Asta Põldmäe ülev nukrus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kirjanik Asta Põldmäe «Kirjad pääsukestele» on ühtaegu nii lohutav kui ka julgustav lugemine.

FOTO: Toomas Huik

Asta Põldmäe «Kirjad pääsukestele» on üks neist harva eesti kirjandust ilmestavatest raamatutest, mille lugemine on tõepoolest nauding, ja mitte pelgalt põneva süžee ja tegelaskujude, vaid hoopis kirjutava isiksuse ja veelgi enam ilmeka ja kujundirikka keele tõttu.


Siin on tõesti kohane korrata selle kahe, kirjutaja mõtte- ja tundeilma ning väljenduse lahutamatut seost rõhutanud prantsuse entsüklopedisti Buffoni kuulsat ütlust «le style, c’est l’hommes».



Aga seda ka mitte lendlauseks kivistunud «stiil – see on inimene» mõttes, vaid kontekstis, mida Buffon silmas pidas: stiil on ainus, mis kuulub autorile ja seega määrab autori väljendusvahendite mitmekesisus, tema püüd keele sügavuste kaudu tegelikkust ilmutada, ära ka kirjaniku suhte lugejaga.



Stiili ilu

Pöördudes pääsukeste poole, kinnitab autor sedasama, öeldes: «Teie ei tea, mis see on, kui sõna tähendab seda, mida ta tõesti tähendab. Kui pole enam tingmärke, kokkuleppeid, kui sõnad ise ongi ainest üleni. Teie ei tea, kuidas on, kui vallandad ühe nime, imeliku tähekobara, tühise kõlasagara – ja maailm kummardub su üle.» K u i  suur aukartus sõna ees ja samas k u i suur lootus sõna väesse!



Olgugi siis järgnevalt kas või mõne üksiknäitega iseloomustatud Põldmäe teksti subtiilsust.


On kujundeid, mis panevad võpatama: «valge tulerihm läbi rõske koiduvideviku», «luine saladusteta lausvalgus», «armastuse majaka valguslindi pimestus», «eeposavarad lapseaastate õuepealsed» jpt. On võrdlusi, mille täiesti erinevate aluste sidumine annab võimsa üldistuse: «pääsukesed, õhkude ja õhtute pärismaalased».



On maksiimideks lihvitud tõdemusi: «ilu on ju see tõe varikuju, millest end ainsana tohib juhtida lasta». Kogu teksti poeetilist laetust peegeldavad sage alliteratsioon («vabastada vastamise viletsusest», «kohvrirataste kõrin kumeral kiviteel») ja luulekeeles rütmi või riimi eesmärgil aset leidvad sõnajärje muutused («ainult ta silmis on samet siis»; «nii muutnud oli kõike suveroheline nõidus»). Seda loetelu võiks jätkata. Aga see kujuneks siis rohkem juba ülikooli stiiliseminari aineks.



Asta Põldmäe on alapealkirjastanud  oma raamatu – «epistolaareleegia». Ei teagi eesti kirjandusloost teist autorit, kes selliselt oma teost nimetanud. Aga see tabab täpselt vormi (Põldmäe sõnul «nõutusavaldused, ülestunnistused, palved ja päevapildid») ja teose põhihoiakut. Päeviku (mille katkeid ka Põldmäe tekstis leidub) ning pihtimusliku kirja sümbioosi on debüütromaanist «Piiririik» alates kuni viimaste etteasteteni kasutanud Tõnu Õnnepalu.



Mõlemat autorit ühendab ka äärmiselt tundlik suhe looduse erinevatesse ilmingutesse ja eleegilisus. Kui veel lähemast lugemiskogemusest kõrvutust otsida, siis meenub kohe Mati Sirkeli meisterlikult tõlgitud Rainer Maria Rilke «Duino eleegiad», aga ka Ivar Ivaski «Balti eleegiad» ja Jüri Talveti «Eesti eleegiad». Aga erinevalt Põldmäest eksplitseerivad need tekstid end luulena.



Ärgu mõistetagu eleegiat lihtsalt kaebleva kurvameelsusena, nagu sõnaraamat «eleegilise» vasteks annab. Ei, see on eksistentsiaalne nukrus, mis sünnib kõige hetkeks antu tajumises, inimese ajalikkusest tulenevas lootusetus katses igavikustada oma iluelamust.



Usaldussuhe lugejaga

Olen sellega seoses ikka ja jälle meenutanud 17. sajandi saksa klassiku Andreas Gryphiuse üht, minu meelest ilu habrast olemust kõige tabavamalt iseloomustavat värsirida: «Die Schönheit ist wie Schnee, dies Leben ist der Tod». Ehk eesti keeli: ilu on kui lumi, mille elu on ta surm.



Teisalt, et seda ometi sõnadesse ja kujundeisse püütakse jäädvustada, ülendab nii kirjutajat kui ka lugejat. Kõik see saab võimalikuks aga üksnes usaldusliku suhte korral kirjutaja ja lugeja vahel, mida on Asta Põldmäe proloogis sõnastanud nii: «Kõik siin maailmas, pääsukesed, asetseb Teie- või Sinakaugusel. Või sinaläheduses – see on siis, kui kellestki mõtled ka mõtlemata. Ja teie väikese algustähega – see on siis, kui sinasid on rohkelt, nagu teid, pääsukesed, Eesti taevasinas.»



Asta Põldmäe «Kirjad pääsukestele» on ühtaegu nii lohutavkui ka julgustav lugemine. Lohutav selles mõttes, et meie läheduses leidub veel inimesi, kes on võimelised märkama ja ka jäädvustama meie ainsa elu hetkede võlu.



Ja julgustav selles mõttes, et suhtluse üleüldises võõrandumises ja keelelises allakäigus leidub ometi raamat, mis on ühtlasi hümn eesti keele ilule.



UUS RAAMAT


Asta Põldmäe «Kirjad pääsukestele. Epistolaareleegia»


Eesti Keele Sihtasutus, 2009


126 lk

Tagasi üles