Härraslapse mälestused

«Katkenud lapsepõlv. Kohtumine president Pätsiga ja teisi mälukilde 1938–1945». Foto: Raamat

Üks viga on sel raamatul – na õhuke teine. Natuke konspektiks kisub. Kuigi kumab, et auväärsel autoril oleks olnud enamgi jutustada. Aga härrasmehena püüdis vist mitte liiga teiste aega ära kulutada. Ilmaasjata. Sest näib, nagu oleks olnud rääkida veel paljustki. Kaege, on nii, et mõned asjad jäetakse vahele, et niikuinii kõik teavad. Ega ikka tea küll. Need, kes niikuinii teavad, kipuvad haihtuma, miska puust ja punaseks tegemine ei ole halb mõte.

Näiteks juba raamatus olev lause, kuis erinenud Narvale ja Tallinnale ülevalt alla vaatamine, tahaks lähemat lahti seletamist. Et Tallinnas paistsid katused – mis on tõsi, olla ju keegi lennumasina inimene välismaalt küsinud kunagi, kus teil see linn siin on, puha võsa ja mõned kirikud –, aga Narvas paistsid majad ise. Istu või maha ja hakka kujutlema, sest Narvat ju enam ei ole. See hruštšovkade pesu, jah, ega sel linnal ju häda ole, aga kunagine Narva on kadunud, enam tagasi ei saa.