Wolandlik süsteemiinsener Pepeljajev

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lavakooli 24. lennu tudengid (pildil vasakult): Roland Laos, Liisa Pulk, Hendrik Toompere jun jun, Mikk Jürjens, Marko Leht ja Jüri Tiidus.

FOTO: Toomas Huik

Koreograaf Saša Pepeljajevi tantsuteatri stiilis «Margarita ja Meister» NO99 teatris meenutas Bulgakovi teose müstilise Wolandi käekirja. Must maag lõi uusi dimensioone, kuulutas hävingu vanale, oma aja äraelanud ja ebaeetilisele, mõistis kohut ja saatis surma igavesi väärtusi mõõdupuuks võttes ning lõi kaosest tühjuse paremate maailmade tekkimiseks.




Tema tahe ja otsused algatasid seninägematud protsessid eelmise sajandi alguse Moskvas ning tema tegusid mõistsid ja kohalolekut nägid need, kel oli sügav usk ja terav silm. (Ehk siis nagu ütleb Goethe sõnadega Bulgakovi teose sissejuhatava motiivi Faust: «Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.»)

Pepeljajev ei lõhkunud vanu süsteeme, vaid reorganiseeris tuttava hea teatri tingimusi selleks, et kujustada uus masinavärk. Printsiip, mis töötas kui kellamehhanism, kus kõik hammasrattad liikusid õlitatult teistega haakumata, kuid seiereid jõuliselt edasi liigutades.

Sadadest inimpüramiididest koosnev koreograafia, selle põimumine lausutava tekstiga, sajandialguse tantsumuusika, selle vaheldumine akrobaatikaga maa külgetõmbejõudu eiravalt seinal kõndides jne jne. Samaaegselt eksisteerivaid paralleelstseene õhus, maal ja kuulmisväljal tulistati vaatamiseks ette kui kuulipildujast.

Bulgakovi sõna oli magus. Sellega mängiti kui palli või kajaga. Tekst levis nagu helilaine vastu näitlejatest inimmüüri – kõigepealt püüdis kinni lähim, kes kuulis, siis järgmine ja seejärel kõige kaugemal asuv. Romaani kirjasõna korrati lõikude kaupa, visati ühelt tegelasrühmalt teisele ning sellega tekitati võnkuvaid rütmimustreid.

Nõiaks muundav kreem


Kõik toimis laval otsekui elus eneses. Kuulates kellegi juttu, läheb sellest mingi osa kõrvust mööda ja võtame vastu selle, mis meie maailmavaatega kokku kõlab ning mis kinnitab juba olemasolevaid põhimõtteid. Sellest tohutust piltide, häälte ja mõtete hulgast, mis meid igal hetkel pommitab, püsib suur osa me tajudest väljas. Selle lavastuse misanstseenide vaheldumise tihedus ja pildiline küllus nõuaks samuti vähemalt topeltvaatamist.

Pepeljajevi koreograafia oli lauslendav. Trosside otsas õhuakrobaatikaga maadeldes möödus suur osa näitlejate lavaelust. Margarita muutumine nõiaks pärast sookailude järgi lõhnava kreemiga võidmist ning tema lend Moskva kohal ja kriitik Latunski korteri segipaiskamine olid sama dünaamilised kui romaanis ja sama meeletud kui parimas fantaasias. Pepeljajev oli võlunud lavale mahlaka Bulgakovi ajastu hõngu, mida kuulutasid džässilikud orkestrihelid Saatana balli stseenis, markeerisid moodsad seltskonnatantsu võtted – charleston'ilikud ja foksilikud tantsupoognad. 

Laval oli totaalne teater või elutsirkus, kus me kõik kogu aeg rolle vahetame, tegutsemise kiirust enesele teadvustamata ja uusi kostüüme proovida jõudmata. Kõiki rolle kehastasid pea kõiki tudengid – naised ja mehed segamini. Kõik naised said olla Margaritad ja natuke maitsta ka teiste tegelaskujude nahas olemist ning kõik mehed said olla Meistrid.

Lavastust rambivalguses vaadates hakkas Pepeljajevi stiil noppida universaalsest teadvuse väljast sadu efektseid mi­sanstseene ja pikkida need koos näitlejate kehade liikumisega ühtsesse süsteemi meenutama inimaju tööskeemi.

Kvantfüüsikute uuemaid avastusi on, et aju töötab holograafia põhimõttel. Teadlased väidavad, et aju ise ei suuda säilitada kogu inimese eluea jooksul kogutud infot ja seetõttu salvestatakse info holograafiliselt mitte ajupinda, vaid välja, kust aju seda siis vajaduse korral võtab. Nii suudab inimene meenutada seda, mida ta meelde tuletada soovib.

Hologramm on ruumiline, mitte lame pilt. Ja Pepeljajev mõtles oma teoses ülimalt ruumiliselt, luues uusi hologramme, omasüsteemseid ruumilisi mudeleid.

Üllatav kunstnikutöö


Pepeljajev ehitas oma mõtteruumid teatri füüsiliselt kolmedimensioonilisse maailma nii oskuslikult, et tekitas väga tugeva neljanda dimensiooni tunde. Mäletatavasti suutis Woland luua juurde veel ühe dimensiooni, kujundades nii uusi ruume eksisteerivatesse. «Margarita ja Meistri» lavaversioon on uus võimaluste ruum 24. lennu näitlejahakatiste tulevikus – dimensioon, kus ripuvad haardeulatuses nende uued rollid ja veel läbielamata lavahetked.

Selles lavastuses polnud midagi ääretult uut ja ennenägematut. Oli aga väga elusat, värsket ja head näitlejapotentsiaali ilmutavat, mis tekkis eeldusest, et Pepeljajev tegutses kui süsteemiinsener ja kunstnik samas isikus ning disainis juba tuttavast materjalikogust 24. lennu mänguõhinaga ühe senitundmatu võimaluse.

Silma jaoks oli aga uudne kunstnik Alina Korsmiku lavapinna ja -õhu kasutamine. Üllatas tema leidlik mäng ruumi püstitatud seinaga, mis oli põrkealuseks nõidadele, põgenemispaigaks või nõrkemiskohaks, samas laskus vertikaalist horisontaali kui kuukiiretee, mida mööda said kõik tegelased etenduse lõpus lahkuda ning Meister ja Margarita rahuriiki kõndida.

UUSLAVASTUS
«Margarita ja Meister» Bulgakov/Pepeljajev

Lavastaja: Saša Pepeljajev
Kunstnik: Alina Korsmik
Osades: EMTA lavakunstikooli
24. lennu tudengid
Esietendus NO99 teatris
25. septembril

Tagasi üles