Rainer Jancis on harjunud üllatamisega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rainer Jancis, Metro Luminali laulukirjutaja ning filmi- ja teatrihelilooja.

FOTO: Rainer Jancise erakogu

Eklektiline multiinstrumentalist, Metro Luminali laulukirjutaja ning filmi- ja teatrimuusika helilooja Rainer Jancis on sedapuhku saanud valmis uue sooloplaadi. «All» sisaldab filmi- ja teatrimuusika hoolikalt valitud näiteid ja viit täiesti uut laulu.




Paluks paar sõna uue plaadi kohta. Miks valisid plaadile pealkirjaks «All»?



Miks ma üldse selle elu olen valinud? Võib-olla valivad asjad hoopis meid. Kujutan ette, et kui ma viis aastat hiljem seda oma juttu siin näiteks loen, olen ammu unustanud, mis ma sellega öelda tahtsin. Mäletan, et Nõukogude ajal ja koolis oli oluline kogu aeg selgitada, miks sa oma ansamblile sellise nime panid, miks on lugudel sellised pealkirjad ja üldse. Kui mu plaadi nimi oleks näiteks «Fuck U», kas sa siis küsiksid, mida ma sellega mõtlen?



Oled üsna produktiivne helilooja. Samas, kui enamik produktiivseid artiste annab tihti välja rohkem kui ühe plaadi aastas, annad sina vastupidi välja ühe plaadi üle mitme aasta. Sellest järeldub, et plaadile jõuab vaid murdosa lauludest. Kas see tuleneb perfektsionismist, enesekriitilisusest vm tegurist?


See tuleneb sellest, et ma müün oma muusikat ja ei tõtta sugugi iga lugu kusagile Youtube’i või Myspace’i üles riputama. Ja plaati teen siis, kui on konkreetne pakkumine ja keegi teine on selle väljaandmisest huvitatud. Kui on palju loomingut, võib seda tagasi hoida, et ei tekiks üleküllasust.



Arvestades, et enamik su plaate on kogumikud lugudest, mis läbi aastate kirjutatud, siis kui tähtis on sinule, et plaat oleks tugeva tervikmuljega, mitte lihtsalt suvaline laulukogumik?


Lood peavad kokku sobima, sest kui plaadil on mõni lugu, mis teistega üldse ei sobi, võib see takistada plaati otsast lõpuni kuulamist. Tihti jäetakse ju ka erinevate bändide kogumikplaadilt välja mõni bänd või lugu, mis iseenesest pole halb, aga sinna konteksti lihtsalt ei sobi.



Mängid enamiku pillidest ise sisse. Kuid kasutad vähemalt trummarit. Kas trummarile on lihtsam selgitada, mida sa nimetatud laulu puhul taotled?


Tavaliselt on mul trummipartiid juba valmis programmeeritud ja võin anda trummarile isegi noodi, kui ta seda tahab. Lugu on tavaliselt mul juba nii valmis, nagu ta ligikaudu kõlama peab, kui ma kutsun kedagi sinna mängima.



Ise mängin enamikku instrumente sellepärast, et teen instrumentide valikud loo komponeerimise käigus ja tihti jätangi selle esimese versiooni lõplikuks, sest see kõlab kõige rohkem kokku «selle loo» fiilinguga. Hilisemad ülemängimised ei pruugi alati õnnestudagi ja võivad hiljem mõjuda kui võõrkehad.



Nii mõnigi sooloartist kipub umbusaldama teistega töötamist. Kuidas ise oma bändikogemustega rahul oled? Mida on vaja, et panna bändi mängima oma lugusid just nii nagu ise tahad?


Teiste muusikutega on lust koos töötada, kui nad leiavad selleks aega. Tavaliselt on probleem just selles, et inimestel pole aega, et niisama midagi eesmärgitult aretada. Ja see teeb ikkagi teiste muusikute elu kergemaks, kui kellelgi on selge visioon, kuidas asi kõlama peab.



Miks on plaadil ainult üks eestikeelne lugu? Kas tunned ennast mugavamalt inglise ja vene keeles lauldes?


Kuna plaadil on suurem osa lugusid filmidest ja lavastustest pärit, siis tahtsin, et jääks maha märk Madis Kalmeti «Pommimängust», milles mul oli au osaleda. Mis mugavusse puutub, siis tunnen end mugavalt mis tahes keeles, kui see tekst räägib minuga või mul on tunne, et see on see, mis ma öelda tahan. Ma ikka saan aru ka sellest, mis ma laulan ja mõtlen.



Kuidas kirjutad muusikat filmide ja lavastuste jaoks? On see teistmoodi protsess võrreldes laulu kirjutamisega laulu enda pärast?


Filmide ja lavastuste puhul on tihti pikkus ja meeleolud ette antud, nii et töö hakkab pihta konkreetsest ülesandest, millele lahenduseks oma visioone pakkuda.



Lihtsalt laulu kirjutamise puhul võib juhinduda hetkemeeleolust ja keegi peale sinu enda ei otsusta, kas see sobib või mitte.



Teater ja film on siiski enese allutamine konkreetsele olukorrale ja just see suhtlemise viis teeb asja keeruliseks. Mõnikord hakkangi kohe alguses juba olemasolevaid muusikanäidiseid välja pakkuma ja tihti on juhtunud, et mõni neist jääbki lõplikult. Mõnikord tuleb ka lihtsalt pakkumine, et kas tohib seda või teist lugu kasutada.



Millised projektid on praegu käsil?

Hakkan uut stuudioplaati tegema.



Kasutad kitarristina alternatiivhäälestusi. Kui keeruliseks see sulle laval kitarriga esinemise teeb?


Mul on ikka kümmekond elektripilli ja mõned akustilised. «Tantsumaratoni» mängisin näiteks kuue pilliga. Sõltub olukorrast.



Tavaliselt lähen kontserdile kolme pilliga, mis katavad kõik mu vajadused. Oskan ka kiiresti pilli ümber häälestada, kui vaja on.

Tagasi üles