Renate Valme soolo «Second Land» on parimas mõttes second hand. Koreograaf loob uut, varjamata, et uus on alati «teine ring» – ümbermõtestatud vana. Kui tihti näib, et kunstnik loob eikusagilt uue maailma, siis Valme on aus ja võtab olemasoleva maailma mängu, et seda sõbralikult teistpidistades ehitada valmis midagi uut.
Laval on kunstnik ja asjad. Nad hakkavad omavahel mängima. Siin pole tegemist looja võimuga vahendi üle, vaid võrdse suhtega. Nii palju kui lavastaja asju mängu võtab, võtavad asjad teda oma mängu. Kui asjad vabastada nende tähenduse koormast, hakkavad nad elama ja looma. Pealkiri «Second Land» viitabki ehk mingile võimalikule maailmale, kus tähenduste kinnistamise asemel nendega mängitakse ja pidevalt uusi luuakse. Kus videokasseti karbist võivad saada tiivad, millega vaba tõlgenduse poole lennata.
Kogu Valme mäng on siiras, pehme ja armas. Asjade tähendust alles tundma õppiva lapse kujund on metafoor maailmast, kus toimubki pidev tähenduseloome, hoolimata teadmisest, kuidas asjad «tegelikult» käima peaksid.
Lavastus paneb mõtlema, kuidas oleme kinni jäänud asjade harjunud tähenduse juurde, peljates kõike uut. Nii hoiame oma maailma «korras». Kui WC-pumbast ja plekk-kausist luuakse vihmavari, mille all koreograaf Gene Kelly igihalja «Singing in the rain'i» saatel stepptantsu avastama hakkab, mõjub see üllatavalt vabastavalt.
Me ju võime teha asju, kuidas me tahame – õigetpidi, tagurpidi, pahupidi või lihtsalt teistpidi –, meie maailm on metafoor ja selle dekonstrueerimine avab nii palju uusi maailmu, et pea hakkab ringi käima. Heas mõttes.
• Idee, lavastus ja esitus Renate Valme
• Esietendus 17. oktoobril Kanuti Gildi saalis