Dajan Ahmet 22. I 1962 – 4. XI 2006

«Dajan oli selline inimene, kes teadis, mida Ta tahab,» ütleb Üllar Saaremäe.

FOTO: Mati Hiis

Armas Jumal, mina olen Üllar, olen Rakvere teatri peanäitejuht, varsti kolmkümmend seitse aastat vana, ja võiks öelda, et elu ma nagu juba tunnen. Aga võib-olla ma eksin, ja päriselt ikka ei tunne ka. Veel. Eriti pärast seda, mis juhtus...

See on minu esimene kiri Sinule, sest varem polnud mulle pähegi tulnud Sulle kirjutada. Veider. Rääkinud olen Sinuga küll. Mida aeg edasi, seda rohkem. Ja ma tahan Sulle kirjutada Dajanist. Õigemini, ma loodan, et Sa ütled Talle minu sõnad edasi. See ei saa ju eriti keeruline olla? Ta on seal kusagil Sinu juures. Tee see asi ära.

Ma tulen nüüd oma asja juurde tagasi.

Meil oleks pidanud olema reedel, 10. novembril esietendus. E. E. Schmitti «Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale». Ja Dajan oleks pidanud mängima Oscarit, Sa tead küll, seda poissi, kes on raskelt haige ja kes kirjutab Jumalale, Sulle, noh, oma elust ning soovidest. Räägib ja vaidleb, palub ja annab nõu.

Seda kirja püüan ma ise ka kirjutada nagu Oscar, ainult ma ei tea, kas mul välja tuleb. Ma kirjutan päris meelega Oscari moodi, sest tema on ka Sinu hea sõber, ja kusagil Sinu juures praegu. Äkki mu kiri pakub Sulle siis rohkem huvi.

Oscar on Dajani viimane roll, mis siis, et esietendust ei tule. Mõned inimesed nägid seda. See oli Tal täitsa valmis. Ma arvan, et Sa ise nägid seda ka. Sa olid meil ju proovides kohal! Ja ma tahan, et Sa Talle midagi edasi ütled. Ütle, et ma pean meie kokkuleppest kinni. Ta teab küll, mida ma räägin. Sulle, Jumal, ma seletan üle, sest ega Sa ju kõike ka ei pea mäletama.

Kui Dajan mulle selle teksti tõi, ütles Ta, et Tal oleks hea meel, kui see Rakvere teatris tuleks. Ükskõik, kas Ta siis mängiks, lavastaks, või oleks lihtsalt saalis ja vaataks. Peaasi, et «Oscarit» teatris mängitaks. Sest võib ju juhtuda, et kõik ei loe raamatuid, ja siis oleks kurb, kui mõnel inimesel jääks lihtsalt laiskuse pärast sellisest loost osa saamata. «Oscarist ja Roosamammast», ma mõtlen.

Ja me otsustasime, et mängime mõlemad ja oleme kordamööda laval ja saalis ning ütleme üksteisele märkusi. Päris ausalt. Ilma keerutamata. Läks aga sedasi (kuna teksti oli päris palju), et mina istusin ainult saalis ja Tema saali ei jõudnudki. Mõtlesime, et teeme praegu nii, ja et pärast vaatame. Nüüd siis teemegi. Teisipidi.

Ütle siis talle, et see lugu tuleb. Ei, mitte 10. novembril, sest see on Tema päev, Tema esietenduse päev, aga tuleb. Algab teise etendusega. Vannun! (Aga võib-olla ta mängib esika Sulle seal üleval? Küsi temalt. Igavesti lahe oleks.)

Dajan oli selline inimene, kes teadis, mida Ta tahab. Ei tulnud teatrisse, et kohe suuri osi ja palju kuulsust. Ja et kohe siit minema, kui mujale kutsutakse. Ta tahtis siin, Rakvere teatris, olla. Ja oli väga õnnelik. Muretses endale Rägaverre maamaja, et saaks lähedalt tööl käia. Käis hommikuti jooksmas, pani isegi kangi üles, et saaks lõuga tõmmata. Ütles, et ma teen nüüd kõik teoks, millest lapsena unistasin...

Siis nii, Jumal. Väärt mees tuli Sinu juurde. Väärt mees.

Ainult et meil siin on väga valus.

Kalli, kalli

Üllar

PS. Ära muretse. Dajan on

riukaid täis, nii et igavaks

teil seal ei lähe.

    Tagasi üles