Kui kõik läheb nii nagu kavandatud, saab peagi teoks tõenäoliselt viimase tosina aasta tähtsaim reform Eesti filmielus: riik reorganiseerib Eesti Filmi Sihtasutuse, siinse suurima filmikultuuri arendaja ja toetaja, Eesti Filmi Instituudiks.
Teoks on saamas tähtis filmireform
22. juuni 2012, 11:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muutus, mille võimalust näeb ette ka filmi arengukava, ei piirdu ainuüksi nimega. Tulevane instituut jaguneks projekti järgi neljaks osakonnaks, mis tegelevad eesti filmi arenduse, tootmise, turunduse ja pärandiga – jutt käib filmikultuuri komplekssest arendamisest, mitte ennekõike tootmisest, millele on paljuski orienteeritud sihtasutuse praegune tegevus.
Veel olulisem muutus peaks aga ees ootama tootmist ennast. Nimelt kaob reformi käigus peaeksperdi ametikoht ja projektitoetusi hakkab ka mängufilmi puhul jagama kolmeliikmeline kunstinõukogu.
Sarnane põhimõte – kollektiivne vastutus ekspertkomisjoni nime all – oli kasutusel 2000. aastani, kui sihtasutuse uus nõukogu selle läbipaistvuse puudumise tõttu ebasobivaks kuulutas, andes otsustusõiguse palgalisele eksperdile, kes võis vajadusel kasutada nõunike abi.
Märke kollektiivsema otsustuse tagasitulekust kannab ka sihtasutuse viimane rahajaotus, kui esimest korda kokku kutsutud ekspertgrupp kaalus mängufilmide tootmiskõlblikkust. Kes sinna kuuluvad, sihtasutuse värske infoleht küll ei avalda.
Peaeksperdi asemel nimetatakse instituudis ametisse kaks mängu- ja animafilmi ning üks dokumentaalfilmi toimetaja, kes hakkavad vastutama stsenaariumite arendamise eest. Idee järgi on nende ülesanne töötada läbi ja anda tagasisidet erinevas arendusetapis olevate stsenaariumide kohta ja teha kunstinõukogule ettepanekuid, millised neist vääriksid rahalist toetust.
Täiesti uus asi on eraldi tootmisnõukogu, mis hakkab spetsiaalselt hindama ühe või teise projekti tootmisküpsust. Osakonna etteotsa asub tootmisjuht, kes vastutab projektide professionaalsuse eest ja koordineerib kahe nõukogu vahelist tegevust.
Reformi, mida on nõustanud nii siinsed kui väliseksperdid, on juba üksmeelselt heaks kiitnud kaheksaliikmeline Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu, kuhu filmitegijatest kuuluvad Peeter Urbla, Mait Mäekivi ja Mait Laas. Puudu on veel kultuuriministri otsus põhikirja ja nime muutmiseks ning reformi täpne ajakava. Üleminekuaeg peaks vältama tõenäoliselt järgmise aasta keskpaigani.
Raha? Kohe ja palju!
Kultuuriministeeriumi filminõunik Edith Sepp, kelle initsiatiivil reform läbi viiakse, toob välja terve hulga põhjusi, miks seda kõike vaja on.
«Ajaga tuleb sammu pidada. Sihtasutuse struktuur ja toimimise efektiivsus ei vasta enam eesti filmi arengunõuetele. Filmil puudub selline üksus, kuhu kõik kokku koonduks, alates tootmisest ja lõpetades pärandiga. See kõik on tegelikult üks teema.
Tootmine on otseselt seotud filmide turundamise ja levitamisega. Me ei saa tegeleda ühega ja teist hooletusse jätta. Kuna tegemist on üliväikese valdkonnaga, ollakse turul killustatult hulpides lõpuks nähtamatu,» sõnastab ta esimese põhjuse.
Siit koorub välja ka teine põhjus: instituut peaks muutma tugevamaks ja nähtavamaks kogu valdkonna, et see pälviks ühiskonnas suuremat tähelepanu ja tooks selle kaudu filmi ka rohkem raha.
«Raha küsimine peaks olema seotud kindla argumentatsiooniga, kuigi filmirahvas ise eeldab, et raha peaks tulema kohe ja palju. Miks ei ole aga suudetud rahaandjaid selles aastate jooksul veenda?» küsib Sepp ja vastab ise: «Üheks põhjuseks ongi olnud killustatus ning teiseks nõrgad argumendid ja oskamatus läbi rääkida.»
«Filmivaldkonna eelarve on praegu piisk suures eesti kultuuri ookeanis ja põhiline aur läheb selle peale, kuidas seda piskut jagada. Aur võiks minna hoopis sellele, kuidas olla partner, kellega arvestataks – kuidas teha kuuldavaks, et film on harukordne, kuna lisaks kultuurilisele aspektile on sel ka suur majanduslik ja propagandistlik mõju.»
Ta toob näiteks iiri filmi, mis on seda suutnud – seal pole majanduse kõikumisele vaatamata riik filmide rahastamist vähendanud, vastupidi. Loogika on lihtne: mille kaudu siis Iirimaa positiivne kuvand ikka paremini leviks kui mitte omamaiste filmide kaudu?
Produtsent Artur Talvik, kel on tootjana ette näidata ligemale 30 miljoni krooni suuruse eelarvega film «Detsembrikuumus», nõnda optimistlik ei ole. Eesti Filmi Instituudi võimalikud ohud võtab ta kokku lakooniliselt, punktide kaupa.
Esiteks: bürokraatia ja ametnike hulga suurenemine.
Teiseks: kõrvalülesannete (kõik, mis ei ole tootmine ja levi) liigne tähtsustamine.
Kolmandaks: ressursi raiskamine. Reorganiseerimine võtab tohutult aega ja raha.
Neljandaks: kust leitakse kompetentsed inimesed kõiki neid ametikohti täitma?
Viiendaks: tootmise osas kollektiivse vastutuse taastamine. Otsuse tegija hägustub.
Kuuendaks: liiga palju räägitakse tootmisest n-ö maja sees. Kui esialgne kava käiku läheb, hakatakse jõuliselt tootmisse sekkuma, mis tähendab iseseisvate produtsentide lõppu. Taastatakse Tallinnfilm või ehitatakse üles n-ö Hollywoodi stuudiosüsteem.
Seitsmendaks: liigne tsentraliseeritus. Peaaegu kõik valdkonna harukesed on instituudi tiiva all.
Kaheksandaks: on oht, et filmitegijate hääl väheneb nõukogus veelgi.
Lõpuks põrutab Talvik otse: «Mida me siin lolli mängime? Kui sihtasutuses on asjad valesti, tuleb inimesed välja vahetada, mitte leiutada igasuguseid trikke, et riigilt raha juurde kerjata.»
Palju see maksab?
Kui Sepp näeb just instituudi kompleksses, kõiki filmivaldkondi haaravas tegevuses mõjusat vahendit, mille kaudu oleks võimalik kasvatada ka eesti filmi eelarvet, siis Talvik on seisukohal, et peamine on investeerida filmide tegemisse: kui riik on andnud selleks piisavalt raha, kasvab tootmise ümber nii või naa välja ka seda toetav struktuur, sellise organisatsiooni vajadus sealhulgas.
Sepp vaidleb vastu. «Ei ole nii, et kui tootmine on korras, saavad korda ka teised asjad. Valdkonda tuleb arendada tervikuna, mitte jupikaupa – ainult siis on lootust, et see tugevamaks saaks,» rõhutab ta.
Ka lükkab ta ümber arvamuse, et ametnikud võimust võtavad. «Eesmärk on vastupidine – ametkonda vähendada, tehes süsteemi läbipaistvamaks ja läbimõeldumaks.»
Muutuse kohta rahajagamise süsteemis ütleb Sepp, et iga süsteem väsib aja jooksul ja vahel tuleb proovida teha teistmoodi. Ta kordab ühe režissööri lausutut, mille järgi puuduvat Eestis renessansiaja inimesed, kes suudaksid ainuisikuliselt otsustada selle üle, milline film võiks ja peaks tootmisesse minema. «Filmi tegemine on kollektiivne töö ja peab seda olema algusest lõpuni,» tuletab ta meelde.
Tallinnfilmi-suguse riikliku stuudio taastamise ja produtsentide sõltumatuse kärpimise kahtlust nimetab Sepp ebapädevaks. «Töö filmidega muutub arendusetapis, ei muutu lepingud ja õiguste jaotumine. Film jääb ikka tootja omaks. Ja kunstinõukogu koos toimetajatega on pigem tugistruktuur, mis aitab loomingulistel annetel veel rohkem särama lüüa.»
Kuidas kavatsetakse lahendada kompetentsi küsimus? Sepp usub, et Eestis on sellised inimesed olemas, kes tunneksid valdkonna hingeelu ja suudaksid langetada professionaalseid otsuseid. «Mina usaldaksin inimesi – ainuvalitseja valimisega on kogu aeg see probleem, et keegi üldse ei kandideeri. See on märk, mis valdkonnas toimub – puudus lootus, et asi võiks muutuda.» Ta ei pea võimatuks ka seda, et ekspertide valimiseks kuulutatakse välja rahvusvaheline konkurss. Selle üle otsustab instituudi tulevane direktor.
Ka režissöör ja produtsent, samuti sihtasutuse nõukokku kuuluv Peeter Urbla rõhutab, et endisel viisil enam edasi minna ei tohiks. Ta toob välja kolm põhjust: toetuste jagamise kriteeriumid ei ole üheselt mõistetavad, stsenaariumide sisuline arendamine on ebapiisav ja otsustajate rotatsioon ei toimi. Temagi ootab tulevaselt tootmisosakonnalt kõigepealt professionaalset suhtumist.
Kui palju läheb sihtasutuse reorganiseerimine maksma ja kui suur summa on planeeritud filmiinstituudi tulevaseks ülalpidamiskuluks?
Kultuuriministeeriumi kantsler ja filmi sihtasutuse nõukogu esimees Siim Sukles vastab diplomaatiliselt: «Praegu ei ole sihtasutuse reorganiseerimisprotsess veel nii kaugel, et saaks välja tuua selle kulud. 2013. aasta riigieelarvet alles koostatakse ja seega ei ole ka sihtasutuse 2013. aasta eelarvet veel nõukogule kinnitamiseks esitatud. Oleme riigieelarve strateegias ette näinud küll filmikunsti toetusprogrammi mahu suurenemise, kuid täpsemaid arve on praegu veel vara öelda. Kogu sihtasutuse reorganiseerimist vaatleme pikemalt kui aasta. Tahe on luua kogu filmitööstust esindavat ja kureerivat asutust, kus on suurem rõhk nii filmide tootmisel kui ka nende turustamisel/turundamisel.»
Instituudi direktori konkurss peaks välja kuulutatama juba sel sügisel.
Neli osakonda
• Arendusosakond
Valdkondlik areng. Eesti filmi arengukava elluviimine vastavalt tegevusplaanile ja filmile lisaraha otsimine. Ka üritused, koolitus, stipendiumid, statistika ja Media Desk Eesti. Esialgu üks spetsialist.
• Tootmisosakond
Filmide arendus, ettevalmistus ja järeltootmine. Tehnilisne ja kunstiline vastutus. Kolm põhi- ja kaks osalise koormusega spetsialisti.
• Turundusosakond
Turundusstrateegia väljatöötamine, filmide levitamine ja positiivse rahvusvahelise kuvandi loomine. 2015 liitub ka filmitootmise ekspordiagentuur. Esialgu üks spetsialist.
• Pärandiosakond
Tallinnfilmi pärand, restaureerimine ja digiteerimine, pärandi kättesaadavus ja levi. Ka filmiuurimine. Võimalik, et tulevikus ka eesti filmi andmebaas. Üks spetsialist.
Administratsioon: direktor, asedirektor (finantsjuht) / pearaamatupidaja, kommunikatsioonijuht, büroojuht ja siseaudiitor.
Allikas: EFI projekt
Arvamused
Marge Liiske
Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuht
Eesti Filmi Instituudi mõte ei ole uus, ka sihtasutuse asutamisel 1997. aastal oli sellest juttu, ent lõpuks otsustati Soome Elokuvasäätiö eeskujul sihtasutuse kasuks. Nüüd on reformimise eeskujuks ilmselt edukas Taani Filmi Instituut, ehkki ka Elokuvasäätio on väga hästi toime tulnud.
Aga nimi iseenesest ei muuda midagi, oluline on sisu. Taani Filmi Instituudi restruktureerimisel (tolsamal 1997. aastal) seati kurss kogu valdkonna ühtsele arendamisele. Võeti vastu uus filmiseadus, millega esiteks liideti neli asutust, sh koolitusüksus ja filmimuuseum, teiseks aga töötati välja uus filmipoliitika ja nelja-aastane arenguplaan.
Eesti Filmi Instituut ei ole praegu kahjuks nii täielik kava – meie eluolu on lihtsalt teistsugune, ent minu arvates on edasiminek olemas. Oluline on valdkonna rahastamise suurendamine ja tõdemus, et filmivaldkonna alustalaks oli, on ja jääb tootmine, ent selle eel ja järel on veel hulk muud tegevust, milleta ei saa rääkida filmielu terviklikust arengust.
Kui uus filmiinstituut seda kõike arendada suudab, siis on küll hästi.
Ülo Pikkov
animafilmitegija
Venemaal nimetati ka miilits politseiks ümber.
Jaak Lõhmus
Eesti Kinoliidu esimees
Väga paljud asjad on selged juba nüüd, ilma Eesti Filmi Instituudita, ja neid tuleks kohe tegema hakata. Instituut ei ole muudatuste ja arengu edendamise tingimus, olemasolevad struktuurid saavad asjadega «allpool» hakkama, kui «ülalpool» on tahet filmitegijate soovidele vastu tulla.
Näiteks digikino tulekuga seotud probleemide kiire lahendamine, eesti filmide kodumaine levi ja eksport, filmipärandi päästmine ja taaskasutusse toomine, noorte filmiprofessionaalide debüüditoetuste süsteemi sisseviimine, laste- ja noortefilmide tootmistoetussüsteemi määratlemine jpm on teemad, mis võiksid olla selged järgmise aasta eelarveks.
Praegu instituudi loomine ja siis vaatamine, mis edasi saab, oleks tõsiste otsuste tegelik edasilükkamine. Rootsis, Taanis ja Norras on filmiinstituudid ja palju muid instrumente filminduse arendamiseks, Soomes on Soome filmi sihtasutus ja samuti palju muid fonde ja fondikesi filminduse toeks. Saadakse hakkama nii ühel kui ka teisel pool Botnia lahte.
Esimene küsimus on poliitilises tahtes, kui kantseleilikult see ka ei kõla. Kunagine kultuuriminister Margus Allikmaa ütles oma ametis ilusti: (kultuuri)poliitikat tehakse rahaga. See on õige ka täna.