanu! Religioon» Sahharovi keskuses, mille ma tegin «Moskva protsesside» teemaks. Ma kahjatsen väga, et ei saa praegu teiega koos olla. Ainult avalduse saatmine tundub väär ja ebapiisav. Ent paraku ei ole mul teist võimalust ja võib-olla on seegi selle täiesti absurdse olukorra üks tahk: isegi protestida saab ainult e-kirja teel.

Käes on aeg meil kõigil väljendada toetust Kirill Serebrennikovile – nii selle auhinna kui kogu teatriilma nimel! Ma loodan kogu südamest, et see totter kohtuprotsess, millesse Kirill on mässitud, lõpeb peagi ja ta on taas vaba mees! Ja loomulikult loodan, et võime kõik peagi silmast silma kohtuda! Tänan teid.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane