Maailmakuulus «Sinine ratsanik» külalisena Baden-Badenis

Sinise ratsaniku kunstnikud. Foto: Aino Siebert

«Sinine ratsanik» (Der blaue Reiter) on saabunud pärast viis aastat kestnud läbirääkimisi Baden-Badenisse.

Frieder Burda kunstitempel presenteerib kuni 11. oktoobrini Lichtentaleri alleel olevas uhkes hoones umbes 100 erinevat teost, mille maalijateks on Vassili Kandinsky, Aleksei von Javlensky, Franz Marc, August Macke, Paul Klee, Marianne von Werefkin ja Gabriele Münter. Maailmakuulsad kunstiteosed toodi Schwarzwaldi metropoli laenuna Müncheni Lenbachhaus-galeriist. Kuna villa, kus kunagi elas saksa maalrivürst Franz von Lenbach jääb saneerimistööde tõttu kuni 2012. aastani suletuks, on Frieder Burda muuseum momendil ainukene koht, kus siniste ratsanike tööde suurimat kollektsiooni vôib imetleda. Maalidele lisaks on üleval veel Gabriele Münteri fotod. Neid vaadeldes saab külastaja hea ülevaate kunstnike eraelust.

Kunstiteosed, mille väärtus ulatub sadadesse miljonitesse, transporditi Baieri pealinnast Baden-Badenisse spetsiaalsete, klimatiseeritud turvaveoautodega.

Ekspressionistlik kunstnikeühendus «Sinine ratsanik»

Pärast õigusteaduse õpingute lõpetamist Moskvas saabus Vassili Kandinsky 1896 Münchenisse ôppima tollal tuntud sloveeni Anton Ažbè juurde maalimist. Juba 1901 asutas andekas venelane koos teiste progressiivsete kunstnikega kunstikooli «Phalanx» ja kaheksa aastat hiljem «Uue kunstnikeühenduse» (Neue Künstlervereinigung). Aastate jooksul koondusid seal Kandinsky ümber maailmale avatud maalijad moodustades uue rühmituse, mis sai nimeks «Der blaue Reiter» (Sinine ratsanik). Nimi tuleneb venelase 1903. aastal loodud samanimelisest maalist, kus romantiline kangelane ratsutab suksul mööda sügismaastikku. Koos Vassili Kandinsky ja Franz Marciga ühendas uus rühm teisigi saksa ja vene nimekaid maalijad, kelle eesmärgiks oli ekspressionistliku konseptsiooni edasiarendamine. Ekspressionism (prantsuse keeles expression – väljendus, ilme) on 20. sajandi algul sündinud kunstivool. Terminit hakati laiemalt kasutama 1910. aastal. «Sinise ratsaniku» liikmed soovisid distantseeruda tollal kunstiakadeemiates õpetatud jäigast stiilist ning  püüdsid vahendada värvide harmoonia vahendusel ka silmale nähtamatut abstraktsiooni.  Kunstnike eesmärk oli demonstreerida antiakadeemilist, maailmale avatud, rahvusvahelist ja tolerantset konseptsiooni. Seega pole ime, et natsid pidasid vajalikuks grupi liikmeid avalikult hukka mõista. Rühmitusse kuulus ka helilooja Arnold Schönberg.

Erinevalt 1905. aastal Dresdenis asutatud kunstnikeühendusest «Die Brücke» (Sild) püüdsid sinised ratsanikud laiendada kunstilise väljendamisvormi piire: need tulevad esile Marci loomade sümboolikas, Klee’ muinasjutulises võlukunstis vôi Kandinsky matemaatilis-muusikalisestes abstraktsioonides. Uue ühenduse liikmeid ei ühendanud samuti mitte ühise stiili loomine, vaid ühiste, demokraatlike eesmärkide järgimine.

Gruppi kuulunud kunstnike esimene näitus toimus Müncheni Heinrich Thannhauseri  modernse kunsti galeriis 1911. aasta lõpus. Rühmitus lagunes kolm aastat hiljem Esimese maailmasôja puhkedes. Vene kunstnikud olid sunnitud poliitilise olukorra tõttu ülepeakaela Saksamaalt lahkuma. August Macke, Franz Marc ja Paul Klee said kutse sõjaväkke, kaks esimest langesid lahingutes.

Gabriele Münteri suurejooneline kingitus

Koos teiste venelastega oli ka Vassili Kandinsky 1914. aasta suvel sunnitud üleöö Saksamaalt lahkuma. Kõigepealt läks ta koos tolleaegse elukaaslase Gabriele Münteriga Šveitsi, sealt üksinda edasi Moskvasse. Sakslannal ei olnud sõjakeerises omakorda Venemaale asja. 12 aastat koos elanud paari teed läksid siinkohal lõplikult lahku. Gabriele Münter elas hingeliselt raskelt üle selle, et Kandinsky ei pidanud kinni oma lubadusest temaga abielluda ja mis veelgi hullem, Venemaal viis kunstnik revolutsiooni aastatel altari ette hoopis noore kaasmaalase. Kui Kandinsky saabus 1920. aastatel uuesti Saksamaale Bauhausi kunstiprofessoriks ja soovis saada oma Gabriele Münteri juurde jäetud töid tagasi, nôudis mahajäetud naine venelaselt nende omistamisõigusi. 

Oma 80. sünnipäeval tegi sakslanna Baieri pealinna kunstigaleriile suurejoonelise kingituse – ta andis Lenbachhaus-villale üle nii oma teosed, kui ka teised tema halduses olnud ja läbi sôjakeeriste säilitatud siniste ratsanike maalid. Tänu kingitusele, mille koguväärtus ulatub kindlasti miljardini, said kunstisõbrad nüüd imetleda maailma suurimat ja kvalitatiivsemat ekspressionismi kogumikku.

Koguja Frieder Burda ja tema Baden-Badeni kunstitempel

Frieder Burda (sündinud 1936) on tuntud kirjastusimpeeriumi Burda loojate, Aenne ja Franzi keskmine poeg. Ôppinud isa soovil trükkaliks ja ärimeheks, töötas noormees mitmeid aastaid kätteõpitud ametis kuni märkas, et tema süda tõmbab kunsti poole. Juba 1968 ostis ta endale 3500 saksa margaga (tänapäeval 1500 eurot)  Lucio Fontana pildi asetades sellega oma hilisemale kogule nurgakivi. 1980. aastatel  hakkas Frieder Burda sihikindlalt üles ehitama omanimelist kollektsiooni, mida peetakse tänapäeval üheks säravaimaks kaasaegse kunsti erakoguks Euroopas. Omanimelise fondi asutamisega 1998 asetas kunstimetseen iseendale suurepärase mäletussamba.

Fond, mille ainuke annetaja on Frieder Burda ise, finantseeris 20 miljoni euroga kunstitempli  ehitamise (autor New Yorgi staararhitekt Richard Meier) ja katab ka kõik jooksvad kulud. Fondi eesmärk on kunsti, kultuuri ja teaduse edendamine. Kuigi muuseum pühendab ennast modernsele kunstile, siis oli enne praegust ekspressionistide näitust hoones külalisena Viini Kunstiajaloolise muuseumi pildid nime all «Keisri kunstnikud». Esile olid pandud maalid Dürerist kuni Tizianini, Rubensist kuni Velázquezini. Alates 24. oktoobrist näitab Baden-Badeni kunstitempel Georg Baselitzi tööde retrospektiive. Kõige populaarseim hoones esil olnud näitus on olnud Marc Chagalli töödest, seda külastas 135 000 kunstihuvilist.

Kuigi praegu esil olevad maalid on sada aastat vanad, siis pole nad tänaseni kaotanud oma võlu. Värviintensiivsed ja ekspressiivsed kunstiteosed on täis uudsust ning nende sõnum ja tugevad värvid tulevad eriliselt esile Frieder Burda esinduslikus kunstimuuseumis, mis tänu arhitekti andekale ideele lausa supleb päevavalguses.