Kivirähki stiili võiks nimetada pahaendeliseks naivismiks, ka Stalini portree laval on naivistlik. Inimsaatused paotuvad tegevusajale omaste klišeede groteskses paroodilisuses. Ent Kivirähk talitab ikka Lutsu «Kevade» Kääriku näpunäidete järgi: kastab hanesule piima sisse ja kirjutab ridade vahele. Kuuma triikrauaga dešifreerigu salakirja lavastaja ja publik.
Peeter Tammearu lavastus põimib kokku ajaloo traagika ja nüüdispilgu võllahuumori, muinasjutu müstika ja surelike kohandumise hingevalu. Liina Undi lavakujundus kompab fantaasia piire. Näeme jõuka talu küüditamisjälgedega tuba, kodused kaltsuvaibad loovad mälusilla Aime Undi lavaruumiga Jaan Kruusvalli «Pilvede värvides» (Draamateater 1983).
Loodus akna taga elab oma elu, aastaaegade vaheldumises pole alati loogikat: kui 7. novembril puud õide puhkevad, võiks see tähistada oktoobrirevolutsiooni, aga peegeldab hoopis peategelase Ilse helenevat rõõmu. Ja hetkel, kui reetmine surmab armastuse, kaob loodus sootumaks. Kolmas tasand kujunduses on Vanapagana võlusirgeldused seintel, millest finaalis lahvatab kaarnakivi perenaise tulevikuilmutus.
Näitetrupp on läbimõeldult valitud. Lauli Otsar – Ilse ja Markus Habakukk – Heino mängivad versiooni «Romeost ja Juliast», nende armastuse lõpp ei jää Williamile alla. Nagu tõestab pealkiri «Kaarnakivi perenaine», kuulub autori ja lavastaja poolehoid naistele, kes julgevad iseendaks jääda, hoolitseda, vastutada.
Ilse otsib pidet ajakirjast Taluperenaine (ilmus 1927–1940), nostalgiast tähtsam on väärikus, mida mälestused kannavad. Heino loeb vaimustusega Rahva Hääle lakeeritud tööstusuudiseid, treenib edukalt uue võimuga kaasamineja põhiomadust: mälukaotust. Lauli Otsari Ilses on loomulikku südameheadust ja eluusaldust, ta oskab inimesi hoida ka kaarnakivi võluväeta. Markus Habakukk avab järkjärguliselt Heino tigedust, kuni aval naeratus moondub salalikuks rebaseirveks.