/nginx/o/2018/01/11/7476141t1hb4a2.jpg)
Teatrisarja «Sajandi lugu» lavastused kujunevad eriilmeliseks, vara veel ennustada, milline kett lülidest tekib. Endla ja Kuressaare Linnateatri ühislavastus «Kaarnakivi perenaine» on ajapilt 1950ndate Eestist. Andrus Kivirähk on saanud inspiratsiooni Juhan Jaigi looduseväega fantaasiamaailmast, toonud maagilised olevused aega, mida 1948. aastal surnud Jaik ei kogenud. Tegevusaastaks 1951: kaks aastat pärast märtsiküüditamist, kaks aastat enne Stalini surma.
Kivirähki stiili võiks nimetada pahaendeliseks naivismiks, ka Stalini portree laval on naivistlik. Inimsaatused paotuvad tegevusajale omaste klišeede groteskses paroodilisuses. Ent Kivirähk talitab ikka Lutsu «Kevade» Kääriku näpunäidete järgi: kastab hanesule piima sisse ja kirjutab ridade vahele. Kuuma triikrauaga dešifreerigu salakirja lavastaja ja publik.
Peeter Tammearu lavastus põimib kokku ajaloo traagika ja nüüdispilgu võllahuumori, muinasjutu müstika ja surelike kohandumise hingevalu. Liina Undi lavakujundus kompab fantaasia piire. Näeme jõuka talu küüditamisjälgedega tuba, kodused kaltsuvaibad loovad mälusilla Aime Undi lavaruumiga Jaan Kruusvalli «Pilvede värvides» (Draamateater 1983).
Loodus akna taga elab oma elu, aastaaegade vaheldumises pole alati loogikat: kui 7. novembril puud õide puhkevad, võiks see tähistada oktoobrirevolutsiooni, aga peegeldab hoopis peategelase Ilse helenevat rõõmu. Ja hetkel, kui reetmine surmab armastuse, kaob loodus sootumaks. Kolmas tasand kujunduses on Vanapagana võlusirgeldused seintel, millest finaalis lahvatab kaarnakivi perenaise tulevikuilmutus.
Näitetrupp on läbimõeldult valitud. Lauli Otsar – Ilse ja Markus Habakukk – Heino mängivad versiooni «Romeost ja Juliast», nende armastuse lõpp ei jää Williamile alla. Nagu tõestab pealkiri «Kaarnakivi perenaine», kuulub autori ja lavastaja poolehoid naistele, kes julgevad iseendaks jääda, hoolitseda, vastutada.
Ilse otsib pidet ajakirjast Taluperenaine (ilmus 1927–1940), nostalgiast tähtsam on väärikus, mida mälestused kannavad. Heino loeb vaimustusega Rahva Hääle lakeeritud tööstusuudiseid, treenib edukalt uue võimuga kaasamineja põhiomadust: mälukaotust. Lauli Otsari Ilses on loomulikku südameheadust ja eluusaldust, ta oskab inimesi hoida ka kaarnakivi võluväeta. Markus Habakukk avab järkjärguliselt Heino tigedust, kuni aval naeratus moondub salalikuks rebaseirveks.
Lopsaka karakteeruse varjus valus-stiilse rolli teeb Piret Rauk – tädi Berta, kes aja nõmedusele ei alistu ega lase end käest. Kui Ilse loeb Taluperenaisest kleidimoodidest, kohendab Berta oma eestiaegset daamikleiti ja ta rohmakad hallid sukad näitavad töörühmajat.
Mõnus tegelane Jaigi muinasmaailmast on V. P. ehk Vanapagan, keda Ilse ravib kui lapsukest. Lauri Kink mängib Vanapaganat veidi Nukitsamehe moodi, samas hästi delikaatselt. Intrigeeriv on Vanapagana tõmme Stalini portree poole. Kui Vanapagan pakub pildile toidupalukest ja Stalin võtab selle vastu, tuleb meelde, kuis tollal pidulauas Stalini pildile viina pakkumine tähendas Siberisse sõitu, kui naljast ette kanti kuhu vaja.
Analoogseid ajavihjeid kohtab lavastuses üksjagu, neid loevad nooremad ja vanemad vaatajad erinevalt. Naeru- ja vaikusetsoonid saalis panevad mõtlema mäletamise ja unustamise või teadmatuse üle. Kõnekad on pisiasjad, näiteks kuidas Berta tõstab piimamannergust suppi taldrikusse, lausa kraabib mannerguservi – korraks tundub naljakas, kohe võtab tõsiseks, näljane inimene ei raiska supitilkagi.
Kaks variatsiooni ajaga kohanemise püüdest mängivad Ago Anderson ja Märt Avandi. Põnev valik pillab saali veel ühe proovikivi. Vaatasin kaht etendust Kuressaares. Tajusin, et publik otsib nende kahe lavaelust naerukohti, Avandi puhul terake rohkemgi. Ja kui täpselt mõlemad näitlejad koomikaliini traagikasse veavad, kuni naer vakatab.
Ago Andersoni Harald Kuremeri on kutsumuselt kooliõpetaja ja vastutahtmist kolhoosiesimees, kes püüab eluga toime tulla. Roll on tulvil tabavaid nüansse: toas roomamine loob aimuse sõjaväljast; katkine kuuetasku viitab mehe üksindusele.
Oma tapetud poegadest Ilsele pihtides surub Kuremeri taskuräti silmile, siis nuuskab põhjalikult, ise ettepoole kumaras, nii et nuuskamine assotsieerub ühe teise kehahäälitsusega – see võiks olla jämekoomiline, aga Anderson mängib ajast räsitud abitust nii, et maad võtab kaastundlik vaikus.
Isiksuse saladust kannab Märt Avandi – hallipäine rühikas Eduard Veski, vasak käsi amputeeritud, parem käsi valvsalt relvakabuuril. Ka Veski jääkattega hinge sulatab Ilse lahti. Algul naerab saal võõra võimumehe rumaluse üle sama kahjurõõmsalt kui Heino. Tasahaaval selgub: inimest ei saa mustvalgelt vaadata. Teema, et mundri alt ei nähta inimest, on Avandi loomingus üks läbivaid.
Mulle meenus Avandi lavaelu jälgides Jüri Krjukovi Ohvitser Rein Saluri näidendis «Minek» (Draamateater 1988). Erinevad saatused, erinev distantsimäär, ometi loob miski ühisosa. Inimlikkus? Suur sõna, mida täita konkreetse sisuga. Kui Ilse ütleb Veskile «hea inimene», tõmbuvad mehe silmad veekalkvele, ta vastab omapärase repliigiga pühapäevast. Elatakse ajas, kus polegi pühapäevi. Ilse saadab Eduardi teele põsemusiga – üürike pühapäeva puudutus.
Automaadivalangud akna taga on absurdini julm refrään. Ilse jääb tuppa, jääb kaarnakiviga perenaiseks, pühapäeva ootajaks.
ARVUSTUS
