«Buratino» tahab olla hea halb film

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Buratino (vasakul) ja Pierrot aktsioonis.

FOTO: Irina Kalinitšenko

Päev enne tänast esilinastust ja homset kinolevi algust on üks «Buratino» produtsente Mati Sepping ärevil rohkem kui tavaliselt. Põhjenduseks ütleb ta ettearvamatu vaatajahuvi. See on film, mis võib «põruda, aga ka hitiks saada», nagu ta väljendub.


Põhjus on «Buratino» žanris. Režissöör Rasmus Merivoo on seda ise nimetanud eelkõige murdeeas piinlevatele noortele mõeldud trash-komöödiaks (inglise k trash – prügi, praht või sopp). Mida see tähendab? «Seda, et film ei ole läikima löödud ega viimistletud, nagu peab.


Oleme nimme üle võlli kütnud, tekitanud segadust, pauke ja tossu rohkem kui tavaliselt.»



Nii näiteks tekib politseiautode kokkupõrkel tuumaseen ja binokleid imiteeritakse kätega. «Buratino» kubiseb sellistest stilistilistest paisutustest, tinglikkusest, mis traditsioonilise filmirealismiga vastuolus on.



Buratino sirgus teismeliseks


Osaliselt on tegu elust enesest tingitud käiguga. Võtteplatsil oli pidevalt millestki puudu. Ei saanud teha nii, nagu tahtnuks. Merivoo otsustas selle trumbiks mängida, asja veel metsikumaks või ka odavamaks, nagu ta ise ütleb, ajada, kui esialgu plaanis oli.



«Buratino» ei jutusta ümber Aleksei Tolstoi tuntud lasteraamatut «Kuldvõtmeke», vaid laenab sellest üksnes tegelaskujud. Originaalstsenaariumi on kirja pannud Merivoo ise koos Kristin Kalamehega.



Sünopsise järgi on väikesest Buratinost kasvanud tüüpiline teismeline lontrus, kes teeb koos kahtlaste sõprade Artemoni, Pierrot’ ja Toivoga bändi – huligaanitsedes ja politseid mõnitades otsitakse inspiratsiooni bändi lugude tarvis. Muretult ringi trallitades ei pane noored huligaanid tähelegi, et keset linna on kerkinud hiiglaslik pilvelõhkuja, kus pesitsev kuri miljardär Carabas Barabas on üles seadnud lõksu, et leida üles poiss-pomm – poiss, kes on pooleldi puu, pooleldi inimene ja kelle sees valmivad miljonid võluseemned.



17,2 miljoni krooni suuruse eelarvega linateos on valminud Eesti ja Vene koostöös. Tähelepanuväärne on, et 65 protsenti rahast on välja käinud venelased, 35 protsenti eestlased – mis eeldaks, et juhtohjad peaksid olema venelaste käes.



Tegelikult on vastupidi. Stsenariste ja lavastajat sai juba nimetatud, Buratinot mängib Mikk Nurga, Carabas Barabasi Jaan Rekkor ning Kassi ja Rebast vastavalt Uku Uusberg ja Alo Kõrve. Muusika – ja muusikal on siin väga oluline roll – autor on Rainer Jancis.



Halb hea vs hea halb


«Buratino» on üles võetud Venemaal, Peterburis ja Kroonlinnas, operaator on venelane (Aleksandr Kornejev) ja hulk näitlejaid on venelased, sh Buratino kamraadide Artemoni, Pierrot’ ja Toivo osatäitjad. Et originaalis räägitakse kahes keeles, jõuab film Eesti ja Vene kinolevvi dubleerituna.



Venemaa kinolevi ulatus oli viimase seisuga veel lahtine, küll on avaldanud soovi filmi osta mõjukamaid Vene telekanaleid Pervõi Kanal.



Venelaste huvi eestlaste initsiatiivil sündinud projekti vastu on mõistetav – ikkagi Buratino.


Siit konservatiivsus – probleem, millega Merivool tuli enne võtteid, aga ka võtete käigus pidevalt kokku puutuda. «Nemad tahtsid teha halba head filmi, mina head halba filmi. Väga igav ei tohiks tulemus siiski olla. Nii et vaataja pärast ei mäleta, mis juhtus,» usub 25-aastane režissöör.



«Buratino» jõuab Tallinna ja Tartu kinodesse reedel
Tagasi üles