«Õnne 13»: morn aastavahetus Mornas

"Õnne 13" aastavahetus 2015

FOTO: Ülo Josing

Nagu passiks aknal vastasmaja elanike tegemisi, tundsin ma äkki, kui Allan (Raivo E. Tamm) ja Mare (Anne Veesaar) end rahvamajja sättima hakkasid. On ju Õnne vaatajale vereringesse imbunud.

Seekord aga oli midagi kokkuvõttes teisiti. Tegelased ja dialoogid torkasid kõrva, sõnad ja teod ei läinud kokku. Tervikuna hakkas see vaatamist häirima, mõjudes kui pausinupp. Meelelahutus peaks aga haarama kohe, jäägitult.

Seekord jäid silma peamiselt lauad, katmata ja kaetud. Osaliselt seetõttu, et ilma korraliku lauata pole eestlasel ju ka pidu. Teisalt aga seetõttu, et me ise oma perega just sel hetkel lauda sättisime.

Ühest küljest oli tore näha, et Kristjan ( Väino Aren) suutis ka ootamatule külalisele midagi suhu pistmiseks ette võluda. Teisalt aga polnud vastabiellunud Ahvenad (Kobin ja Korolev) üldse millelegi muule kui jah-sõnale mõelnud.

Kui noorproua Ahven (Marika Korolev) külmikus vahuveinipudeleid loendas, meenusid mulle lauluread: «Kui õnn on suur, siis muu võib olla napp».... Nojah, ju siis on sel abielul pikk iga, sest muud noorpaari kapis eriti polnudki.

Ebaloogiline, mõtlesin kui kõrv püüdis noorpaari tekstist seletusi teemal «süüa küll midagi ei ole ja meil ei olnud meeles ka…».

Miks on vaja pool tundi heietada teemal: «ei ole midagi külmkapist võtta», kui raha ei ole probleem (vahuveinid ju olid!) ja meie riigis on isegi vana-aasta õhtul kell kaheksa võimalik ükskõik mida ja kasvõi valmis kujul poest osta.

Või on see vaid suuremate linnade privileeg?

«Ma ei ole riiakas, ma olen mornakas,» torises vana Ahven (Tõnu Kilgas) iseäranis tabavalt ja mulle tundub, et see lause võiks meid algaval aastal senisest väärikamalt iseloomustada. Torin on meil geenides ning võimendub hormoonidega, nagu titeootel Merilin (Hele Kõrve) ehedalt osutab.

Kõik nähtu aga pani mõtlema. Kui palju me tegelikult üldse Eesti elust teame? Kui palju meil üksteisele aega või tähelepanu jagub? Kas uuel aastal läheb paremini või astume lihtsalt uuesti samasse ämbrisse ja ohime näpuga näidates edasi?

Jah, need meeleolupildid Õnne-tänavalt olid sedakorda kuidagi eriliselt mornid. Isegi karjalaudas lehmadega kogetud ilmutushetk tundus nördimapanevalt totakas, mitte Ülolikult muhe, nagu sulasena (Aleksander Eelmaa) mees ju ometi läbivalt on olnud.

On see sarja lõpp? Kas kõik ongi väsinud? Või on see lihtsalt kõige puhtam peegeldus meie tänasest elust, ehedast eestlasest? Ja kui nii, millisele stsenaariumile me siis üldse loota võiksime?

Lõputiitrite ajal meenus mulle aga hoopis sarja idee autor Astrid Reinla, kes Õnne tänava Morna-nimelisse linna sättis. Ning ikka ja jälle seekordne vana Ahvena (Tõnu Kilgas) täht-repllik: «Ma ei ole riiakas, ma olen mornakas.»

Olgem siis pealegi, aga ikkagi soovin, et uus aasta tulgu helgem!

Tagasi üles