Koldits tunneb koos lavakatega hirmu

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lavastaja Mart Koldits teeb tudengitega narratiivivaba teatrit ja peaaegu usub, et unenägudel on mingi oma loogika.

FOTO: Raigo Pajula

Julge ja kindla käega noor lavastaja Mart Koldits paneb oma uues lavastuses tudengid kartma ja und nägema. Kuidas ta selleni jõudis, selgitab ta Eva Kübarale.

Kuu aega nägi lavakooli kolmas kursus und ja tundis hirmu. Protsessi tulemus, «Kummitus masinas», esietendub täna õhtul Von Krahlis. Pealkiri pärineb filosoof Gilbert Ryle’ilt, kes ironiseeris nii dualistliku isikukäsituse üle, mis jagas inimisiksuse kehaks ja vaimuks ehk Ryle’i iroonia järgi masinaks ja kummituseks masinas.

Mart Kolditsa jaoks on see kolmas lavastus lavakunstikooli noortega – eelnesid «Loomade farm» ja «Proffet». Noored pakuvad talle pinget, sest nendega saab eksperimenteerida ja nad veel ei eelda teatrilt nii kindlaid vorme. Boonusena on tugevamaks muutunud Kolditsa närvisüsteem – ta julgeb krambivabalt riskida ja katsetada.

Seekord otsustasite näidendi taas ise kirjutada?

Kirjutamine on vale sõna. Ma tulin lihtsalt oma kontseptsiooni ja ülesannetega, ja see, mis laval toimub, tekkis proovide käigus. Teksti on minimaal-selt. Ma ise olen ainult paar monoloogi kirjutanud, põhiliselt mõtlesin välja stseene ja ülesandeid näitlejatele. Ainus tekst, mida me siin kasutame, on tudengite enda hirmud ja unenäod, mis nad prooviperioodil üles kirjutasid.

Miks hirmu teema?

Mul on sellega suur kana kitkuda. Hirm on minu arust põhiline, mis inimesi takistab. See hoiab ka mind ennast mingeid asju tegemas, millest ma ammu tahaks loobuda. Hirm paneb tarbima, ründama. Ning see, et ma just praegu otsustasin selle teema käsile võtta, tuleb ju ka praegu valitsevast üleüldisest «mis saab» hirmust.

Käes on kõige hullem hetk: kõik räägivad mingisugusest langusest ja kukkumisest, aga keegi ei tea, millal on põhi, kui palju me veel kukume. See teadmatus tekitab ka tohutu masenduse – ajalehti ei julgegi enam lugeda.

Seote lavastuses hirmud ja unenäod. On siin tegu mingi freudistliku teemaga?
Kindlasti on. Aga ma olen ka ise hakanud nägema unenägudes lahedaid kujundeid, mis väljendavad väga hästi praegu valitsevaid hirme, nii et selles suhtes tundus unenägu õige inspiratsiooniallikas.

Mis kujundid teil unes ilmusid?

Tagaajamised, ussid, kukkumised, mind lahatakse; olen kellegi pilgu all ja ma ei taha seal olla; olen kuskil alasti. Üldlevinud hirmu-kujundid. Aga mul oli ka üks päris lahe hirmust üle saamise unenägu – nägin ilgelt vaeva, et mäe otsa ronida, sest seal pidi minu probleemile mingi lahendus tulema. Ma muudkui ronisin, korraga aga nägin all tiigrit, kes andis mulle mõista, et see kõik oli tegelikult mõttetu – lahendus oli sealsamas, kust ronima hakkasin.

Ma pool-usun ja pool-tajun, et unenäol on mingi oma lahe loogika. Seal pole vaja ruumi ja tegevuse ühtsust, aga mingi loogika, miks üks asi teiseks muundub, seal on.

Kas unenäo loogika võib olla midagi sarnast, mida te tahaksite teatris teha, et käegakatsutavat narratiivi ei ole, aga samas on kõik ikka kuidagi seotud ja mingil tasandil moodustub lugu?

Jah, miks ma muidu sellise tee valisin. Ega vormilises mõttes ei olegi need valikud nii plaaniliselt paigas. Kõigepealt tulevad pähe ikka mingid visioonid ja siis tekib kontseptsioon. Aga vabalt võib olla, et minu teatrikeel seisnebki lugudevahelise loo otsimises. See on lugu, mida ei saa jutustada. Need teised lood tunduvad kõik juba räägitud ja need ei aita mind. Aga ma tajun kuskil taustal, et on mingi lugu, mida ongi võimatu loona rääkida, sest seda peab ilmutama tükkhaaval mingit loogikat lõhkudes. Selleks, et ilmutada asjade varjatud loogikat, tuleb sul lõhkuda tavaloogikat. Eksida loogika vastu.

Kui proovida lühidalt kokku võtta, siis tundub mulle, et «Loomade farm» oli võitlus poliitilise võimu vastu ja «Proffet» ehk meedia võimu vastu. Kas see, et te nüüd tegelete hirmude teemaga, tähendab, et olete liikunud uuele, filosoofilisemale ja abstraktsemale tasandile?

Selles mõttes võib neid vaadates, jah, mõelda, et ma olen rohkem sissepoole liikunud, aga tegelikult oli «Proffetis» ja «Loomade farmis» võitlus meedia ja võimu vastu ainult kaasnähtuseks, põhiliselt erutas mind ka seal ikkagi inimese sisemaailm. Võim ja meedia manipuleerivad sinuga ja ainus lahendus, kus veel saab kätt ette panna, peitub inimese peas. Ega haigus ei nakka, kui sees pole soodumust. Ja soodumusega tegelemine on ainus, kust võib lahendust leida.

Teid huvitab pigem, kuidas inimene sisemiselt toimib, mitte niivõrd suured võimuteooriad ja diskursused?

Mind huvitab, kuidas toimub inimese mõtlemine võimuteooriate mõju all. Kuidas tunda ära kõiki neid teooriaid, mis meie peades on, ja mitte ennast nendega samastada. Et inimesed ei usaldaks oma mõtteid liiga palju.

Alustasite hoopis absurditeatrist, lõputööks lavakunstikoolis oli «Tšapajev ja Pustota».
Ma ise ei näe seal vahet, kogu aeg mõtlen, et näe, jälle seesama teema. Küsimus on, kes sinu mõtteid vaatab? Mõtted on ju tegelikult kellegi või millegi poolt manipuleeritud. Kui arvad, et sa oled ise oma mõtete autor, siis oled sa väga lihtne saak. Ka see maskidega samastumise teema («Proffetis» mängib Koldits maskidega – E. K.) hakkab sealt pihta. Mulle tundub, et ma olen kogu aeg üht ja sama teemat ajanud, lihtsalt erinevatest vaatepunktidest. On vaid keele küsimus, kas seekord räägime poliitilisest mehhanismist, meediast või Venemaa kodusõjast. Jõuda tahan ma ikka selle inimliku vabadusesaareni.

Inimene elab ühiskonnas. Kas saab üldse olemas olla sellist puhast mõtet?

Puhast mõtet olemas olla ei saa. See on sama asi, et kui näitleja sajaprotsendiliselt usub, et tema ongi Othello, tuleb ta hullumajja viia. Aga kui ta seda Othello mängimist millekski ei pea, siis ilmselt läheb ta ise hullumajja.

Meil on toimimiseks ja suhtlemiseks antud ainult ühiskonnas kujunenud keel. Aga me peame hoidma kogu aeg kuklas, et me ei ole sada protsenti see. Et me ei samastuks Othello rolliga nii, et me oma naisnäitleja ära tapame. See on maniakaalsus, mida meie ühiskondlik süsteem soosib. Nad arvavad, et nad räägivad tõde ja usuvad sellesse. Mina ei taha rääkida inimesega, kes ennast sada protsenti usub, minu jaoks on ta robot ja seal ei ole midagi inimlikku. Aga üha rohkem on tunda, et kahtlust peetakse nagu tabuks.

Te mõtlete tänapäeva ühiskonnas?

Jah. Sest see ei saa ju teisiti lihtsalt toimida. Ei saa teha mingeid müügirekordeid või humanismi ideaale üles kiitvat lavastust, kui ise ei usu sellesse. Mina küll tajun, et mingi uus dogmatism on tekkimas. Tuleb uus inkvisitsioon.

Uus diskursus, mis rõhub peale?

Postmodernism on loomulikult läbi, aga ma tajun, et praegu tahetakse pesuveega ka last ära visata. Kiputakse üle sõitma ka sellest, mis oli postmodernismis head.

Teie tajute seda hirmuna? Peeter Jalakaga olen siinsamas teatris korduvalt vestelnud sellest, mis tuleb pärast kapitalismi. Neist juttudest on välja koorunud, et see on pigem uus võimalus midagi muuta ja teistmoodi teha.

See ongi! Mis asi on hirm? See tekib mingist vastuolust. Kriisiolukord tähendab, et sa kardad, et nüüd läheb ilgelt jamaks, aga samas annab see ka võimaluse midagi muuta. Need on omavahel seotud. Aga miks inimesed ei võta ette seda sammu, miks nad ei muuda midagi? Hirm hoiab neid tagasi.

Miks «Kummitus masinas» ja see Ryle’i kriitika Descartes’ile, kus ta väidab, et keha ja vaimu ei saa vaadelda lahus?

Sest meie ühiskonnas on tugevalt tunda, kuidas keha ja vaimu vastandumist endiselt provotseeritakse. See on üks suur hirmu mehhanism, Kui sind suunatakse end käsitlema ühekülgselt. Teiseks tabab see lause hästi tunnet, mis tekib suures hirmuseisundis – et sa oledki nagu mingi ratsanik hobuse seljas ja see hobune on täiesti juhtimatu, nagu su keha oleks kontrolli alt väljunud. Samas see kogemus on nii suur, et mingi osa sinust on mujal.

Tudengid ütlesid, et neil on seda lavastust mängides ka vahel tunne nagu kummitusel masinas. On nad asjale pihta saanud?

Ma loodan küll. Paraku on sellise vormi puhul nii, et üritad muudkui edasi anda seda tervikut, mis sul peas on, aga ega see enne ei teki, kui lavastus päris valmis on. Alati tekib küsimus, kui palju näitleja usaldab lavastaja suuniseid. Ega ma ise ka ju ei tea lõpptulemust. Asi peab ikkagi sündima hetkes.

Mart Koldits


•    Sündinud 19. jaanuaril 1979


•    Lõpetas 2004 lavakunstikooli lavastajana


•    2004–2008 Tallinna Linnateater


•    alates 2008 Von Kahli teater


Lavastusi:


•    Viktor Pelevin «Tšapajev ja Pustota» (2003)


•    Franz Kafka «Metamorfoos» (2004)


•    George Orwell «Loomade farm» (2005)


•    Sławomir Mrożek «Rätsep» (2006)


•    Ken Kesey «Lendas üle käopesa» (2004)


•    Tom Stoppard «Hüppajad» (2007)

Tagasi üles