/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/09/16586307t1h9ae1.jpg)
Täna Sõpruse kinos toimunud pidulikul auhinnatseremoonial andis Eesti Filmiajakirjanike Ühing üle Neitsi Maali auhinna parimale mullusele kodumaisele filmile.
Viie nominendi seast sai võidurõõmu osaliseks äärmiselt isiklik lühidokumentaal «Õmblusmasin», kus režissöör Ülo Pikkov ajab mälestuste, perekondlike lugude ning vanade filmikaadrite kaudu oma Petserimaalt pärit vanavanaema jälgi. «Oli väga palju avastamist ja kulgemist filmiga koos,» tunnistas Pikkov auhinda vastu võttes.
/nginx/o/2025/01/09/16586303t1hb83b.jpg)
Seekordsete Neitsi Maali nominentide sekka mahtus lausa kaks lühifilmi. Täispikkade mängufilmide «Mootorsaed laulsid», «Emalõvi» ning «Biwa järve 8 nägu» kõrval kandideerisid Neitsi Maalile veel Anna Hintsi ja Tushar Prakashi intiimne lühifilm «Sannapäiv» ning Ülo Pikkovi «Õmblusmasin», mille Pikkov tegi valmis kultuuripealinn Tartu 2024 lühifilmiprojekti «Metsik lõuna» raames.
Neitsi Maali võitja
Lühifilm «Õmblusmasin» (režissöör Ülo Pikkov)
Lõuna-Eesti filmikogumiku «Metsik lõuna» raames valminud lühifilm on vaadatav filmipärandiplatvormil Arkaader.
Aasta filmiajakirjanik
Tristan Priimägi
Aasta levifilm
«Huvivöönd» (levitaja KP Distribution)
Eesti Filmiajakirjanike Ühing tegutseb alates 1993. aastast ja on rahvusvahelise filmikriitikute ja ajakirjanike organisatsiooni FIPRESCI liige. Samast aastast annab ühing välja aasta filmi auhinda.
Neitsi Maali pronkskujule lisandub 2500 euro suurune preemia auhinna pikaaegselt toetajalt Olympic Casinolt.
Eesti Filmiajakirjanike Ühingu esimees on Andrei Liimets.
Kui «Mootorsaed laulsid» on vaimustavalt julge verepursetest ja laulust kantud žanrikompott ning «Emalõvi» tegeleb vanemliku süü küsimustega praeguses Eestis, Marko Raat sidus «Biwa järves» Peipsi-äärse kaluriküla elanike elusid Jaapani kultuuriga ning Hints-Prakash juhatasid «Sannapäivas» meid suitsusauna meeste keskele, siis Neitsi Maaliga koju läinud «Õmblusmasinat» võiks kõige paremini kirjeldada kui rännakut kaugesse minevikku, mis võib aastasadade möödudes aegamööda hääbuda põlvkondlikes mälestustes, kuid saab elus püsida filmi kaudu.
Režissöör Ülo Pikkov jutustab filmis omaenda vanavanaema loo, tulles muudkui tagasi ühe olulise kujundi juurde, milleks on vana õmblusmasina kandekast. Ent isikliku loo taustal hargnevad «Õmblusmasinas» lahti ka laiemad küsimused seoses sellega, kuidas ajalugu ennast ikka ja jälle kordab ning kuidas meie seast lahkunud inimeste lood kujutluste ja kultuuri kaudu edasi kanduvad.
Kasutades vanu arhiivikaadreid Petserist, aga ka animatsioonitehnikaid, annab Pikkov näo ja tähenduse repressioonide käes kannatanud ja kodust eemale tiritud inimeste lugudele, kasutades vanaaegset rasket õmblusmasinat sümboolse pidepunktina. Mõistes filmi tehes oma eelkäijate katsumusi ja keerulisi poliitilisi asjaolusid, tekkisid Pikkovil isegi oma juurte suhtes kõhklused ning režissöör tõttas kindluse mõttes geenitesti tegema.
/nginx/o/2025/01/09/16586313t1h41ca.jpg)
Vanavanaema, kas sa oledki seal?
Nagu Pikkov lausub filmi alguses arhiivikaadrite taustal: «Need siin on vanimad filmikaadrid Petserist, iidsest linnast Eestimaa ja Venemaa piiril. Kuskil siin, Petseri turuplatsil, võib vabalt olla ka minu vanavanaema, tollal teismeline tütarlaps...» Ja kes teab, äkki on ta tõesti seal?
Režissööri sõnul ei olnud vanaema tagaajamine vanast filmimaterjalist mingi romantiline liialdus, et lugu publiku jaoks põnevamaks kruttida. Ta tõepoolest otsis vanu kaadreid vaadates oma vanavanaema, kelle keerulist eluteed ta filmis kaardistab. Kuigi «Õmblusmasin» kestab vaid veerand tundi, on see suurepärane näide tehnilistest viisidest, kuidas ajalugu filmikeelde tõlgendada. Muu hulgas leidis Pikkov vanade albumite vahelt tuhka Petseris 1939. aastal toimunud tulekahjust ning teipis seda tuhka filmi peale. Pikem töö käis aga arhiivimaterjalidega.
/nginx/o/2025/01/09/16586306t1h0c01.jpg)
«Ma käisin eelkõige Eesti arhiivi läbi ja ka lähiriikide arhiivid läbi, nii palju kui sai,» kirjeldas Pikkov tööprotsessi. «See käib märksõnadega, audiovisuaalsed materjalid on kataloogitud. Võtadki välja kõik, mis on Petseri kohta filmitud, kogu fotomaterjal, ja töötad selle läbi. Otsid, kas näed seal huvitavaid inimesi või oma sugulasi. Muide, Inglismaal kasutatakse arhiivis sama tehnoloogiat, millel põhinevad politsei näotuvastamisprogrammid. Sedasi on leitud praeguseks lahkunud inimesi ajaloost, kes ei ole üldse filmikaadrites kesksel kohal ja pole seetõttu kataloogitud, sest film ei räägi otseselt nendest, aga selliseid avastusi on tehtud.»
Õmblusmasinat ei pidanud Pikkov filmis keskseks kujundiks sundima, sest lapse transportimiseks kasutatud vana õmblusmasinakast ja selle lugu on Pikkovit saatnud terve elu.
«Selle sees toodi väike laps, kes oli minu vanaema, Ukrainast sada aastat tagasi Eestisse. See kast on olnud meil kogu aeg kodus ja sellest on palju räägitud. Juba lapsena vaatasin seda ja mõtlesin selle peale, samuti räägiti sellest lugusid sünnipäevalauas. Raske on öelda alguspunkti, millal tekkis mõte sellest filmi teha. Võimalik, et isegi juba paarkümmend aastat tagasi, ent see ei vormunud millekski. Nüüd, kus algas täiemahuline sõda Ukrainas ja ma nägin uudistest, kuidas inimesed massiliselt rongidega lääne poole sõitsid, tundus mulle, et ma olen seda varem näinud. Aga ma olin seda näinud enda nii-öelda lapsefantaasias või košmaarides. Kui sõda algas, hakkas see filmiidee konkreetselt arenema minu jaoks,» kirjeldas Pikkov.
/nginx/o/2025/01/09/16586650t1h0e34.png)
Filmi tehes jõudis Pikkov ka ise sõja ajal Kiievisse. «Linnas käib ikkagi normaalne Euroopa linnaelu, aga sa näed seal hukkunud sõdurite ja inimeste mälestusüritusi. Sõja kohalolek on seal väga märgatav,» meenutas Pikkov. «Mul oli tegelikult filmi lõpu jaoks tehtud kokkulepe Ukraina animatudengitega teha performance tänava peal ning animeerida õmblusmasinakasti, ent kuna sõja ajal plaanid muutuvad, siis ma natuke hoopis ekslesin seal ja Dziga Vertovi «Mees filmikaameraga» tuli seal juhuslikult minu ellu. Mul tekkis religioosne nägemus ja otsad jooksid kokku,» selgitab Pikkov, kuidas Vertovi 1929. aasta tummfilm andis «Õmblusmasinale» sümboolse lahenduse.
Priimägi soovitab istuda saali eesotsas
Lisaks Neitsi Maalile on Pikkov valitud 2010. aastal ka aasta filmiajakirjanikuks. Peale Pikkovit on nii Neitsi Maali filmiauhinna kui ka aasta filmiajakirjaniku tiitliga pärjatud ainult Andres Maimikut. 2024. aasta filmiajakirjanikuks kuulutati seekord aga Tristan Priimägi, kes on varem aasta filmiajakirjanikuks valitud kaks korda. Priimäge tunnustati põhiliselt iganädalase rubriigi «Kinosilm» eest, kus Tristan Priimägi kommenteerib kõiki uusi levifilme.
/nginx/o/2025/01/09/16586318t1h4246.jpg)
«See on tunnustus inimestelt, kes kogu sedasama jama peavad läbi tegema. Ja loodetavasti ikka mõnede rõõmudega ka,» muheles Priimägi kõnes kolleegidelt saadud tunnustuse eest. Priimägi jagas ka kuldset trikki, mis võimaldab tal igasugust kinolevisse jõudvat sõnnikut ära kannatada: «No vahel on tõesti keeruline, ei saa salata. Aga tuleb istuda ettepoole kõigist, sest kui sa istud tagapool ja film on jama, tuleb kiusatus telefon välja võtta. Kui istud eespool, siis seda teha ei saa. Aga kokkuvõttes, kõik on ju informatsioon, kõik on kommentaar. Iga film asetub suures pildis kuskile ja selleks, et häid asju vääriliselt hinnata, peab neid halbu ka vaatama.»
/nginx/o/2025/01/09/16586321t1h2710.jpg)
Mulluseks parimaks levifilmiks kuulutas Eesti Filmiajakirjanike Ühing holokaustidraama «Huvivöönd» režissöör Jonathan Glazerilt, mida levitas Eestis uus levifirma KP Distribution. Martin Amise samanimelisest romaanist lähtuva «Huvivööndi» keskmes on Auschwitzi surmalaagris komandandiks olnud Rudolf Hössi perekonna idüllilise igapäevaelu majas, mis ehitatud otse koonduslaagri müüri äärde. Glazer juhib kõhedust tekitaval kombel tähelepanu sellele, et kõiki toonaseid õudusi panid toime tavalised inimesed.
Täiesti teenitult võitis «Huvivöönd» mullu Oscari parima heli eest. Just tänu ärevale, lausa painavale helikujundusele toimub «Huvivööndi» kaadri taga alati massimõrv, mis jääb visuaalselt kättesaamatuks, ja sunnib vaatajaid košmaari kujutlema. Helist saab ängistav instrument, mille keeli Glazer juhuslikult, aga järjekindlalt tõmbab.
Gert Põrk KP Distributionist ütles, et levifirma jätkab usinalt sooviga tuua Eestisse maailmatasemel autorikino. Juba sellest reedest jõuab meie kinolinadele KP Distributioni kaudu «Kullake» Nicole Kidmaniga peaosas.