Rein Taagepera on küsinud tegelikkuse kohta täiesti uusi küsimusi ja võinud hüüda ka «Heureka!»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rein Taagepera oma kabinetis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna majas.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Vähese ennustusvõimega sotsiaalteadused on karjuvalt sarnased pooletuhande aasta taguse alkeemiaga ning praegusele naeruväärsele tasemele ei saa need jääda. Iseasi, millal murrang toimub, rääkis intervjuus Marti Aavikule Rein Taagepera.


Saite eelmisel aastal Rootsis Skytte auhinna, mida nimetatakse kujundlikult politoloogia Nobeli preemiaks. Mille eest?


Skytte sihtasutus ütles, et see, mille eest ma auhinna sain, on «süvaanalüüs valimissüsteemide osa kohta esindusdemokraatias». Olen üks esimesi, üsna ainulaadseid, kes on kujundanud inimteaduslikke loodusseadusi. Nii nagu elektriseadused, kus on igasuguseid kõrvalmõjusid, aga läbilõikes Ohmi seadus töötab.



Miski pani mind tähelepanu pöörama esinduskogude suurusele. Enne oli lihtsalt umbmäärane teadmine, et suurematel riikidel on suuremad parlamendid. Füüsikule enesestmõistetavalt, aga sugugi mitte toonastele sotsiaalteadlastele omaselt, tegin neist joonised logaritmipaberil.



Sain ilmse sirgjoone kallakuga 1/3, mis tavalisel joonisel poleks esile tulnud. Ma ei hakanud taga ajama komakohti, vaid taipasin, et selle suhtega tahab inimloodus mulle midagi ütelda.



See, et millegipärast on kuupjuure suhe rahvaarvu ja esinduskogu suuruse vahel, oli üks kolmest projektist, mida ma esitasin, kui tahtsin füüsikadoktorina saada tööd politoloogias.



Saatsin avaldused 120 ülikoolile: kui te arvate, et politoloogiaga on kõik korras, siis visake see paber prügikasti, aga kui te arvate, et politoloogia on haledas olukorras, siis mina olen mees seda muutma.



Ainult üks ülikool kutsus mind intervjuule. Nad kirjutasid, et sina oled väga imelik lind ühiskonnateadlaste hulgas, meie oleme üsna imelik sotsiaalteaduste kool, äkki sobime kokku. See oli University of California Irvine’i (UCI) haru.



Mind palgati 1970. aastal. Õpetasin terve semestri, mõtlesin kuupjuure suhte üle ja kuidagi edasi ei jõudnud. Jõulud hakkasid juba kätte tulema. Kuni lugesin Jean Blondeli raamatust (Skytte auhinna saaja 2004. aastal), et esinduskogude peamine funktsioon on arutlemine ja rääkimine. Ja tõesti, «parlament» tuleb ju prantsuskeelsest sõnast, mis tähendab rääkimist.



See, mida esinduskogudele ette heidetakse, et nad lobisevad, ongi nende põhiline töö.


Sellest Blondeli ütlusest inspireerituna kirjutasin ma ülikooli sööklas paberilehele mudeli. Paberi teisel küljel oli teade, et söökla on jõulude ajal suletud. See paber on mul siiani olemas.



Kirjutasin sinna, et see on suhtluskanalite küsimus. Miljoni inimese vahel on miljon korda miljon kommunikatsioonikanalit.



Kuidas siis panna miljon inimest omavahel demokraatlikult suhtlema ja arutlema?


On vaja kahandada kommunikatsioonikanalite arvu. Selleks ongi vaja rahvaesindust. Rahvaesindaja suhtleb valijatega, kes omavahel ei pea suhtlema. Lisaks suhtleb rahvaesindaja teiste rahvaesindajatega.



Füüsiku harjumuse järgi mõtlesin, et asjad toimivad nii, et midagi oleks minimeeritud või maksimeeritud. Panin valijateni ja teiste rahvaesindajateni viivate suhtluskanalite arvu võrrandisse ja välja tuli, et optimaalne esinduse suurus oleks ruutjuur rahvaarvust. Kujutage siis ette, et Eestis poleks mitte sada, vaid tuhat rahvaesindajat ja Hiinas üle 30 000. See oleks absurdne.



Kuidas te selle probleemi lahendasite?


Sotsiaalteadlase harjumus oleks saatnud selle asja prügikasti, aga minu harjumus tahke keha füüsikast ütles, et kui mudel ei tööta, siis on midagi vahele jäänud. Lahendus oli selles, et rahvaesindaja räägib teistega, aga ta tahab ka piltlikult öeldes pealt kuulata, kui kaks teist rahvaesindajat omavahel räägivad.



See on küll naiivselt esitatud, aga jumala eest, mis rahvaesindaja see on, kes ainult ise räägib ja ei püüa teada saada, mida teised omavahel räägivad. Viskasin siis pealtkuulamise mudelisse sisse ja tulemuseks oli kuupjuur, et kuupjuure suhte korral on tõepoolest suhtluskanalite arv optimaalne.



Kas see oli siis tõeline heureka-hetk või harjumuspärane tegevus, mis sihile viis?


Ütleme nii, et harjumuspärane heureka. Ma otsisin vastust, oli mingi teadmine, aga ehkki ma ei lugenud Blondeli just sel eesmärgil – tema ühe lauseni jõudes heureka-efekt tõesti tuli.



Kommunikatsioonikanalite mõtet olen kasutanud ka teine kord, küsides, kuidas sõltub valitsuskabineti kestvus parteide arvust. Kabineti kestvus on empiiriliselt leitud konstant, nagu füüsikas gravitatsioonikonstant, jagatud parteide arvu ruuduga. Nii nagu gravitatsiooni valemiski on konstant empiiriline, aga teine pool loogiline. Minu valemis juhtub see konstant olema 42 aastat – kui oleks demokraatlik ühe partei valitsus, siis ta kestaks just nii kaua.



25 aastat katsusin leida vastust, mil moel saaks täpsemalt öelda, mis võiks olla tüüpiline häälte protsent, millest tuleneb kohtade jaotus. Kuni sai selgeks, et ma vaatasin asja valest otsast. Üksiku valimise korral sõltub jaotus häälte arvust, aga kui võtta paljude keskmine, siis surub ennast peale valimissüsteem.



Mingisugust konkreetset poliitilist olukorda sisse toomata saab loogiliselt arutledes jõuda selleni, kuidas esinduskogu suurus määrab ära selle, mitu parteid parlamenti pääseb. Saja koha puhul on maksimum sada ja miinimum üks.



Nendest saab võtta geomeetrilise keskmise (kümme), mis klapib häbematult hästi tegeliku andmestikuga. See polnud mitte üksnes näide, mida saab loogikaga teha, vaid ka sisuline läbimurre.



Järgmine küsimus on, kui palju kohti on suurimal parteil. Siin on maksimum samuti sada ja miinimum kümme. Nende geomeetriline keskmine on 32, mis samuti läbilõikes klapib tegelikkusega. Siis tuleb mängu veel Laakso-Taagepera tingarv, mis eristab, et kui on suuri ja väikeseid parteisid, mis on siis tegelik tulemus.



Kõik teadsid, et valimisringkond mõjutab tulemust, aga ei tulnud selle peale, et mõjutab ka esinduskogu suurus. See ei oleks välja tulnud statistilise analüüsi kaudu, sest muid andmestikku mõjutavaid tegureid on palju. Selleni sai jõuda ainult loogiliselt.



Minu viimane raamat ongi sellest, et sotsiaalteadused on läinud valele teele, lootes kõike lahendada statistilise analüüsi teel, mis toob tihtipeale sõnnikut. Selleks et teada, mida mõõta ja kuidas mõõta, peab olema loogiline pilt, mis on tähtis.



Irooniline on, et kui me koos Allan Sikkuga, kes minu juhendamisel doktoritöö tegi, kirjutasime artikli, mis lõpuks viis kõik kokku, kuidas esinduskogu ja ringkondade suuruse varal tuletada kabinettide kestvust, siis lükkasid teadusajakirjad selle järjest tagasi. Enne jõudis ilmuda mu raamat, kus need tulemused sees on, kui üksikasjaline tõendmaterjal, mis on selles artiklis.



Nii et isegi teie artikleid lükkavad ajakirjad tagasi?


Roppu moodi, ja asi on 40 aastaga raskemaks läinud. Põhimõtteliselt on see mõistlik, et ajakiri saadab artikli retsenseerida ja retsensendid ei tea, kes on autor, ning autor ei saa teada, kes on retsensendid. Kõlab väga hästi, ainult et sellest sõelast läheb kõige paremini läbi keskmiselt uuenduslik ja keskmiselt standardne uurimus, mis midagi eriti ei loksuta. Artikkel, mis saab kõigilt retsensentidelt kiitva hinnangu, peab esitama üldiselt aktsepteeritud seisukohti.



Tavaliselt on nii, et mida tähtsamaks ma ise kirjutist pean, seda raskem on seda avaldada. Kui ma vaatan, et kena pisike asjake, võiks ju viimistleda ja sisse anda ning see on põhiliselt olemasoleva paradigma raames, siis see läheb lihtsalt.



Olete Skytte auhinna raha annetanud Tartu Ülikoolile loogiliste mudelite õpetamiseks.


Jah, kogu auhinnasumma (500 000 Rootsi krooni) on juba üle kantud. Tahtsin rakendada nii auhinna kui ka sellega kaasneva prestiiži tööle politoloogia edendamiseks. Minult on küsitud, kas kaks hiljutist raamatut kujutavad endast minu elutööd. Ei, see pole mu elutöö, sest minu ülesanne pole lõpule viidud.



Arvate, et kogu sotsiaalteaduste valdkond vajab uuendamist?


Jah. Ta on läinud liiga arvutite nahka. Kui Mendelejevil oleks olnud arvuti ja tänapäevased programmid, siis poleks perioodilisuse tabelit võib-olla kunagi sündinud. Arvatakse, et arvuti õigustab mõtlemise lõpetamist, et võib lihtsalt koguda andmestiku, sööta selle arvutisse ja vajutada nuppu. Välja tuleb suur hulk regressioonikoefitsiente, mida keegi pärast enam ei kasuta. Füüsikas on koefitsiente vähe, aga neid kasutatakse.



Teadus seisab kahel jalal. Üheks jalaks on küsimus: kuidas asjad on? Selleks on vaja vaatlust, mõõtmist ja statistilist analüüsi. Teiseks jalaks on küsimus: kuidas asjad peaksid olema? Nii küsides kõlab see metafüüsiliselt või religioosselt ja seepärast täpsustame: kuidas asjad peaksid olema loogiliselt?



Kui me seda ei küsi, siis me ei tea, mida vaadelda. On naiivne arvata, et me lihtsalt vaatleme. Me näeme ainult seda, mida oleme otsustanud vaadelda. Kas või sulepea vaatlemisel võib teha tuhat eri nendingut, aga mida on vaja vaadelda, see tuleb esile ainult loogilise arutluskäigu kaudu. Enne peab olema loogiline arutlus ja siis saame astuda teisele jalale, et vaadata, kuidas asjad on. Ühel jalal üksi kaugele ei keksi.



Loogiline arutlus on jäetud ühiskonnateadustes häbematult vahele. Läbilõikes on ühiskonnateadlased vähese matemaatilise oskusega ja nendega liitunud matemaatikud huvituvad eelkõige statistikast. Suhteliselt vähe on minu kombel üle tulnud eksperimentaalfüüsikuid.



Need kaks jalga kokku viia on minu missioon, mis arvatavasti ei õnnestu.



Olete väga pessimistlik?


Mul oli Californias kolleeg, antropoloog, kellega mul oli postkast ühes ruumis. 1975. aastal küsis ta mu käest järsku, kas ma tõesti arvan, et Eesti saab kunagi iseseisvaks. Kuidagi oli see talle silma torganud. Ma vastasin, et kas see minu ajal toimub, ma ei tea, ent kuni rahvas püsib, püsib ka võimalus.



Varem või hiljem toimub ka see, mida ma püüan teha, aga kas ka minu ajal, ma ei tea. Väikese ennustusvõimega sotsiaalteadus ei saa püsima jääda. Ta on karjuvalt sarnane astroloogide ja alkeemikute tegevusega. See kukub kokku nagu ptolemaioslik astronoomia omal ajal. Inimesed hakkavad lihtsalt naerma, kui saavad aru, et tegelikkuses toimuvat ennustada ei suudeta.



Kuidas teie uus metoodikaraamat sündis?


Esiteks vaatasin, et pean iga raamatu alguses pikalt seletama, miks ma just nii teen, nagu ma teen, sest see on väga erinev sotsiaalteaduste tavapärasest lähenemisest. Teiseks oli kahju raisata metoodika osa, mille kasutusvaldkond ulatub kaugelt üle politoloogia piiride, üksnes valimissüsteemide raamatu sissejuhatuseks. Kirjastus on saatnud selle retsenseerimiseks paljudele ajakirjadele.



Miskipärast on tavaliselt nii, et retsensioonid ilmuvad teadusajakirjades alles paar aastat pärast raamatu ilmumist. Kui keegi kirjutaks, et see on maailma kõige halvem raamat, siis oleks mul hea meel, sest vähemalt sünniks poleemika.



Kas Tartu on ainus koht maailmas, kus loogilisi mudeleid sotsiaalteadustes õpetatakse?

Irvine’is on raskem läbi lüüa. UCI oli hindamisel maailma politoloogiaosakondade seas viiendal kohal. Ka Skytte auhind ei paista seal nii suur asi kui siin. Umbes, et nojah, täitsa tubli saavutus.



Tartus toetab ülikooli juhtkond väga tugevalt ja mina omalt poolt katsun õpetada nii, et see võimalikult vähe ressursse võtaks. Teine asi on, et kuidas jätkata siis, kui mina läinud olen. Kui palju on maailmas neid loogiliste mudelite asja jagavaid inimesi, kes oskavad eesti keelt? Mul on silmapiiril ainult paar-kolm inimest.



Praegu on kergem läbi lüüa standardmeetoditega kui teha midagi uuenduslikku. Saadad ajakirja artikli, kus on sees mudelid. Siis saadetakse see tagasi ja küsitakse juurde mingit nõmedat statistikat. Paned juurde ja saadad uuesti. Siis öeldakse, et jäta see mudelite asi ära.



Millest nad siis aru ei saa?


Kui sa võtad ringjoonest ühe väikese lõigu, mille piirid on paigas, siis võib väga hästi samastada selle sirgjoonega, siis on lineaarne regressioon väga hea meetod. Aga ärge tulge mulle rääkima, et te võite kirjeldada kogu ringi või veerandit sellest sirgjoonega. Loogiline arutlus, millega pannakse paika algus- ja lõpp-punkt, peab käima enne peent statistikat.



Kas arvate, et majandusteadlastel on sama viga?


Neil on sama viga ja see hakkas just ökonomeetriaga peale, aga neil on ka väga häid mudeleid. Oma raamatus olen hoidunud majandusteadlasi arvustamast, sest neil on siiski parem tasakaal. Probleem on selles, et majandusteadlaste mudelite ehitamisest on teistele sotsiaalteadlastele liiga vähe, aga sellest kõige laisemast lähenemisviisist liiga palju üle kandunud.



Kõneleks nüüd sündimusest. Minul on üks siiras soov, et minu lapselaste lapselapsed saaksid ka eestikeelses koolis ja ülikoolis käia. Võib-olla on mu mulje vale, aga tundub, et demograafide joonistatavaid kõveraid võtavad otsustajad kui käsku ja korraldust, mitte kui arenguvariante.


Eesti sotsiaalteadlased, kaasa arvatud demograafid, on väga andmetele orienteeritud. Aga tihti kohtab sellist hoiakut, et teadlane on keegi, kes nohiseb andmestiku juures ja ei anna suunda. Demograafid peaksid lööma häirekella, aga neil on tunne, et kella löömine pole teaduslik.



Üks demograaf andis ajakirjas Akadeemia põhjaliku ülevaate demograafia hetkeolukorrast, aga vägagi hoidus ütlemast, mida see siis tulevikus toob.



Aga kohe alguses teeb ta torke ära nendele, kes kuulutavad eesti rahva väljasuremist. Torke minu pihta. Nii et kui sa näed tulekahju ja hakkad kella lööma, siis sind süüdistatakse tule süütamises. Kui ma ütlen, et eesti rahva demograafia on ohus, kas ma siis ennustan väljasuremist? Ei! Ma ütlen, et on ohus, mitte seda, et midagi muuta ei saa.



Kui ma ennustaksin väljasuremist, siis peale ennustamise edevuse poleks selles midagi. Mina ütlen ainult selle pärast, et asju saab muuta. Aga selleks et muuta, peab teadma, mis juhtub siis, kui midagi ei muuda.



Minu projektsioon on, et kui sündimus jääb praegusele tasemele ja pole sisserändu, siis on aastal 2050 Eestis 800 000 inimest.


Küsimus on jah, et mis seda muudaks, et see projektsioon ei teostuks.



Eelmainitud demograaf ütleb kohe alguses välja, et eesti rahvas on alati välja vedanud ja küllap veab nüüd ka. Aga miks vedasime välja? Sest perekondades oli seitse-kaheksa last.



Ellu jäi kaks ja rahvas püsis. Kui oli olnud sõda, siis jäi neist ellu neli, sest oli, kuhu laieneda.


Nüüd ütleb demograaf, et veame välja. Ignoreerides seda, et tuhande aasta jooksul pole olnud Eesti rahval nii madalat sündimust nagu alates 1993. aastast. Häirekella lüüa pole teaduslik, aga seda kõlbab teadlasel küll öelda, et alati on välja vedanud, miks ei peaks nüüd vedama. Kuigi selle väite põhialus on täiesti väär.



Kõike seda, mis on seotud lastetoetustega ja lasteaedadega, ei tohi praegu alandada, sest asi on juba niigi katastroofiline. Kõike muud võib alandada, aga mitte neid kulusid.


Hoolimata sellest, et oleme viimastel aastatel näinud väikest sündimuse tõusu?


Ajakirjandus mõjub ses asjas lausa kuritegelikult. Kui jälle on langus, siis see on, nagu oleks koer hammustanud inimest, mis pole uudis. Aga kui paar kuud kuskil Tallinna sünnitusmajas on väike tõus, siis oleks nagu inimene hammustanud koera – see on uudis. Uudis müüb, kuigi tegu võib olla juhusliku võnkumisega.



Kui tõesti praegu majandussurutise tõttu sündimus ei lange, siis oleks see väga hea uudis. Sinu mõtet, et praegu, kui tööturul on vähem võimalusi, oleks just õige aeg lapsepuhkusele jääda, peaks võimendama.



Buumi ajal oli ilmselt ootus, et palk tõuseb veelgi, aga nüüd seda pole …

Jah, nüüd palka langetatakse või on oht, et saad ootamatult ametist lahti, aga siis on hilja last sigitada. Praegu peaks, jah, sünnitama, sest see on üks viis majanduskriis üle elada. Praegused sünnid on planeeritud eelmisel aastal.



Kas järgmine aasta näitab, kuidas majanduskriis sündimust mõjutab?


Kirjutasin möödunud aasta juunis artikli, kus ma ennustasin, et sündimus langeb juba sellel aastal. Ma oleksin hiigla õnnelik, kui pärast saaks öelda, et Taagepera pani mööda.


Peamine on siiski see, mis juhtub kokkuvõttes järgmise kümne aasta jooksul – enne kui sünnitusikka jõuavad väikesed aastakäigud.



Üks asi on see, mida valitsus teeb. Teine asi on see, et inimesed peavad jõudma mõistmisele, et lapsi saada on nende enda heaolu huvides. See, et täna käin Nepalis mägedes ronimas ja homme olen Argentinas ja kõik ütlevad, et vaat kui kange mats ma olen, põleb läbi. Kui kompass viltu ei ole, siis peab aru saama, et on vaja lapsi ja mitte ainult üks näidislaps, vaid ikka mitu. Kas või selleks, et end 70-aastaselt hästi tunda.



See on ühiskondlik läbimõtlemine ja ka isiklik läbimõtlemine, et mida ma elult saada tahan. Tuleb peeglisse vaadata ja aru pidada. Aga arvata, et pole see eesti rahvas enne kadunud ja ei kao ka nüüd, kui mina käitun nii, et ta kaoks, on endale valetamine. Ja endale valetada ei tohi.



Räägime ka valimistest Eestis.


Vahel kutsutakse mind Eestis esinema. Küsitakse arvamust sellistel teemadel, kus on teada, et mul erilist pädevust pole, nii et võib kuulata ära ja võtta teadmiseks. Aga küsida minult valimisseaduse kohta – see läheb juba ohtlikuks, sest et sellel alal ta, kurat, teab ju midagi.



Ikka omistatakse praegust valimisseadust minule, kuigi ülemnõukogu jättis mind toona väga teadlikult arutlusest välja. Eesti praegune valimissüsteem, et lased valida isikuid, aga otsustav on ikkagi koht partei nimekirjas, on täielik retsept inimeste väljavihastamiseks ja usalduse kaotuseks süsteemi vastu.



Kas teie pakutust läks sisse vaid kuupjuure seadus?


Jah, see läks ainsana läbi. Aga muidu olen ma kogu aeg soovitanud lihtsaid süsteeme, et teaks, kuidas nad toimivad, ja kui toimivad kehvasti, siis teaks ka, miks toimivad kehvasti, ja saaks vastavalt paremaks nihutada. Aga on selline keeruline süsteem, kus keegi tont ei saa aru ei ette ega ka tagantjärele, miks ta just niimoodi toimib, ja kui tahaks teha paremaks, siis on see liiga keeruline.



Kuidas siis muuta? Ja millal?


Ühe Eesti suurema linna linnapea kutsus mind valimisteteemalisele konverentsile. Ma vastasin talle, et spetsialisti poole tuleb pöörduda enne süsteemi valmistegemist, mitte oma sirgeldustele suurema autoriteetsuse lisamiseks. Kui ma lähen rätsepa juurde, siis ütlen talle, millist ülikonda ma tahan, aga ei hakka talle peale suruma, et sa pead tegema ülikonna minu tehtud lõigete järgi, sest ma lihtsalt ei oska seda.



Sama asi on poliitikute ja valimissüsteemiga. Nemad peaksid kirjeldama, milline peab olema lõpptulemus, ja politoloogid saavad ära näidata, kuidas seda saavutada.



Muutmise aja soovitus on, et esinduskogu peaks tegema uue süsteemi ülejärgmiste valimiste jaoks. Muidu hakkavad nad liiga palju mõtlema, kuidas mõjutab see järgmistel valimistel nende endi positsiooni. Seega saaks näiteks pärast järgmisi riigikogu valimisi otsustada, et omakorda seitse aastat hiljem toimuvad valimised uute reeglite järgi.



Rein Taagepera


•    Rein Taagepera (sündinud 28.02.1933) hakkas 40 aastat tagasi füüsikadoktorina uuendama politoloogiat. Eelmisel aastal sai ta Rootsist Skytte preemia, mida peetakse politoloogias samaväärseks Nobeli preemiaga. Sellel aastal andis Tartu Ülikool talle oma Skytte medali.


•    Rein Taagepera eesmärk muuta sotsiaalteadustes valitsevaid meetodeid nii, et sarnaselt loodusteadustega suudetaks avastada inimühiskonna universaalseid seadusi, ei ole veel kaugeltki võidukalt lõppenud. Ükskord peab muutus tulema, usub Taagepera.

    Tagasi üles