Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom? (19)

Copy
Illustratiivne kaader filmist «Sin City», millel pole käesoleva artikli teemaga midagi pistmist.
Illustratiivne kaader filmist «Sin City», millel pole käesoleva artikli teemaga midagi pistmist. Foto: Kaader filmist
  • Miks ei suudeta hoiduda vanade stereotüüpide vastu võideldes uute loomisest?
  • Kuidas saavad võrdsust, õiglust ja vendlust nõudvad ise «kõige võrdsemateks»?
  • Kas meeskriitik tohib arvustada naisautori teost?
  • Mees räägib siis, kui kana pissib?

Sotsiaalmeediat aktiivselt jälgivate ja kasutavate kolleegide abil jõudis minuni kuuldus, et mu eelmisel kolmapäeval, 6. mail Postimehe kultuuriküljel ja veebis ilmunud arvustus Eia Uusi romaanile «Tüdrukune» – ning ühtlasi ka minu isik – on pälvinud tähelepanu ja kriitikat Facebooki grupis «Virgina Woolf sind ei karda!».

Ma polnud selle grupi seinal varem käinud, ent mulle oli jäänud mulje, et tegu on tõsiseltvõetava ja mõjuka virtuaalse mõttekojaga, mis pühendunud feministliku maailmavaate edendamisele ning levitamisele. Mäletan siiani Maia Tammjärve 2016. aasta kevadel Müürilehes avaldatud artiklit pealkirjaga «Grupp, mida ei tohiks alahinnata», milles seisab muuhulgas: «Eestis on vähe inimesi, vähemasti internetiga sina peal olevaid, kes ei oleks kuulnud üldse Facebooki grupist «Virginia Woolf sind ei karda!», rahvasuus «woolfigrupist» või ka lihtsalt «woolfist». Järjest vähem näib olevat ka neid, keda kogukond ei ole otseselt mõjutanud».

Seega läksin lehele lootuses lugeda sisukat diskussiooni nii Eia Uusi romaani kui minu artikli üle, sh õigustatud ja argumenteeritud kriitikat minu teksti kardetavasti arvukatele sisulistele puudustele, millele ma kirjutades kas rumalusest, teadmatusest ja/või hooletusest ise tähelepanu ei osanud pöörata. Paraku pidin pettuma.

Minu arvustuses esitatud seisukohtadega polemiseeris tsiviliseeritud moel üksnes käputäis kommentaare. Kriitiliselt suur hulk kõnealuse teema alla tehtud postitusi – neljapäeva, 14. mai varahommikuse seisuga oli neid seal kokku 38 – annavad minu subjektiivsete standardite kohaselt tunnistust oma puudlikust süvenemissuutlikkusest, selektiivsest allikakriitilisusest, grupisisese massipsühhoosi tõttu drastiliselt langenud enesetsensuurist ning paranoia, pimeda viha ja debiilsuseni arenenud sootundlikkusest.

Minu püüdlikult sooneutraalset ja ideoloogiavaba avalikku tagasisidet ilukirjandusteosele, mis räägib juhtumisi peamiselt naistest ja feminismist, on selles keskkonnas tõlgendatud valdavalt seksistliku rünnakuna naissoo ja feminismi vastu, idiosünkraatilise näitena meheliku eksistentsi jälestusväärsest madalusest ning närususest.

Kõnealustes kommentaarides pole suudetud (ega vist ka soovitud) hoida arvustuses esitatud kultuuriajaloolisi üldistusi ja esteetilisi hinnanguid lahus arvustaja isikust ning tema soolisest kuuluvusest. Varjamatu soopõhise üleolekutundega on minu artiklit meelevaldselt ideologiseeritud, minu isikut kõige seksistlikumal moel psühhologiseeritud, stereotüpiseeritud, madaldatud ja stigmatiseeritud. Minust on tehtud ohvriloom võitleva feminismi pühal altaril. Kas nii lahjat liha on sinna ikka mõtet vedada? Ohverdada elujõulise härja asemel suurel laval tseremoniaalselt üks pisike pulstunud krants?

Miks ma sellest kirjutan? Ma ei kaitse ennast, sest ma ei näe, et ma vajaks kaitset. Ega kerja kaastunnet. Ma ei arva, et see on küsimus, mille puhul peaks keegi teine hakkama pooli valima. Ehkki mitmed inimesed – kõik naissoost, muide – on soovitanud mul pöörduda paari konkreetse postituse asjus kohtusse, pole ma seda seni tõsiselt kaalunud. Sest ma ei leia, et oleksin (vähemalt praeguseni) kannatanud kõnealuste kommentaaride pärast märkimisväärset majanduslikku, mainelist, tervislikku ja/või emotsionaalset kahju. Ja üleüldse: see kõik oleks nii naljakas, kui see ei oleks nii kurb... Kust see kurbus minu näruseks peetud hinge immitseb? Siin on kolm põhjust:

1) Kõnealuse diskussiooni näol nägid minu silmad esimest korda nii suure selgusega, mil moel on feminism – iseäranis selle radikaalsem tiib – muutumas otsapidi vormilt omaenese paroodiaks ning sisult omaenese vastandiks. Feministidega näib praegu olevat nagu sajand tagasi kommunistidega – inimesed, kes soovisid võrdsust, õiglust ja vendlust, osutusid ühtäkki «kõige võrdsemateks». Minul kui eluaegsel profeministil (mida iganes see mõiste kellegi teise jaoks parasjagu tähendab) on kurb tunnistada, et feminismi avalikku kuvandit näib olevat tänu oma toimekusele ja häälekusele peaaegu täielikult kaaperdamas naisšovinism. Võideldes maskuliinse maailma vanade stereotüüpide ja standardite vastu, loob ja võimendab see samal ajal uusi ning vanadest kohati veel hullemaid. Mis omakorda ei aita kahjuks kuidagi kaasa sugudevahelise võrdsuse ja kodurahu tekkimisele ning raskendab feminismil saavutada vajalikke läbimurdeid arvukates sotsiaalsetes aspektides (nagu nt soopõhised eelarvamused, naistevastane vägivald, palgalõhe, moraalsed topeltstandardid jne).

2) Mind kurvastab kõnealuste postituste näitel teadmine, et need – ning tõenäoliselt veel lugematud samasugused – ilmusid (ning ilmuvad kahjuks ilmselt ka edaspidi) avalikus sotsiaalmeedia grupis, mis kannab mu lemmikkirjaniku nime. Eelmises osalauses esitatud väite tõestuseks – ning ühtlasi Woolfi pärandi populariseerimiseks – esitan edevusest kantuna pildi oma koduraamatukogu Woolfi sektsioonist ning küsin sealjuures retooriliselt: kas oleks aeg hakata astuma samme Woolfi nime ja autorikuvandi päästmiseks feministide käest, kelle vastutustundetu tegevuse tulemusel näib sellest olevat Eestis kujunemas märatseva naisšovinismi sünonüüm?

Valik Virginia Woolfi teoseid ning vastavat sekundaarkirjandust väidetava meesšovinisti riiulis. Vaenlast peab tundma?
Valik Virginia Woolfi teoseid ning vastavat sekundaarkirjandust väidetava meesšovinisti riiulis. Vaenlast peab tundma? Foto: Alvar Loog

3) Olen aastate jooksul kulutanud suure hulga avalikku meediaruumi ideelisele – ent praktikas paraku üsna tulutule – tegevusele kultuurikriitika funktsioonide selgitamisel, põhjendamisel ja õigustamisel (enamasti vastulausete vormis omaenese kirjutiste esile kutsutud avaliku meelepaha rahustamiseks, viimati nt siin ja siin). Lugedes «Woolfi»-grupi kõnealuseid postitusi, mida ma järgnevas valikuliselt tsiteerin ja kommenteerin, hakkas mind nii tekste kirjutava kui telliva Postimehe kultuuritoimetajana huvitama feministlik vaatenurk kriitiku subjektsusele, tema eetikale, tema väljendusvabaduse piiridele. See võttis täiesti konkreetse küsilause kuju: kas meeskriitik tohib üldse arvustada naisautori teost?

Vabandan juba ette, kui peaks selguma, et ma võtan feminismi, vastavat portaali ning selle konkreetseid kasutajaid tõsisemalt kui nad ise. Vabandan juba ette, kui peaks selguma, et ma olen millestki valesti aru saanud ning antud avaliku sotsiaalmeedia grupi näol on hoolimata tema missiooniteadlikust statuudist tegu küberruumi kanalisatsiooniga, kus inimesed lasevad ideoloogilise võitluse egiidi all lihtsalt üksteise võidu kõrge kaarega soolikaid tühjaks, määrides metoodiliselt ja mõnuga mitte üksnes iseenese, vaid ka Virginia Woolfi ja feminismi nime. Vabandan juba ette, kui peaks selguma, et grupi näol on tegu kohaga, kuhu sisenedes jäetakse kirjutamata kodukorra kohaselt ukse taha nii terve mõistus kui õiglus- ja mõõdutunne. Vabandan juba ette, kui mina, juhmakas sissetungija väljapoolt, olen seda etiketti käesolevaga rämedalt rikkunud.

Tunnistan oma nõrkuse ja naiivsuse avaldusena, et olin kergelt šokeeritud nähes avalikus meediaruumis oma kodanikunime ja avaliku profiili alt minu personaalküsimuses naisšovinistlikke seisukohti ja/või alusetuid süüdistusi esitamas mitte anonüümseid kujusid «laiade harimata masside» hulgast, vaid mitmeid minust koolitatumaid ja lugupeetumaid liigikaaslasi, sealhulgas igati korraliku avaliku kuvandiga inimesi meie riigi ja rahva vaimse ja poliitilise eliidi hulgast, kellest mitmeid võiks liialdamata nimetada arvamusliidriteks.

Seal oli inimesi kahest erinevast Tartu Ülikooli instituudist, Eesti Kirjanike Liidu eestseisusest, Loomingu Raamatukogu kolleegiumist, Tartu linnavalitsusest, Eesti Rahva Muuseumist, Ugala teatrist jne. Kõige räigemale – mind (või täpsemalt: minu artikli autorimina) «perverdiks» ja «pihkupeksjaks» nimetavale – kommentaarile olid oma nime alt laigi pannud teiste hulgas üks riigikogulane, Eesti Ekspressi kultuuriajakirjanik ja Postimehe veebitoimetaja. Ehk teisisõnu seltskond, keda peaks võtma tõsiselt, kelle seisukohti tuleks teatavaks võtta ning arvestada, või mis?

Ma eeldan, et need haritud ning ühiskonda muuta ja mõjutada soovivad kommentaatorid peaks suutma vastutada oma kirjaliku eneseväljenduse eest avalikus, populaarses ja prestiižses sotsiaalmeedia grupis; nad peaksid teadma, et sotsiaalmeedia (eelkõige Facebook ja Twitter) on juba ammu osa avalikust meediaruumist. Või on sedasorti tead(vusta)matus võitleva feministi privileeg, aegamisi süvenenud kollektiivse karistamatusetunde üks ilminguid?

Kui antud mõttevahetus oleks toimunud kellegi personaalse konto seinal või grupis nimega «Vingus vi#ud virtuaalsel saunalaval», poleks mul sellega vähimatki asja, veel vähem probleemi. Sest esiteks poleks ma sellest ilmselt kunagi midagi kuulnud. Ning teiseks ei saaks mina – ega keegi teine asjasse pühendamatu – neid postitusi suure tõenäosusega iialgi lugeda. «Virgina Woolf sind ei karda!» on aga enam kui 8000 (!!!) jälgijaga avatud grupp, mille eesmärk on olla võimalikult nähtav, loetav ja mõjuvõimas (olgu võrdluseks lisatud, et Postimehe kultuuritoimetuse Facebooki lehel on 2500 jälgijat, Postimehe arvamustoimetuse omal 5800).

Grupi enesetutvustuses seisab: «Virginia Woolfi järgi nime saanud grupp on mõeldud kõigile neile, kes on huvitatud feminismist, soouuringutest, naisliikumisest, LGBTQI-uuringutest jms. Tegu on vaba platvormiga, kus feministlikest positsioonidest lähtuvalt saab vahetada mõtteid, jagada huvitavaid leide, edastada olulist infot jne.» Grupi statuut sätestab, et: «Virginia Woolf sind ei karda» on «feministlik, võrdõiguslik, LGBTQ-sõbralik, vihaõhutamise vastane, stereotüpiseerimise vastane, kehapositiivne ja intersektsionaalne. Grupis ei tolereerita seksismi, misogüüniat, rassismi, suutmis- või vanussurvet, homo- ja transfoobiat.»

Tundub muidugi veider, et grupp, mis väärtustab väidetavalt võrdõiguslikkust, näib olevat soopõhiselt selektiivne. Nii statuut kui ka praktika (sellest allpool) tõestavad, et mehi – kui nad ei ole just teisest rassist ja/või homoseksuaalid või transsoolised – võib seal segamatult ja karistamatult solvata nagu loomi. Grupis näib ühtlasi valitsevat väga äraspidine arusaam võitlusest kehapositiivsuse eest ning vihaõhutamise, vanussurve, seksismi ja soopõhise stereotüüpiseerimise vastu.

Grupi kodukorras on muuhulgas kirjutatud: «Kui keegi plaanib grupi näitel kirjutada artikleid või teha uurimistööd, eeldame hea tava kohaselt, et asjasse puutuvatega sel teemal eelnevalt nõu peetakse. Kui keegi plaanib viia grupis aset leidnud arutelu väljapoole gruppi, nii et osaliste nimed ja näod on näha, siis eeldame, et see asjaosalistega kooskõlastatakse. Küsimata ei ole lubatud ühtegi vestlust ega osa sellest kopeerida ega tsiteerida.»

See on ilus ja mõistlik soov, aga ma ei näe, miks see «hea tava» peaks kehtima ühepoolselt. Minu nime kasutamise ja minu teksti tsiteerimise kohta pole ükski grupiliige minult siiani nõusolekut küsinud. Seega leian, et tuleks lähtuda tervemõistuslikult võrdõiguslikkusest, mis on üks grupi lipukirjadest. Kõik tsitaadid, mida oma edasises tekstis kasutan, on esitatud võimalikult terviklikult, nende avaldamise konteksti kaassõnas vajaduspõhiselt kirjeldades.

Seda tehes ei vii ma tsitaate grupist «välja», sest see grupp on täiesti avalik, selle jälgimiseks pole vaja muud kui Facebooki kontot (mille tegemise ainsaks eelduseks on toimiva e-posti aadressi olemasolu). Tegu on avaliku ning tasuta informatsiooniga, mille taaskasutamise ainus funktsioon on ajakirjanduslik ning – nii irooniline kui see ka kellelegi ei tundu – jõudumööda feministlik.

Neis kommentaarides eksivad sõnakamad kasutajad kambapeale peaaegu kõigi grupi statuudis sõnastatud ideaalide vastu. Seega ootasin õigustatult, et keegi moderaatoritest, keda on grupis kokku kaheksa ning antud «vestluses» vähemalt üks, need kustutaks. Ning ühtlasi lootsin, et ehk tulevad mõnel postitajal endal vahepeal mõistus ja mõõdutunne koju käima ning ta peab vajalikuks end tagantjärele tsenseerida (Facebookis on need tehnilised võimalused täiesti olemas). Otsustasin, et ootan kuni neljapäeva hommikuni, mil saab selle diskussiooni toimumisest mööda nädalajagu päevi ning jätan oma vastulausest välja kõik need kommentaarid, mis on selleks ajaks kustutatud või sisulises plaanis piisaval määral ringi sõnastatud. Kuid paraku pole (vähemalt pealtnäha) midagi muutunud.

Kasutajad on oma postitustega nähtavasti rahul ning neil ei tohiks olla midagi selle vastu, kui neid teises meediumis pisut võimendatakse ning nendega avalikult ajakirjanduslikus formaadis kaasa mõeldakse. Kõheldes pikalt, kas kirjutada postitajate nimed välja (seda nõuab vist allikaseadus) või esitada need initsiaalidena (mis tundus antud konteksti arvestades härrasmehelikum), otsustasin viimaks viimase kasuks.

Seda enam, et ka grupi kodukord keelab tsiteerimisel nimede ja nägude kasutamise. Näitamaks, et ma ei diskuteeri järgnevas tõsimeelselt külahulludega, lisan mõnele kommentaatorile, kelle puhul on see avalikust profiilist näha, tema haridustaseme ja eriala. Igaüks, kel huvi, netiühendus ja Facebooki konto, on vastava materjali originaalallikast kõigest paari hiirekliki kaugusel (eeldusel muidugi, et keegi kasutajatest ei hakka oma postitusi ja/või profiiliandmeid muutma või kustutama peale minu sõnavõtu ilmumist).

Ühtlasi märgin, et alljärgnevat mõttevahetust pole mõtet taandada arhetüüpsele antagonismile mees vs. naised. Sest vähemalt nime ja profiilipildi järgi otsustades pole kõik, kellele järgnevas oponeerin, naissoost. Ühtlasi puudub mul vähimgi ambitsioon – ning mõistagi ka mandaat ja suutlikkus – kõnelda kellegi või millegi teise (nt kogu meessoo, kõigi meeskriitikute ja/või Postimehe toimetuse) kui üksnes iseenese nimel.

Alustame algusest. Kolmapäeva, 6. mai hommikul kell 9.47 jagab kasutaja M. K. – enesetutvustuse kohaselt Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias õppinud inimene – grupis minu artikli linki ja avalõiku ning lisab kommentaariks kaks lühilauset: «Uskumatu arvustus. Mees ülbitseb».

Ju vist. Tuleb vastu tahtmist nõustuda. Sest kui sa ikka kellelegi ülbe tundud, siis järelikult ka oled. Ülbus ei ole mingi objektiivne füüsikaline kvaliteet – vastu oma tahtmist ei saa ülbe olla, sellisel juhul saab üksnes ülbe näida.

Ning ega selleks, et kellelegi ülbe näida, pole palju vaja. Minu nooruses oli hilisteismeliste ja varatäiskasvanud meeste tänavakultuuris asi väga selge. Kui kõndisid lugupeetavaga samal tänavapoolel, järelikult ülbitsesid. Ja järelikult said «asja eest» lõuga. Kui läksid lugupeetavat nähes teispoole teed, järelikult ülbitsesid. Ja järelikult said lõuga. Kui kõndisid algusest peale teispool teed, järelikult ülbitsesid. Ja järelikult said lõuga. Kui vaatasid lugupeetava pruudi poole, järelikult ülbitsesid. Ja järelikult said lõuga. Kui ei vaadanud, järelikult ülbitsesid. Ja järelikult said lõuga. Jne. Kui sa neist ega paljudest teistest asjadest ühtegi ei teinud, tuli lugupeetav või keegi tema õukondlastest ise sinu juurde ja küsis näiteks tikku. Kui sul ei olnud, järelikult ülbitsesid. Ja järelikult said lõuga. Kui oli, leiti midagi lubamatult ülbet sinu viisis seda lugupeetavale pakkuda. Ja järelikult said lõuga...

See oli vana hea maailm. Hea vähemalt selles mõttes, et mängureeglid olid selged ja loogilised, kausaalsuse ahel jooksis vääramatult nagu matemaatiline võrrand. Natuke rafineeritum ja peenhäälestatum edasiarendus sellest omaaegsest omakohtu karistusseadustikust kehtib vähemalt minu kaasuse põhjal otsustades nüüd Facebooki grupis «Virgina Woolf sind ei karda!». Ning võiks vist sealse kasutajaskonna aktiivsema ja radikaalsema osa silmis kehtida riikliku kriminaalkoodeksina kogu ühiskonnas.

Illustratiivne kaader filmist «Sin City», millel pole käesolevaga artikli teemaga midagi pistmist.
Illustratiivne kaader filmist «Sin City», millel pole käesolevaga artikli teemaga midagi pistmist. Foto: Kaader filmist

Et vanasti noore mehena tänaval mitte lõuga saada, tuli kuuluda mingisse suuremasse gruppi, olla ise kõige lugupeetavam või siis haruldaselt ning peaaegu ebainimlikult nähtamatu ja/või kiirete jalgadega. Sest teatud tüüpi eksistents – nagu elu ise õpetas – on juba ise karistamist vääriv ülbus. Facebooki grupis «Virgina Woolf sind ei karda!» näib selleks olevat mehelik eksistents. Mida rohkem meestele küberrusikaga lõuga sõidad, seda lugupeetavam oled. Võidab see, kes on teinud enne brauseriakna sulgemist kõige radikaalfeministlikuma postituse. Või mis?

Minu väidetav ülbitsemine seisnes, nagu ka edaspidisest selgub, peamiselt selles, et olen mehena arvustanud naiskirjaniku romaani, mis räägib peamiselt naise kehast ja feminismist, ning olnud oma subjektiivsetes hinnangutes selle ja üksnes selle (mitte naiste, naiste kehade ega feminismi!) suhtes kergelt kriitiline.

Läheme edasi. Omaenese postituse alla kirjutatud kommentaaris esitab kasutaja M. K. lühikesi (ning sageli kontekstist välja kistud) tsitaate minu arvustusest. Kusjuures tema tähelepanu näivad olevat köitnud eelkõige need laused, milles esinevad sõnad «naine» ja «feminism». Ta tõdeb lõpetuseks: «Autor ja teos on korralikult paika pandud. Miks arvustaja teost luges ja arvustas? Kas põhjusel, et «keda ei huvitaks noore naise keha? - ,meest peaks jah huvitama...»

Pean vajalikuks selgitada, et antud arvustuse eesmärk polnud teost ning tema autorit «paika panna». Ideaalis teenib arvustus arvustaja subjektiivset elamust, püüab seda jõudumööda teistele vahendada, aitab teost tutvustada, kontekstualiseerida ning hinnata. Aga seda kõike, rõhutan veel kord, üksnes subjektiivsest positsioonist. Sest esteetika valdkonda puudutavates küsimustes pole inimene (või vähemalt mees, nagu võin enda näitel kinnitada) objektiivseks kaemuseks võimeline.

Miks ma seda teost lugesin ning arvustasin? Lugesin isiklikul initsiatiivil, sest mind huvitab kirjandus, iseäranis sisult ja vormilt kunstiküps eesti kirjandus. Arvustasin, sest minu kui Postimehe kirjandustoimetaja katsed leida sellele «sobivamat» kosilast teiste kriitikute hulgast olid läbi kukkunud, ent teose vastu valitses tuntav avalik huvi.

Romaani lugema hakates lähtusin oma hinnangukriteeriumites pooleldi alateadlikult eeldustest, et tegu on varem mitu korraliku kvaliteediga raamatut avaldanud autori teosega, mis võitis mullusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 3. koha ning kannab eneses selget pretensiooni vastata kõrgkultuuri standarditele (ehk olla nii oma isikupäralt kui psühholoogiliselt sügavuselt midagi rohkemat kui žanrikirjandus). Autori sugu nende eelduste hulka kohe kindlasti ei kuulunud. Ei implitsiitselt ja eksplitsiitselt.

Kirjutan seda selleks, et rõhutada, et minu mõneti kriitiline hinnang tulenes – nagu ta analoogsetes olukordades meie kõigi puhul paratamatult tuleneb – peamiselt kõrgetest ootustest. Sest põrandalt, nagu sätestab üks Murphy seadus, ei saa alla kukkuda. Kukkuda saab täpselt nii kõrgelt, kuhu ollakse end (resp. oma eeldusi, ootusi ja lootusi) ise upitanud. Kusjuures rõhutan veel kord, et minu kui lugeja ja arvustaja ning Eia Uusi kui autori sugu ei mänginud nende eelduste, elamuste ja järelduste kujunemisel mingit teadlikku rolli.

Minu ning ühtlasi kaudselt minu arvustuse häda seisneb selles, et eeldasin ja soovisin Eia Uusi romaanilt rohkemat, kui sel minu silmis pakkuda oli. Andestatagu see tahmatu kalambuur: ilmselt olen oma elus lugenud liiga palju Virginia Woolfi, rikkunud sellega oma maitse ära... Kui oleksin seni puutunud kokku üksnes žanrikirjanduse isikupäratu ja kunstilises mõttes ambitsioonitu masstoodanguga, oleksin ilmselt hakanud Eia Uusile oma arvustuses Nobelit nõudma. Kõik on alati suhteline. Kas õnneks või kahjuks.

Kasutaja M. K. spekuleerib, et minu puhul sai lugemise ja arvustamise ainsaks või vähemalt peamiseks ajendiks teose saatetekstis selle ühe peateemana välja käidud noore naise keha. Ta pakub oma postituse lõpetuseks lakooniliselt: «meest peaks jah huvitama...». Mis jättis vähemalt minu jaoks oma ambivalentsuses pausi ilusti kandma: oli see nüüd tema eelduste ja ootuste või hoopis kriitilise hukkamõistu väljendus: kas naisekeha peabki meest huvitama või tuleb sedasorti huvi avalikult taunida? Kusjuures mulle jäi neid semantilisi lünki iseseisvalt täites mulje, et tegelikult oleks vist asi halvasti mõlemal juhul. Sest asjasse on ikkagi segatud mees...

Seesama koht minu artiklist on inspireerinud ka tuntud ja tunnustatud kirjanikust, tõlkijast ja esseistist kasutaja M. K. postitust. Jutt käib arvustuse avalõigust, mis esineb üksnes veebiversioonis, paberist olin ma sunnitud selle ruumipuudusel välja kärpima. Tegu on teksti formaalse osaga, mis teeb katse tutvustada arvustatavat teost lugejale läbi selle, kuidas see end tagakaane saatetekstis ise tutvustab. Ning võtta arvustajana selle tutvustuse suhtes mingi seisukoht ning artikkel seeläbi käima tõmmata, anda kogu asjale mingi laiem raam. Kordan selguse huvides kogu lõiku:

Saatetekst Eia Uusi neljanda romaani «Tüdrukune» tagakaanel kuulutab, et teose keskmes on «naiste kehad, kogemused, pinged, hirmud ja võimalused». See lause väärib «aasta turundusteo» tiitlit! Sest keda ei huvitaks naise keha? Iseäranis noore naise oma. Sellel kogu meie tsivilisatsioon põhineb ja püsibki. Naise kehast ei ole ühtegi tähtsamat ega erutavamat teemat. Kui oleks, oleksime bioloogilise liigina juba ammu välja surnud. Avan raamatu, Eial on kogu mu tähelepanu.

Kasutaja M. K. – Eesti Kirjanike Liidu liige – kirjutab: «no ega palju onuheinolikumalt ja lollimalt end enam väljendada ei saa, kui seda teeb me punapõsine kiilaspeakene oma arvustuse avangus: «Sellel [naise kehal] kogu meie tsivilisatsioon põhineb ja püsibki. Naise kehast ei ole ühtegi tähtsamat ega erutavamat teemat. Kui oleks, oleksime bioloogilise liigina juba ammu välja surnud.» üritatakse luua (tsivilisatsiooni ja bioloogilist liiki kah ära segades) mulje hormoonidemöllus kriitikumehikesest, kes naisekeha raamatut lugema asudes juba eelmõnus onab, ossa, kui kihvt poiss, kui isane! pathetic.»

Nagu näha, nurjus minu kui arvustaja ja kasutaja M. K. kui lugeja omavaheline kommunikatsioon juba teksti avalõigus. Aga miks? Kas ma väljendasin end segaselt? Või luges kasutaja M. K. mu teksti meelevaldselt sisse oma isiklikest kinnisideedest tulenevad eeldused? Pakun, et viimast. Ning teen kõigile, kes arvavad vastupidist, ettepaneku lugeda eeltsiteeritud tekstikohta eeldusega, et selle on kirjutanud naine (näiteks meie riigi president oma emadepäeva pöördumises). Kas jääb silma midagi meesšovinistlikku? Mulle küll mitte. Minu meelest on see täiesti sooneutraalne tekst, mida võib vastava eelhoiaku ja soovi korral lugeda vähimagi tõrketa kui padufeministlikku.

Ehkki kasutaja M. K. väidet pehmendab selle kergelt spekulatiivne toon («üritatakse luua»), loeb ta kõiki vaatlusaluseid lauseid vulgaarfeministlikult meheliku seksuaalse iha avalduseks. Kultuurikriitika žanrisse kuuluv tekst on tema jaoks mitte teost tutvustada, kontekstualiseerida ja hinnata püüdev semantiline üksus, vaid selle autori meditsiiniline sümptom. Antud juhul tunnistus minu lunastamatust bioloogilisest pärispatust – saatusest olla sündinud mehena.

Minu osutatud huvi naise keha vastu näib kasutaja M. K. olevat tõlgendanud ühemõtteliselt seksuaalsena. Mõisted «hormoonidemöll» ja «onamine» osutavad vastuvaidlematult, et ta omistab mulle selles kontekstis üksnes seksuaalset erutust. Mis tekitab küsimuse: kas see on ainus erutuse liik, mida ta teab ja tunneb? Või ainus, mida meeste puhul tunnistab? Või teab ta täpselt, et mina pole primaadina, kelleks ta mind (ja kaudselt vist üldse kõiki mehi) näib pidavat, oma bioloogilises piiratuses millekski muuks võimeline?

Igatahes võin lahkelt osutada, et ka meestele (või ainult neile?) on muuhulgas täiesti jõukohane ka intellektuaalne erutus. Seega: minu lauseid, mis on oma autoripositsioonilt täiesti sooneutraalsed, on kasutaja M. K. tõlgendanud meelevaldselt meheliku seksismi väljendusena. Aga kui nad ei oleks sooneutraalsed, siis mis selles halba või valet oleks? Kas seksuaalsus on kasutaja M. K. jaoks tabu? Kui jah, siis on ta ilmselt oma postitusi tehes sotsiaalmeedia grupiga eksinud.

Omaette küsimus on kasutaja M. K. postituses kasutatud määratlustega, mis minu isikut stereotüpiseerivad. Ning ühtlasi ka madaldavad ning stigmatiseerivad. Võtkem alustuseks deminutiivi «kriitikumehike», mis mõjub üldist konteksti arvestades (nt «onuheinolikult» ja «lollimalt») mitte keelelise hellituse, vaid iroonilise hukkamõistuna. Mis paneb mind küsima: kas mehed ei tohi olla kriitikud? Kas kõik meessoost inimesed on automaatselt «mehikesed»? Või olen selle pisendava tiitli välja teeninud üksnes mina? Kui jah, siis millega?

Sama kehtib sõna «kiilaspeakene» kasutamise kohta. Komplimendina tundub see teenimatu ja konteksti arvestades ülimalt ebausutav, lihtsalt infona täiesti tarbetu. Vägisi jääb mulje, et kiilaspäisus – mis pole, muide, minu vaba valik, niipalju võiks ka kirjanike liidu liige anatoomiat tunda – peaks mind diskrediteerima nii inimese, lugeja kui kultuurikriitikuna.

Jah, osal meestel on krooniline kalduvus kiilaspäisusele – väidetavalt on see mingil moel seotud meessuguhormoonide liigkõrge tasemega. Kel huvi, guugeldagu või konsulteerigu oma perearstiga. Mind pole see kunagi huvitanud, ma olen oma kiilaspea suhtes täiesti «kehapositiivne». Ja vastupidi kasutajale M. K., keda see näib häirivat, pole ma osanud selles seni ühiskondlikku probleemi näha. Ja kui nägema hakkan, siis kuidas peaksin käituma? Kas lasen omale paruka pähe õmmelda nagu Elton John? Kasvatan kuklale või kõrvade kohale pika laka ning kammin selle üle pea? Teen nii elus kui leheveergudel teed karvasematele?

Samas välja toodud väljendi «punapõsine» kohta ei oska ma kommentaariks midagi öelda. Pigem tahaks kasutaja M. K.-lt juurde küsida. Kas see on isikuomadus, mis diskrediteerib kõiki inimesi soost sõltumata? Või üksnes mehi? Või üksnes kriitikuid? Või üksnes meeskriitikuid? Või vihjab kasutaja M. K., et olen oma väidetavas punapõsksuses tunginud naiste territooriumile? Et kasutan kosmeetilist põsepuna, millele mul pole mehena justkui õigust? Kui jah, siis kust selline diskrimineeriv stereotüüp? Pealegi oleks see väga ajastuvääriliselt queer ning teeks mind inimühiskonna ohustatud liigi liikmeks, annaks ehk koguni kohaliku Woolfi-kogukonna kaitse...

Kasutaja M. K.-d häirib, et ma olen oma teksti sõnastuses (püüdlikust sooneutraalsest hoolimata) tema jaoks liiga häirivalt «isane». Tal näib olevat meessoo või vähemalt avaliku mehelikkuse suhtes mingi allergia. Mida ma saaksin teha, et talle selles hädas kuidagi appi tulla, et seda lööki natuke pehmendada? Kas peaksin püüdma olla rohkem «emane»? Ning kui jah, siis milles see peaks väljenduma? Või peaksin olema veel sooneutraalsem? Teema tundlikkust teadvustades ma seekord tõesti püüdsin, aga kasutaja M. K., vapper valvefeminist, tiris mult ikkagi maski maha – justkui partorg endiselt kulakult, kes oli end kolhoosnike hulka peitnud. Kui üllas, kui ennastsalgav, kui läbinägelik!

Kasutaja M. K. postitusest tuleb välja, et see, et naiskirjanik on kirjutanud naise kehast rääkiva raamatu, mis nõretab seksuaalsusest, on okei, aga see, et arvustaja, kes juhtub olema mees, kiidab selle olemasolule ja kaubanduslikule enesetutvustusele kaasa, tegemata sealjuures vähimaidki vihjeid enda seksuaalsusele, ei ole okei, sest on liiga mehelikult seksistlik, mõjub lehelugeja sooteadvuses «tülgastust tekitava isase hormoonidemölluna». See, et kõnealuse Eia Uusi romaani kahte naispeategelast paeluvad paralleelselt nii meeste kui naiste kehad, on okei, aga see, et arvustaja sõnastusest jääb mulje, justkui meeldiks ka talle naiste kehad, ei ole okei. Kust sellised topeltstandardid?

Ühtlasi selgub tema postitusest, et kõik inimese kui imetaja (ning seega otseselt ka inimtsivilisatsiooni) bioloogilist algupära tunnistavad inimesed on «onuheinod». Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis üritab kirjanike liidu liige teha kreatsionistlikust vms maailmavaatest tulenevat arusaama inimese päritolust ja põlvnemisest harituse ja tervemõistuslikkuse üheks peamiseks kriteeriumiks. Tunnistan, et see on hoopis teine debatt, milles osalemiseks puuduvad mul nii huvi kui ka kvalifikatsioon.

Võtan siit õppetunnist kaasa paar vastuseta jäänud küsimust: mille vastu üldse mees tänapäeval huvi võib tunda? Milliseid lauseid – kui üldse mingeid lauseid – võib mees moodustada, kui selle aluses esineb sõna «naine»? Kas mees peaks edaspidi avalikus (meedia)ruumis püüdma oma sugu võimalikult palju peita, tasalülitada ning maskeerida? Või oleks aeg mehed (või vähemalt häirivalt mehelikud mehed) üldse avalikkuse eest ära koristada – deporteerida nad kuhugi metsa või üksikule saarele, jättes neist pealtnäha tsiviliseeritumaile ja siledamaile hästivalgustatud ning hooajaliselt köetud nurgataguse ühispuuri kuskil loomaaias?

Kõnealuse diskussiooni üks asjakohasemaid ja sisukamaid kommentaare pärineb kasutajalt M. L., kes küsib: «Kesasi ta [Alvar Loog] üldse on ja miks ta oluline peaks olema?».

See on väga õigustatud pärimine – mõistuse hääl pilkases vaimupimeduses. Hea soovi korral võib seda peaaegu modereerimiseks nimetada. Jättes kõrvale tõsiasja, et mees pole «asi», püüan sellele küsimusele siin ise kiirkorras vastata.

Alvar Loog on keskealine eesti mees, ametilt Postimehe kirjandustoimetaja, kelle tähelepanekud ja hinnangud nii Eia Uusi kõnealuse romaani kui ka ükskõik millise teise kunstiteose kohta on täpselt sama (eba)olulised kui ükskõik millise teise inimese omad.

Tema vaadeldav arvustus pole sündinud mitte soovist naissugu solvata, vaid isikliku huvi ja töökohustuse koosmõjus tekkinud vajaduses antud teost läbi kultuurikriitika formaadi Postimehe lugejatele teadvustada ning tutvustada. Ta ise ei näe ühtegi põhjust, miks Facebooki grupp «Virgina Woolf sind ei karda!» peaks tema personaalküsimust arutama. Küll aga oleks ta õnnelik igasuguse sisulise tagasiside eest oma kirjutisele – iseäranis neile arvamusavaldustele, mis tema enese omast märkimisväärsel moel erinevad, seda argumenteeritult kas täiendavad, vaidlustavad ja/või kummutavad.

Kasutaja K. A. – Eesti Rahva Muuseumi töötaja – arvab Alvar Loogi olulisuse küsimuses teisti (sõltumata sellest, millise irooniaastme me tema avaldusele omistame): «Ta on mees. Sellest piisab. Testosteroon ja munandid kompenseerivad absoluutselt kõike.»

Mis peaks vist ühtlasi tähendama, et Alvar Loog on oluline ja tema personaalküsimust tuleks arutada. Testosteroon ja munandid – järelikult ülbitseb, järelikult lõuga... Loogiline? Loogiline!!!

Diskussiooni minu isiku üle viib oma postitusega täiesti uuele tasemele kasutaja K. L., kes töötab akadeemilisel ametikohal Tartu Ülikoolis: «See Loogi arvustus kõlab, nagu mingi keskealine pervert oleks sattunud piiluma kusagilt august gümnaasiumiealiste tüdrukute duširuumi: tüdrukutest ta midagi ei jaga, nende hingeelu teda ei huvita, aga pihku peksta kõlbab küll.»

See on diskussiooni kõige populaarsem postitus. Käesoleva teksti kirjutamise hetkel – kolmapäeva, 13. mai hilisõhtul – oli sellele kas kiitva kommentaari, laigi või südamekesega oma poolehoidu jaganud 70 kasutajat, teiste hulgas ka näiteks üks riigikogulane, Eesti Ekspressi toimetaja, Postimehe veebitoimetaja ja Müürilehe endine toimetaja. Sel postitusel peab olema väga tugev tõeväärtus, sest 8000 jälgijaga modereeritud grupis ei leidu kedagi, kes juhiks tähelepanu, et nüüd läks lugu natuke lappesse, et nüüd võiks äkki hoogu pisut maha võtta.

Katsusin siis kaasa mõelda ning sellest kõigest midagi kasulikku omandada. Aga pihku (no pun intended!) ei jäänud midagi. Ma sooviks väga teada, milline osa minu vaatlusalusest arvustusest annab seitsmekümnele inimesele tõsiseltvõetavat alust arvata ja väita, et ma olen pervert, kel on huvi piiluda gümnaasiumiealiste tüdrukute duširuumi ning teha seda, mida kasutaja K. L. väidab mind seepeale (vähemalt sümboolselt) tegevat?

(Samas möönan, et selle väite näilist isiklikkust pehmendab selle mõneti ebamäärane kujundlikkus, mis annab justkui võimaluse lahutada arvustaja kui inimene ja kodanik teksti autoriminast. Ent nagu viimaste aegade kohtupraktika näitab, ei kipu avaliku solvangu kujundlik iseloom kohtuvõimu silmis alibina eriti ei töötama...)

Ja kui ma ka oleks pihkupeksja, siis oleks see oma vaieldamatus kehapositiivsuses minu arusaamise kohaselt igati kooskõlas antud sotsiaalmeedia grupi ametliku vaimu ja egiidiga. Või on kehapositiivsus lubatud üksnes naistele, geidele ja transsoolistele – heteroseksuaalsete (või pealtnäha heteroseksuaalsete) meeste puhul on see ühemõtteliselt taunitud? Samuti jääb mulle arusaamatuks, miks stigmatiseeritakse mind kui inimest ja kriitikut – ning ühtlasi kaudselt kõiki minuealisi – rõhutades antud kontekstis ja sõnastuses minu keskealisust. Kas ka see kvaliteet on häirivaks puuduseks üksnes meeste puhul?

Ja milline osa minu arvustusest jättis mulje, et mind kui inimest, lugejat ja arvustajat ei huvita naiste hingeelu? Tsiteerin seepeale oma arvustuse lõppu:

Nii teose senine menu kui ka suhteliselt avatud lõpp – mida loen romaani suurimaks kunstiliseks õnnestumiseks – vihjavad järje võimalikkusele. Seda enam, et minategelase seksuaalne ümbersünd ning kasvamine inimesena jäid siin justkui alles algfaasi. Sõnapaar «küps keerukus» (lk 89), mida ta enese kirjeldamiseks kasutab, vajanuks karakteriloome seisukohast oluliselt pikemat lahtikirjutust.

Kõige huvitavam osa kõnealusest diskussioonist puudutab meeslugeja ja meeskriitiku võimekuse ning eetikaga seotud küsimusi. Arvamused lähevad grupis kohati kaheks, aga neid selgeks ei vaielda. Ühed leiavad, et mees peaks nii Eia Uusi romaani kui teisi samateemalisi teoseid kindlasti lugema (ehk saab targemaks), teised arvavad, et oleks parem, kui ei loeks (niikuinii ei saa midagi aru). Kõlama jääv arusaam näib olevat, et mees ei tohiks arvustada naistest ning iseäranis naise kehalikkusest rääkivaid ilukirjandusteoseid.

Kasutaja A. O. kirjutab: «mis tal üldse kirjutada on sest arvustusest, ta pole ju naise kehas elanud? asi lõpetatud, rääkigu oma kapsamaast».

See märkus tunduks mulle õige juhul, kui ma oleksin arvustanud teost, mis käsitleb näiteks naise praktilist toimetulekut menstruatsiooni, menopausi või emadusega. Kui me hakkame neid piire tõmbama ilukirjanduslike teemakäsitluste kaupa, üritades kehtestada mingeid kvoote ja standardeid, jõuame kiiresti sisuliselt absurdsete ning praktikas lootusetult utoopiliste regulatsioonideni. Mis tähendaks ühtlasi, et naised ei tohiks avalikult arvustada teoseid, mis tuginevad oma sisus märkimisväärsel määral meeste seksuaalsuse ning meheliku elukogemuse vahendamisele. Kas see on mõistlik tee, mida mööda minna? Minu jaoks mitte.

Kasutaja P. K. lisab: «classic case of mees õpetab, kuidas peaks naistest ja feminismist kirjutama (kui üldse peaks)».

Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis üritatakse siin implitsiitselt väita, et meeslugejal – ega ammugi mitte meeskriitikul – pole asja kirjandusteostega, mis kujutavad naisi ning kannavad eneses feministlikku agendat. Mees räägib siis, kui kana pissib? Selle aluseks näib olevat sooline stereotüüp, millega ma ei saa kahjuks kuidagi nõustuda. Seda enam, et selle praktiline rakendamine annaks tulemuseks olukorra, kus meeskriitikule oleks avalikuks kommenteerimiseks ja hindamiseks suletud suurem osa maailma ilukirjandusest.

Luban endale siinkohal ühe mõtteeksperimendi. Huvitav, kuidas reageeriks maailma feministlikult meelestatud avalikkus teatele, et kõik meeskriitikud on kollektiivselt ja konsensuslikult otsustanud edaspidi loobuda täielikult ning lõplikult nende raamatute lugemisest ja arvustamisest, mis räägivad (eelkõige) naistest ning kannavad eneses feministlikku agendat? Kas see kisa, mis sellele avaldusele järgneks, oleks siis Kuule kosta?

Kasutaja K. V. kirjutab: «Alvar loog on süvafeminist, et teab täpselt, millest ja kuidas peaks naine kirjutama ning feminismi käsitlema?»

Kui ma õigesti aru saan, üritatakse siin väita, et selleks, et rääkida inimese, lugeja ja kriitikuna kaasa naisi ning feminismi käsitlevate teoste avalikus retseptsioonis, peab olema süvafeminist. Sest nende käes on tõe monopol? Kes on üldse süvafeminist, kuidas seda täpselt mõõdetakse? Kas enne lugema ja arvustama hakkamist tuleb kuskilt vastav sertifikaat hankida? Käia ametlikel koolitustel ja kutseeksamitel? Või saab pagunid peale vastavates sotsiaalmeedia gruppides püüdliku agaruse ja agressiivsusega postitusi laksides?

Minu seisukoht Eia Uusi romaani puhul on see, et feministliku agenda vahendamine on igati tänuväärne, ent selleks valitud vormilised vahendid ei mõju ilukirjandusteose kontekstis (vähemalt minule) veenvalt ja ajastuvääriliselt ei ideoloogilises ega kunstilises mõttes. Tsiteerin vastavat kohta oma arvustusest:

Suurem osa Eia Uusi romaani tekstist jääb paraku suhteliselt pealispindseks ja deklaratiivseks, kuna sisemonoloog püsib suuresti üksnes visuaalse taju sõnadesse vahendamise teenistuses. Mis on iga ainsuse esimeses isikus kirjutava autori potentsiaalne komistuskivi: kirjeldamise ja vihjamise asemel saab kõik liiga lahti seletatud, otsesõnaliselt välja öeldud, lõpuni lugeja eest ära tõlgendatud.

Selle häda küüsis vaevleb ka Eia teose kõige missiooniteadlikum kihistus – võitlus mehelike mõttemallide ja käitumismustrite vastu –, mis teeb romaanist feministliku seinalehe. Võitlev sõna on mõnusalt rokkiv eneseväljenduse žanr, kuid romaani kontekstis mõjus see antud teostuses paraku liiga publitsistlikult (eriti suure õhtusöömaaja stseen, lk 197–211).

Ehkki Uus on jaganud feministliku baas-agenda väljendamise tegelaste vahel ära, kõlavad vastavad avaldused oma deklaratiivses manifestatiivsuses enamasti ilma vähimagi personaalse puudutuseta. Justkui ruuporist riigikogu ees: «Ma tahan olla kindel, et kellelgi ei ole õigust minu kehale, ja ma tahaks, et ebamugavalt tundmine ei oleks mu loomulik seisund» (lk 205), «naisel peab olema vabadus olla kes iganes, olla paks või peenike, lastega või lastetu» (lk 254), «naisi hoiavad seksi nautimast meediasõnum, moraalisõnum ja meditsiinisõnum» (lk 245) jne. Kindluse mõttes loetletakse sinna otsa ka feministliku teooria klassikute nimed (lk 220). Loe nagu loengut.

Minu artiklis sisalduvad kergelt kriitilised hinnangud on neid saatvast argumentatsioonist hoolimata viinud kasutaja M. K. tegema järgmist postitust: «Millegipärast näib mulle, et just naise teost saab arvustada viisil nagu ma kaheaastasega vaatan papist ja piltidega lasteraamatut – ja siis räägitakse kutsust ja kiisust ja notsu tegi seda ja pontu tegi toda, vaatame koos kes veel mida tegi. Trivialiseerides, pisikeseks ja pealispindseks muutes – lisades mõne ääremärkuse «enda kõrgelt kõrguselt» oleksin oodanud – aga «vaat seda ei ole...»»

Kui kahes ülikoolis käinud inimesele nii näib, siis on muidugi kurb, aga midagi pole teha. Nagu ei saa ilukirjandusteose autor kirjutada lugejale (resp. kriitikule) ette, kuidas talle see teos peaks näima, ei saa kriitik kirjutada seda ette oma artikli lugejale. Aga miks on ikkagi vaja viia kogu see diskussioon kogu aeg tagasi vastandusele meeskriitik vs. naiskirjanik?

Kas ma pean meessoost kultuurikriitikuna kirjutama, et teos on geniaalne, üksnes seepärast, et selle on loonud naine?; seepärast, et see räägib peamiselt naistest?; ja/või seepärast, et see sisaldab feministlikku agendat? Kas naiskirjaniku loodud teoste kohta kriitiliste seisukohtade esitamine on märk harimatusest ja matslikkusest?

Juhin enese õigustamiseks tähelepanu, et olen kirjanduskriitikuna arvustanud arvukalt ka meeskirjanike teoseid ning olnud nende suhtes, jumal paraku, kohati oma subjektiivsest ning täiesti sooneutraalsest aspektist suuremal või vähemal määral kriitiline; neid, nagu kasutaja M. K. ütleb «trivialiseerides, pisikeseks ja pealispindseks muutes». Viimaste kuude jooksul on saanud sellise (kardetavasti ebaõiglase) kohtlemise osaliseks nt Tõnu Õnnepalu, Mart Kivastiku, Urmas Vadi ja Peedu Saare teosed.

Kasutaja T. Õ. on teinud ühe vähestest antud diskussioonis sisalduvatest postitustest, mis minu silmis sisuliselt seda sotsiaalmeedia gruppi väärib. Ta kirjutab: «Pole Eia raamatut lugenud, aga tundub Loogi tavastiil olevat naisautorite teoseid kritiseerides. Väljavõte Eda Ahi luulekogu retsensioonist eelmine aasta: Ahi kirjanduslikus lastetoas näib olevat (olnud) palju Doris Kareva ja Kristiina Ehini teoseid. Kuid nende mõlema luulestiili erinevatest tahkudest on ta minu meelest võtnud halvima. Või vähemalt halvima võimaliku ühe stereotüüpse meeslugeja jaoks (mis tõstatab ühtlasi siinkohal vastuseta jääva küsimuse: kas naisluulele peaks tegema kvaliteedi osas mööndusi, justkui mingile invažanrile?).»

Tunnistan, et tsiteeritud lõigu lõpp kõlab meesšovinistlikult ning vabandan siiralt kõigi eest, kes end sellest solvatuna tunnevad! Mõiste «stereotüüpne meeslugeja» on mõeldud eneseirooniliselt ning lõpus kõlama jääv lause naisluule kohta pole mitte väide, vaid retooriline küsimus.

Mõiste «inva-» on minu poolt läbimõtlematu ja tarbetult efektitsev provokatsioon, mida kahetsen. Kõnealuses arvustuses, mille objektiks on Kultuurkapitali aasta luulepreemia pälvinud kogu, viis mind tsiteeritud mõtteavalduseni asjaolu, et ma ei suutnud teosega tutvudes näha kuidagi neid voorusi, mis olid pannud žüriiliikmeid kogule seda auhinda andma. Seega üritasin teose mittemeeldimist välja vabandada oma «vale» sooga.

Samas pärinevad minu antud arvustuses kasutatud kriteeriumid (paremate puudumisel) paljuski žürii ametlikust põhjendusest, mis mängib suurelt välja ühe minu kõigi aegade lemmikluuletaja – Betti Alveri – nime. Kui keegi ei tea, siis tegu on naisega. Tsiteerin paari lõiku oma tekstist:

[...] Just siit võib otsida põhjuseid, miks on alates Ahi debüüdist ning sellele antud Alveri preemiast muutunud tema kogude retseptsiooni lahutamatuks osaks otsekui avansina esitatud eeldus, ootus ja lootus, et ta võtab edaspidi – olles nii inimese kui ka kirjanikuna kasvanud – sisse koha meie armastatud, imetletud, loetud, tsiteeritud ja kanoniseeritud naisluuletajate väärikas reas, kus on ees Koidula, Haava, Under, Alver, Vaarandi, Luik, Kareva, otsapidi vist juba ka Ehin... Kirjanduslugu teatavasti tühja kohta ei salli. Silmatorkavalt sageli on Ahit võrreldud just Alveriga.

Vastne kultuurkapitali luulepreemia märgib justkui eelesitatud eelduste, ootuste ja lootuste osalist täitumist, Ahi s(t)aatuse legitimeerimist talle väljastpoolt pealesunnitud kroonprintsessi rollis. [...] Ühtlasi nimetas žürii oma põhjenduses Ahi luulet «alverlikult kergeks, torkivaks ja täpseks». Või on see järjekordne avanss, mida ta mõistagi autorina ise küsinud pole – vabatahtlike ootajate ja lootjate viis oma eeldusi ning lootusi kunstlikult elus hoida?

[...] On aeg tunnistada, et see pealesurutud võrdlus Alveriga on ebaaus ühtviisi nii Ahi kui ka Alveri suhtes – sportlikes kategooriates väljendatult on nende tehnilise võimekuse ning tekstilise tulemuse kvaliteedivahe mitu liigat ja kaalukategooriat. Ja minul pole küll enam usku, et see vahe võiks millalgi drastiliselt vähenema hakata.

Doris Kareva ja Kristiina Ehini mainimine selles kontekstis kellelegi loodetavasti meesšovinismina ei tundu. Kõik mida ma ütlen, on see, et Ahi näib olevat lugenud nii Kareva kui Ehini loomingut. Ja et nende kahe autori luulestiilidel on erinevad tahud – need, mis mulle meeldivad ning need, mis mulle ei meeldi. Ning Ahi näib olevat omandanud just need, mis ei meeldi.

Tegu on minu isiklike maitse-eelistuste väljendusega, mil puudub vähimgi soov kedagi neist kolmest kirjanikust soopõhistel põhjustel solvata. Samuti ei püüa ma jätta muljet, justkui on Ahi looming minu jaoks kunstilises mõttes kehvake üksnes või peamiselt seetõttu, et ta on loomingulises mõttes mõjutatud kas üksnes või peamiselt naisautoritest. Samas tekstis toon oma subjektiivsest (ning seega paratamatult piiratud) perspektiivist loetelu neist autoritest, kelle loomingu mõju Ahi tekstidest kõige enam välja paistab (kusjuures kuuest autorist kolm – Talvik, Alliksaar ja Viiding – on mehed):

Eda Ahi kirjanduslik käekiri on minu suure ja meelevaldse üldistuse kohaselt segu noore Alveri poeetilisest uljusest ja kergejalgsusest, Talviku mängulisest dekadentsist, Alliksaare sõnamängurlusest, Viidingu teravmeelsusest ning Kareva ja Ehini ilutsevast sümbolismist. Ideena kõlab see kombinatsioon põnevalt, ent tulemus pole Ahi tekstide näol kahjuks enamasti trükitinti väärt.

Pöördun lõpetuseks tagasi kasutaja T. Õ. postituse juurde, mille sõnastuses seisab, et see – kui ma õigesti aru saan, siis on mõeldud naiskirjanike mahategemist jms – on Loogi «tavastiil». Kui me hakkame kokku lugema, kui palju on keegi autori soo või miks mitte ka näiteks seksuaalse sattumuslikkuse, geograafilise päritolu ja/või vanusegrupi kaupa teoseid maha teinud või kiitnud, siis ei jõua küll kuhugi. Sest see tähendaks sisuliselt kvootide kehtestamist.

Iga teost ja iga arvustust tuleb vaadelda eraldi. Ning minu arusaamist mööda loeb siin üksnes teose kunstiline kvaliteet ning sellele antud hinnangu kaitseks esitatud argumentatsiooni hulk ja veenvus. Kas hinnang ise on positiivne või negatiivne, kas autor ja arvustaja on mees või naine, ei tohiks omada vähimatki tähtsust.

Eelkommenteeritud postitusele on reageerinud kasutaja M. K.: «jah, naisautor on invazhanr, seda tõde ei saa muidugi jätta välja ütlemata aga reservatsioonidega tuleb võtta (ja neist tuleb teavitada)...liiga naised, selgelt liiga vähe inimesed, «kergejalgne catwalk»»

Selle kommentaari viimased sõnad pärinevad Eia Uusi romaani arvustuse pealkirjast ning tekstist. Kasutaja M. K. on pannud need kontekstist väljarebitult minu suus kõlama pisendava ja madalava üldistusena kogu naissoole ning naiste tegemistele. Tegu on tragikoomiliselt meelevaldse tõlgendusega, mis tugineb ülimalt selektiivsele lugemisoskusele. Või ei suuda kahes ülikoolis käinud inimene lugeda enne üldistuste tegemist ja nende postitamist 8 tuhande järgijaga gruppi kaugemale kritiseeritava teksti pealkirjast? Tsiteerin oma teksti, kust vastav sõnapaar pärineb:

Kahe eraldi lühipeatükina esitatud flashback’id minategelase teismeeast, mis kujutavad kogetud seksuaalset ja emotsionaalset vägivalda, on vormivõttena väliselt üsna värskendavad (kui alateadvuse allasurutud hääl minevikust), ent ei hakka teose kogutervikus orgaaniliselt tööle, ei sulandu üldpilti. Ning mõjuvad seega pisut punnitatult. Otsekui katsed romaani valdavalt operetlikku tundetooni jõuga tumedamaks keerata, teha romantilisest seksikomöödiast ja feminismi õhtukoolist ühtlasi vägivaldne psühhodraama.

Sama võib öelda minategelasele tänaval osaks saanud seksuaalrünnaku kohta, millest tekkinud psühhotrauma segab väidetavalt tema «tööd, ööund ja tervislikku seksuaalelu» (lk 111). Teose tegevustik, mis näitab kangelanna kergejalgset ja kergemeelset minekut läbi olukordade ning inimsuhete, sellele väitele kahjuks praktilist tuge ja tõestust ei paku. Mispuhul peame taas kord rääkima ilukirjanduse võimaluste kahetsusväärsest alakasutatusest. Pole vaja väita, kui ideaalis võiks hoopis kujutada.

Jätkuks minu Eda Ahi luulekogu arvustust tsiteerivale postitusele kirjutab kasutaja G. K.: «Tõesti jääb arusaamatuks, kas arvustaja meelest meil ongi siis eraldi naisluule ja meesluule, ja ilma keskendumata autori soole ei ole võimalik temal luulet arvustada? St ma eeldaks arvustajalt, et kui ta ei pea teost piisavalt heaks, siis ta ehk keskenduks noile aspektidele, aga mitte ei jauraks ümber autori soo. See pigem jätab mulje, et arvustaja ise ei suuda «mehe pilguta» maailmale vaadata, tema sugu peab kogu aeg kõigist ta arvamustest välja või esile karjuma.»

Enne kui hakata gruppi nii pikka manitsuskõnet kirjutama, oleks ideaalis võinud manitsetava autori manitsetava teksti läbi lugeda. See on umbes 12 000 tähemärki pikk ning keskendub, nagu kasutaja G. K. soovib, peaaegu täielikult «noile aspektidele» – autori soo ümber «jaurab» sellest, ja sedagi kaudselt (autorit meie kirjandusloos positsioneerides ning lugejate eeldusi ja ootusi kaardistada püüdes), kõigest kolm-neli lauset. Ja milliste minu tekstide lugemisele tugineb seisukoht, et ma «ei suuda «mehe pilguta» maailmale vaadata», et minu «sugu peab kogu aeg kõigist [minu] arvamustest välja või esile karjuma»?

Mul on kindlasti olnud kirjutisi, kus minu sugu on olnud rohkem esil, kuid need ei moodusta mingit märkimisväärset osa kõigest, mida olen aastate jooksul avaldanud. See postitus on kahjuks näide puudulikust allikakriitikast ning olematust enesetsensuurist. Kas selliste näidishukkamistega aetaksegi feministlikku asja, liigutakse võrdõiguslikuma maailma poole?

Kasutaja T. Õ. kirjutab: «Tundub küll, et Loogi arust on naiskirjandus omaette nähtus. Ta toob ju ka Eia puhul välja, et ta raamatud sisaldavad poognate kaupa sentimentaalsusi ja ma olen päris kindel, et kuskil tuli ka ära sõna ‘hüsteeria’. Ma ei tea, miks ta siis ise üldse nii madalale laskub, et mingit subclass kirjandust arvustada, kas ta ei karda ajurakke kaotada naiskirjandust lugedes, või mis?»

Mina ei ole seostanud sentimentaalsusi laiemalt naiste ega naiskirjanikega, ei implitsiitselt ega eksplitsiitselt. Seda teeb kasutaja T. Õ. oma postituses ning omistab selle siis meelevaldselt koos omapoolse hukkamõistuga mulle.

Eelpool tsiteeritud retooriline küsimus annab kahjuks tõesti aluse ja soovi korral vähemalt osalise õiguse arvata, et ma pean naiskirjandust omaette nähtuseks. Mul pole selles küsimuses enda kaitseks rohkem midagi öelda. Vabandan veel kord kõigi eest, keda see on mingil moel isklikult solvanud. Samas on väga sürrealistlik kirjutada seda vastulauseks kommentaaridele, mis lähtuvad kõik täiesti eksplitsiitselt ning enamasti ilma vähimagi kujundlikkusega eeldusest, et mees on invainimene, invalugeja ja invakriitik.

Sõna «hüsteeria» minu arvustuses ei esine. Selle järelekontrollimine oleks võtnud veebikeskonnas kasutaja T. Õ.-le vähem aega (Ctrl+F), kui sellele spekulatiivsele väitele rajatud hukkamõistva postitituse kirjutamine.

Sama häda – puuduliku lugemisoskuse, altvedava süvenemisvõime ning paranoiaks muutunud valvsuse – käes näib kannatavat ka kasutaja K. K., kelle postitus kõlab nii: «Arvustus on muidugi räme. Vastav muidugi sellele, et autoril tundub olevat justkui mure, et «eetriaega on hakanud saama ka lesbid, feministid, seksuaalselt hüperaktiivsed ning väliselt ebaatraktiivsed (sageli kõik neli ühes isikus).»»

Esitatud väidet mahendab asjaolu, et mulle «muret» omistades kasutab ta spekulatiivset tooni («tundub olevat justkui»). Aga millest ning milleks selline hukkamõistva alatooniga esitatud spekulatsioon, kui igale lugemis- ja analüüsivõimelisele inimesele on loodetavasti selge, et see on vale. Tsiteerin vastavat kohta oma arvustusest, milles püüan Eia Uusi romaani selle sisust ja sihtgrupist lähtuvalt kirjandusloos positsioneerida:

Kiiresti selgub, et «Tüdrukune» on üks neist lugematutest meelelahutusliku vormiga lohutus- ja inspiratsiooniromaanidest, mida täidab kangelanna arhetüüpselt naiselik võitlus nii oma unelmate printsi kui ühtlasi ka enesehinnangu, eneseväärikuse ja enesemääramise nimel, tema heroiline teekond üle sotsiaalsete tabude ning isiklike foobiate ja fantaasiate miinivälja.

Vähemalt alates Jane Austini teostest (eelkõige «Mõistus ja tunded», «Uhkus ja eelarvamus» ning «Emma») on igal põlvkonna naistel olnud selles liinis omad tüvitekstid. Viimastel aastakümnetel nt Helen Fieldingu «Bridget Jonesi päevik» ja Elizabeth Gilberti «Söö, palveta, armasta».

Ning muidugi teleseriaal «Seks ja linn», mille järel on ka peavoolu valgunud järjest enam kõike seda, mida peeti patriarhaalse maailmakorra standardite seisukohast varem (vähemalt popkultuuris) moraalselt, ideoloogiliselt ja/või esteetiliselt ebakorrektseks. Ehk teisisõnu, eetriaega on hakanud saama ka lesbid, feministid, seksuaalselt hüperaktiivsed ning väliselt ebaatraktiivsed (sageli kõik neli ühes isikus).

Lause, mida kasutaja K. K. minu hukkamõistu kinnituseks toob, on täiesti hinnanguvaba. Mis tähendab, et ma ei väljenda mingil moel – ei implitsiitselt ega eksplitsiitselt – seda, nagu mul oleks kirjeldatud ajalooliste arengute ja tendentside pärast «mure», et ma peaksin neid kahjulikeks ja kahetsusväärseteks. Ning annaksin seeläbi põhjuse nimetada oma seisukohti «rämedateks».

Kurvaks teeb asjaolu, et selle hukkamõistvas toonis esitatud spekulatsiooni, mis põhineb puudulikul oskusel töötada emakeelsete allikatega lihtlausete tasandil, on gruppi toonud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna kraadiõppur. Või on allikate kriitilise lugemise ja tõlgendamise oskus midagi, mis pole võitlevale feministile vajalik ega seisukohane? Kuna võib hea materjali ära rikkuda, altari ohvriloomast ilma jätta?

Kasutaja M. K. toob minu arvustusest välja järgmise aspekti: «Jah, ironiseeribki, et kõik feministi stammteemad olla üle käidud aga tema juhiks kirjaniku tähelepanu, et ainult abordi on käsitlemata unustanud...»

Ma ei saa päris täpselt aru, mida see märkus – mis näib üldist konteksti ja tooni arvestades olevat mõeldud etteheitena – minu arvustuse kohta päriselt öelda tahab. Jääb mulje, justkui püüaks juba mitu kriitilist kommentaari teinud saripostitaja, kes on ühtlasi teema algataja, sellest jõuga veel viimast välja lüpsta.

Tsiteerin kõnealust lõiku oma arvustusest:

Samal ajal on «Tüdrukune» žanriliselt tõeline feministlik realism (minu taotluslik värdvorm, mis tuletatud sõnapaarist sotsialistlik realism). Üle kõigi selle ridade lehvib uhkelt naisõigusluse lipp – naiste sotsiaalse, füsioloogilise ja emotsionaalse olukorra kirjeldamisel laskutakse elu ilustamatult tõepärase kujutamise huvides kohati täiesti günekoloogilisele tasemele. Raamatust jooksevad läbi kõik naisesusega seotud bioloogilised ja sotsiaalsed märksõnad: menstruatsioon ning selle arvukad kaasaanded, menopaus, süütuse kaotamine, rasedus, kunstviljastamine, emakaoperatsioonid, suguhaigused, tupegeelid, tupeseened, spermaallergia, anoreksia, alamakstus, alahinnatus, alarahuldatus, seksuaalne ahistamine jne. Kusjuures abort oli vist välja jäänud, kui nüüd mõtlema hakkan. Kõige tehtu foonil tundub see autori lohakusveana.

Jah, minu viimane lause oli mõeldud iroonilisena. Sest kui kõik muud mulle pähetulevad naisesuse bioloogilised ja sotsiaalsed markerid olid autoril teose sündmuste vältel kuhjaga läbi käidud nagu kohustuslikud kontrollpunktid orienteerumisspordis, siis abort – ning sellega kaasnevad füüsilised ja emotsionaalsed kannatused – olid jäänud välja (mis mõistagi ei tähenda, justkui ironiseeriks ma abordi kui nähtuse või veel vähem seda reaalses elus kohati kahjuks üle elama pidavate naiste üle!).

Soovisin selle märkusega osutada, et kõnealune «punktide võtmine» mõjus mulle ilukirjandusteose kontekstis mõttetu punnitamisena ega aidanud sisulises plaanis kaasa romaani kompositsioonilise terviku ning vaieldamatu psühholoogilise ambitsiooni saavutamisele. Selle auru oleks võinud minu meelest panna hoopis karakteriloomesse, kahe peategelase suurema sügavusmõõtme lahtikirjutamisele.

Eelmisele kommentaarile ütleb repliigi kasutaja P. K.: «mumst see, et ta raamatus aborditeemat tähele ei pane, annab võtme kätte arvustaja sootuimusele v sellele, et miks ta ei taipa, et see tekst pole «feministlik plakat», vaid sügavam teemakäsitlus. abort on teoses (vähemalt) kahel korral kohal – ühes flashbackis 13-aastase liliani mälestustesse, kus teda mõnitatakse, ning teisel korral siis, kui tuleb välja, et mona on «väga rase», sest see tähendab, et ta oli otsustanud mitte aborti teha.»

See on oma süvenemise ja eneseväljenduse tasemelt minu silmis iseenesest väga konstruktiivne kommentaar, kuid ma ei oska sellega paraku midagi suuremat peale hakata. Sest ma ei näe, et kahe ärajäänud abordi põgus mainimine vähendaks märkimisväärsel määral teose ideoloogilist plakatlikkust ning psühholoogilist pinnapealsust. Kumbagi sündmuse psüühilise läbielamise kirjeldamist ja/või nende kujundlikku väljamängimist pole autor paraku vajalikuks pidanud.

Ühtlasi osutan, et minu artikli näol on tegu mitte vastavat teost matemaatiliste meetoditega uuriva kirjandusteadusliku töö, vaid ajakirjandusliku lühiarvustusega. Mis ühtlasi tähendab, et kõnealune loetelu ei pretendeeri mingil moel ammendavusele. Mainides abordi puudumist sellest nimekirjast, kasutasin sõna «vist». Ühtlasi pidasin silmas aborti kui praktilist akti ning selle füüsilist ja psüühilist läbielamist. Esimest eelkõige seetõttu, et romaan «Tüdrukune» on – nagu tutvustuses seisab – naiste kehadest.

Kas ma saan õigesti aru, et minu hukkamõistu vääriva väidetava «sootuimuse» kinnituseks on asjaolu, et minu silmis ei kvalifitseeru tegemata jäänud abort «päris» abordina?

Kasutaja T. U. jagab «vestluses» linki ühele feministliku sisuga artiklile, lisades kommentaariks: «Just lugesin artiklit uuringust mis käsitles naiste hääle/vaatenurga pisendamise dünaamikat ja mõjusid».

Kindlasti väga vajalik tekst, aga huvitav, kas selle jagamine oli antud vestluse käigus ühtlasi peen vihje juhtida kaaskommentaatorite ning kõnealustele kommentaaridele sadasid laike pannud kasutajate tähelepanu sellele, et vestluse käigus pole tegeletud peaaegu millegi muu kui ühe konkreetse mehe ning kord kaudsemalt, kord otsesemalt kõigi meessoost isendite hääle ja vaatenurga pisendamisega? Või õppematerjal, mida kasutades võiks minu isiku ja antud kirjatöö kriitilise analüüsi viia veel järgmistele tasemetele?

Minu (ning kaudsemalt kõigi meeste) vaimse võimetuse teema võtab oma vaatenurgast koos konstruktiivse lugemissoovitusega üles kasutaja P.-R. L.: «Alvar peaks lugema vana head «Tõde ja õigust», saab sealt vana hea turvalise meeste valu kenasti kätte ning püsib ilusasti oma lemmikus üle-eelmises ja eelmises sajandis. Kus ongi tema tema mõtete õige koht. Kusjuures, ei mõtelnud üldse olla irooniline Tammsaare suhtes, tõeline meister omas ajas ja ka ajatult, aga Alvar ostab arbuusi tõenäoliselt nii kui nii ainult koore järgi.»

See lugemissoovitus on väga hea, aga seda saatvad kommentaarid rikuvad koju asja minu jaoks ära. Sest miks on vaja anduda ennastunustavalt ja nautlevat mehelikkust puudutavate sooliste stereotüüpide fantaasiaküllasele lahtikirjutamisele? Miks eeldada ja arvata, et ma otsin lugeja ja kriitikuna vaid meeste valu, elan «oma lemmikus» üle-eelmises ja eelmises sajandis? Üritatakse väita, et mina (ning otsapidi kogu meessugu) on ajale jalgu jäänud, muutunud bioloogiliseks anakronismiks. Tõsi küll, Tammsaare on millegipärast «ajatu». Surnud mees on ok mees?

Selle mõtteavaldusega tuleb vestluses naksakalt kaasa kasutaja K. L.: «Tammsaare on liiga diip äkki. Kas on veel vähe neid inimesi, kes ei suuda isegi Tammsaare mõtet «tee tööd, siis tuleb ka armastus... aga armastust ei tulnudki» lõpuni lugeda? Kenneth Grahame'i «Tuul pajuokstes» on palju arusaadavam, seal on tasakaalustatult isaseid tegelasi (emased teavad oma kohtb, vähemalt ei ole autor neil liialt esile lasknud tükkida), ja loomadel on ka ontlikult riided seljas. Maitsekas.»

Sealt jätkab kasutaja K. A.: «Doktor Dolittle peaks ka sobilik olema.»

Kasutaja M. L. pakub: «Pigem annaks «Tibu» kätte.»

Ugala teatri töötaja, Tartu Ülikooli akadeemilise töötaja, Eesti Rahva Muuseumi töötaja ning grupi moderaatori vahel leiab aset mõttevahetus, kus vähempakkumisel üksteist kolm korda üle pakkudes jõutakse tõdemuseni, et mina, kes ma ei tunnista Eia Uusi romaani «Tüdrukune» geniaalseks, igas mõttes veatuks ning ajatuks teoseks, olen oma vaimselt tasemelt sealmaal, et peaks lugema sõimeealistele lastele mõeldud raamatut «Tibu». See peaks vist naljakas olema? Aga eriti ei ole. Sest antud mõttevahetus toimus 8000 jälgijaga grupis, mis püüab olla eesti feministliku infovahetuse ja teavitustöö peamine platvorm.

Kasutaja K. K. kirjutab: «Raamat loetud (mainitud arvustus mitte) – mina võtsin selle raamatu enda jaoks kokku kui «onu heino aabits». Vähemalt sai veel üks onu heino nüüd oma alghariduse kätte ja nii seda ühiskonda pisitasa koolitataksegi

Tsiteeritud kommentaator nimetab mind «onu heinoks» a priori – tundmata mind isiklikult ning olemata lugenud minu arvustust. Millel selline pisendav, alandav ja hukkamõistev hinnang põhineb? Kas kaaskommentaatorite arvamustel või veendumusel, et kõik mehed on «onu heinod»? Või mõlemal korraga?

Sellega lõpetan. Tänan nii tsiteeritud kui ka tsiteerimata jäänud kasutajaid minu isiku ja kirjatöö küsimustes avalikku arvamust avaldamast, kuid samas väljendan kahetsust, et nende vastavus erinevatele sooneutraalsete ideaalidele (nagu nt tervemõistuslikkus, argumenteeritus, allikakriitilisus ning ühtlasi ka eetilisus) oli sedavõrd väike.

Kui minu isikut, meeskriitikuid ja meeskriitika võimalikku soopõhist normeeritust peaks grupis ka edaspidi avalikult arutatama, oleksin tänulik, kui muuhulgas väideldaks selgeks ka need paar küsimust, mis mul seekord tekkisid ning millele ma iseseisvalt «õigeid» vastuseid leida suutnud: kas meeskriitik tohib üldse naisautori teostest kirjutada? Või kui jah, siis kas üksnes etteantud hinnangutega? Või üksnes siis, kui tal on kõrval keegi naissoost järelvaataja? Või oleks mul mõistlik teha soovahetusoperatsioon ja/või hakata kirjutama naise nime all? Mida üks meeskriitik ongi eesti kirjanduse ajaloos juba teinud, selle eest (vist auhindajate teadmata) kriitikupreemiagi saanud...

Ühtlasi vabandan veel kord, kui peaks selguma, et ma võtan feminismi, vastavat portaali ning selle konkreetseid kasutajaid tõsisemalt kui nad ise. Vabandan veel kord, kui peaks selguma, et ma olen millestki valesti aru saanud ning antud avaliku sotsiaalmeedia grupi näol on hoolimata tema missiooniteadlikust statuudist tegu küberruumi kanalisatsiooniga, kus inimesed lasevad ideoloogilise võitluse egiidi all lihtsalt üksteise võidu kõrge kaarega soolikaid tühjaks, määrides metoodiliselt ja mõnuga mitte üksnes iseeneste vaid ka Virginia Woolfi ja feminismi nime. Vabandan veel kord, kui peaks selguma, et grupi näol on tegu kohaga, kuhu sisenedes jäetakse kirjutamata kodukorra kohaselt ukse taha nii terve mõistus kui õiglus- ja mõõdutunne. Vabandan veel kord, kui mina, juhmakas sissetungija väljapoolt, olen seda etiketti käesolevaga rämedalt rikkunud.

Minu sooviks pole kedagi avalikult solvata või alandada, vaid rääkida võimalikult konstruktiivsel moel kaasa avalikult toimunud debatis, mis keskendub minu isikule ja minu professionaalse tegevuse tagajärgedele. Kõigil neil, kes peavad tsiteeritud postitusi naljaks, mis ei vääri tähelepanu, on vaba voli suhtuda samuti minu kirjutisse.

Olgem feministid, aga jäägem inimesteks! Soost sõltumatult.

Tagasi üles