Aja auk. Inimkonna hävitajad

FOTO: thequietus.com

Industrial-eelkäijad ja suunanäitajad Throbbing Gristle.

Plaadifirma Mute on võtnud kätte ja hakanud taasavaldama industrial-eelkäijate ja suunanäitajate Throbbing Gristle'i (TG)diskograafiat. Kaks plaati, «Second Annual Report» ( 1977) ja «20 Jazz Funk Greats» ( 1978) on juba väljas, nii sel kui järgnevatel kuudel tuleb lisa. Seda kõike tähistamaks TG 20 aasta juubelit.

TGd võib pidada üheks muusikaajaloo mõjukamaks bändiks, kuna industrial-muusika tähtsus ja tähendus oma erinevates metamorfoosides on järjest kasvanud. Kuna elu ise muutub üha tööstuslikumaks, peab seda peegeldama ka muusikakultuur.

Throbbing Gristle’i varase müraloomingu puhul armastaski bändi liider, maailma esimeses tööstuslinnas Manchesteris sündinud Genesis P-Orridge rääkida neist kui «homse päeva muusikast». Bändi liikmeteks olid lisaks kultuseliidri tüüpi Genesisele, kellest on praeguseks saanud üks avangardmuusika ja -kunsti tähtsamaid ja (kuri)kuulsamaid kujusid, veel tema tolleaegsest pornomodellist pruut Cosey Fanny Tutti, elektroonikavõlur ja masinaehitaja Chris Carter (mitte ajada segi «X-Filesi» loojaga) ning hilisem ansambli Coil liige ja tunnustatud muusikavideorežissöör (teinud näiteks New Yorgi Moma hingekirjaski oleva Soft Celli «Tainted Love» video) Peter Christopherson.

Alustuseks ja isutekitajaks tegutses TG aga hoopis radikaalse Londoni kunstirühmituse COUM Transmissions nime all, kelle verest, mürast ja pornograafiast laetud performance’id kutsuti korduvalt lõpetama politsei.

COUMi huviorbiidis olid inimolemuse tumedamad ja obsessiivsemad tahud – laiemalt meedia, võim ja manipulatsioon, kitsamalt sarimõrvarid, pedofiilid, seksitööstus jne. Nende viimane, 1976 peetud performance «Prostitution» Londoni kaasaegse kunsti muuseumis ICA küttis ühiskonnas samasugust «maailm on hukas» moraalipaanikat nagu Sex Pistolsi ropendamine televisooni otse-eetris. Üks Briti parlamendisaadik saatis pärast seda maa kultuuriministrile arupärimise ja nimetas neid «inimkonna hävitajateks».

COUMi töö oli tehtud ning nad jätkasid Throbbing Gristle'ina, mis muide tähendab Inglise põhjaosa slängis «erekteerunud peenist». Genesis P-Orridge leidis, et väike kunstimaailm on nende jaoks ammendunud ning tuleb siseneda popkultuuri, kui nii võib öelda. Masinad pandi tööle ja asuti helilises mõõtes tootma surma, sest just mürast ja jääkidest varase TG muusika koosnes.

«20 Jazz Funk Greats», nagu nimigi ütleb, võttis esimese plaadiga võrreldes natuke meeldida tahtvama hoiaku, kuid kenamaks muudetud fassaadi taga hiilisid kurjad manipulatsioonid. Vähe oli seal sellist, nagu esmapilgul paistis.

Plaadi kaas võiks ju kujutada ka ansamblit Suveniir, kuid looduskauniks kohaks seal on hoopis Briti tuntuim enesetapukalju Beachy Head. Lood kandsid teiste hulgas pealkirju nagu «Persuasion» ja «Convincing People», kus Genesis magusalt kõrva keerava perverdihäälega laulab või iniseb, kuidas ta inimesi erineval kombel nõusse veenab. See kõik võiks olla omal moel pealkirjastatud ka kui «kuidas võita sõpru, neid samal ajal mõnitades».

Kui esimene plaat oli miski, mida nad kirjeldasid kui «Tesco Disco» ehk siis selline säästupoeketi töötaja dehumaniseeriva režiimi soundtrack, töötas «20JFG» juba kui sedasorti moodne korporatsioon, kus naeratuste ja motivatsioonipakettide taga võetakse inimesi kui vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks, ja kui juhtub selleks vajadus või võimalus olema, lüüakse ka nuga selga.

Tagasi üles