/nginx/o/2010/05/16/368835t1h6b31.jpg)
Johnny Amore on kunstiline tegelaskuju, totaalne kunstiteos, kes pidevalt genereerib ja kombineerib uusi ideid. Ta uurib, analüüsib ja kajastab identiteetide ja sotsiaalsete rollide mitmekesiseid vorme, kasutades selleks erinevaid meediume.
Amore Superhero näitab: me siiski vajame kangelasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Amore loomingule on iseloomulikud pikaajalised ja laia geograafilise haardega tegevuskunstiprojektid, Superhero on siinkohal suurepärane näide. Ta on sündinud 1973. aastal Münchenis ja õppinud sealses Riiklikus Akadeemias fotograafiat. Elab ja töötab Berliinis. Välja arvatud siis, kui tal saab Berliinist ja Münchenist siiber.
Siis riietub ta hõbedasse superkangelase kostüümi ja hääletab Soome, et sooritada mõned kangelasteod. Nii algaski tema Superhero projekt. Seda võiks nimetada ka stressihalduseks. Üleüldse, Amore taiesed pole kindlasti ühe idee kajastused. Neis on mitmeid tasandeid ning tähendusi.
Hämmastaval kombel suhtub avalikkus Superkangelasse täiesti normaalselt. Autojuhid, kes ta peale võtavad, räägivad talle lugusid endisest SDVst ja oma isiklikust eluloost. Ettekandjad kohvikutes teenindavad teda nagu täiesti tavalist inimest.
Siinkohal tekibki küsimus, et milles siis seisnevad tema supervõimed. Selgub, et need on täpselt needsamad võimed, mis on olemas meil kõigil. Tavaliselt me lihtsalt ei kasuta neid. Võib-olla isegi kasutame, aga ei märka seda ise. Meeldetuletuseks sobib totakate hõbetiibade ja kubemekaitsmega kunstnik päris hästi.
Asi läheb käest ära siis, kui ta kohtub Messianistliku Visuaaleetika Uurimise Keskusega (MRCVE) – kunstirühmaga, kellega koos tehakse kõikvõimalikke eksperimente. Esialgu on olukord konfliktne. Kuradi moodi mees näitab hambaid, on veidi tapmist ja tagaajamist – ühesõnaga, tõeline märul. Siis saab Superkangelane kurjad teadlased kätte ja selgub, et tegelikult ajavad nad sama asja. Uurivad inimloomuse, sootsiumi ja arhetüüpide vastastikuseid suhteid.
Mingil hetkel külastavad nad koos Neuschwansteini lossi, kus elas kunagi Ludvig II, kes igatses Richard Wagneri järele, päästavad veealusel memoriaalil uppumissurmast seest õõnsa luige ja leiavad end sammastega maja juurest. Sammastel on kurjade teadlaste varjud. Superkangelane püüab neid maha pesta, aga see ei õnnestu eriti hästi.
Messianistid tekitavad veelgi ebameeldivusi – nad varastavad North Cup’i. Võiks ju arvata et tegu on geograafilise punktiga, aga ei – tegelikult on see lihtsalt üks karikas. Umbes nagu Püha Graal, aga odavam ja inetum. Superkangelane viib North Cup’i tagasi oma kohale, aga sellest ei muutu tegelikult midagi.
Ja ei maksa arvata, et Johnny Amore on ainus elusolev superkangelane. Neid on tegelikult päris palju. Näiteks Brightonis Inglismaal toimus superkangelaste rahvajooks Aafrika hüvanguks ja seal osales neid lausa 750.
See kõik kõlab üsna absurdselt. Samas üsna realistlikult: kui meile hommikustes uudistes teatatakse näiteks, et «ega Ansip pole igavene», või et «russofoob olla on popp», siis sellel taustal on Superkangelase tegevus täiesti loogiline ja põhjendatud. Loo moraal oleks siis umbes selline, et kui sind ründab suur hall, ei pea selle kätte ilmtingimata surema, vaid võid lihtsalt oma supervõimed kasutusele võtta ning olukorrad loominguliselt lahendada.
NÄITUS
Johnny Amore
Superhero
Pärnu Kunstnike Maja galerii
(Nikolai 27)
Kuni 22. maini