iDeal kampaania

Hendrik Alla edetabel: 2019. aasta parimad filmid

Filmisaade «Hendrik Alla liikuvad pildid»

FOTO: Kaader videost

Filmitoimetaja Hendrik Alla on sel aastal vaadanud enam kui 230 filmi ja valis neist välja kümme, mille üle eriti õnnelik oli. Kriteerium oli väga lihtne: võistlema pääsesid filmid, mis kas või paari seansiga sel aastal Eesti kinolevisse jõudsid.

Viis välismaist

«Majakas», režissöör Robert Eggers

Kohutav, õudne, ilus ja poeetiline. Surve alla lähevad asjad hullemaks, õpetab meile teadus nimega termodünaamika ja karm on vaadata, milleks moondub inimvaim, kui sellele niisugust survet avaldada. Ühestki teises meediumis ei saa teha seda, mida Eggers teeb siin filmikunstis. Arvustus

«Parasiit», režissöör Bong Joon-ho

Komöödia, põnevik, tragöödia, sotsiaalkriitika, melodraama ja mis kõik veel. Need kõik on tühjad sõnad, sest Bong Joon-ho film on palju mitmepalgelisem. Vaatajat ei lasta enam kui kahe tunni jooksul kordagi mõnusalt istuma jääda, pidevate süžeepööretega keeratakse pea peale tema minapilt ja väärtushinnangud. Arvustus

«Soosik», režissöör Yorgos Lanthimos

Tuntud Kreeka provokaator on häälestanud oma instrumendi siin pealtnäha publikusõbralikumasse helistikku, eriti «Koerahamba», «Püha hirve tapmise» või «Homaariga» võrreldes. Siiski pole «Soosik» mingi tavaline kostüümidraama, vaid midagi märksa mitmekihilisemat ning nihestavamat. Suurepärane näitlejannade kolmik Olivia Colman, Emma Stone, Rachel Weisz! Arvustus

«Jokker», režissöör Todd Phillips

See pole teile mingi tavaline koomiksifilm, mõni Marveli geneeriline supermärul, kus kõike on öökimapanevalt palju ja rohkemgi veel. Joaquin Phoenixi nimitegelasest saab see, kelleks ühiskond ta muudab. Aga haige süsteemi surve alla saab sündida vaid koletis. Arvustus

«Jänespüks Jojo», režissöör Taika Waititi

Kümneaastane poisike, kelle parim (ja kujuteldav) sõber on Adolf Hiltler. Reklaamirulli järgi võiks arvata, et tegemist on lihtsalt komöödiaga. Loomulikult saab nalja, aga Waititi moodi haiget nalja, mida tehakse asjade üle, mida üks korralik Hollywoodi stuudio tavaliselt kardab kui saatan püha vett. Arvustus

Viis kodumaist

«Tõde ja õigus», režissöör Tanel Toom

Kommentaare ilmselt ei vaja. Toom suutis rahvusliku tüviteksti, mille kohta igal eestlasel on oma arvamus (põhinegu see kas või valesti mõistetud tsitaadi nüril korrutamisel) teha filmiks, mida kiitsid kriitikud ja publik. Eriti see viimane, sest «Tõde ja õigust» käis vaatamas üle veerand miljoni inimese, palju rohkem, kui eelmist rekordihoidjat James Cameroni «Avatari». Arvustus

«Surematu», režissöör Ksenia Ohhapkina

Dokumentaalfilm venemaa Kaug-põhjas asuvast tööstuslinnast. Polaaröö raskete rauast masinate ümber ja inimeste hinges. Mis paneb aga inimesi end taandama lihtsalt riiklikuks ressursiks? Esteetiliselt (ilmselt oli neis tingimustes väga keeruline filmida) sama kaunis, kui sisuliselt õõvastav. Arvustus

«Marju Lepajõe. Päevade sõnad», režissöör Vallo Toomla

See on sõna otseses mõttes portreefilm. Operaator Erik Põllumaa kaamera on kangelasele väga lähedale saanud ja nii valitsebki filmi suur plaan Lepajõest, kes räägib. Ja oh kuidas räägib! Targa inimese juttu on meil kõigil kasulik ja meeldiv kuulata, Toomla võitis Lepajõe usalduse ja jäädvustas olulise momendi Eesti mõtteloost. Arvustus

«Orpheus», režissöör Priit Tender

Animafilmi lugu on tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ega see meid selle pärast tänapäeval vähem ei puuduta. Kadri Vooranna suurepärane muusika. Mu lemmikmuusikud on Miles Davis, John Coltrane ja sedasorti mehed ja ma tahaksin väga, et oleks kuidagi võimaik nende muusikat ning Tenderi visuaalset keelt omavahel miksida. Oleks selline telekanal, ma paar kuud muud ei vaatakski! Arvustuse leiab siit

«Jeesus juhatab sind kiirteele», režissöör Miguel Llansó

Eesti filmiajakirjanike ühingus läks vaidluseks, kas seda afrofuturistlikku psühhedeeliat võib üldse tehniliselt Eesti filmiks lugeda. Ma küll loeksin, kas või selle pärast, et mulle väga meeldib, kui meie filmikultuur mahutab ka selliseid B- ja veel kummalisemate kategooriate nähtusi. Endiselt ootan, et mõni kunstikino korraldaks topeltseansi fännidele, kus näidataks seda koos Urmas Eero Liivi õudukaga «Kiirtee põrgusse». Arvustus

Tagasi üles