Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Iga lehekülg justkui ämbritäis briketti

Sébastien Bourdoni (1616-1670) maal kireva elulooga Rootsi kuningannast Kristiinast (1626-1689). FOTO: Repro

Kuidas kirjutada ajalugu? Tavalugeja seisukohast on vastus lühike: kirjutage huvitavalt. Sul võivad olla kui tahes põnevad allikad ja intrigeerivad teooriad, aga kõik muutub väärtusetuks, kui ajaloolane ei suuda oma lugu kirja panna. Korralik ajalooraamat on enamasti põnevam kui moodne romaan, ent pole midagi tüütumat nämmutavast teadlasest, kelle käes jutulõng jookseb puntrasse justkui Jan Kausil.

Ja peab ütlema, et eesti lugejat on viimastel aastatel tublisti hellitatud, ilmunud on mitu riiulitäit elulugusid ning uurimusi nii kodu- kui välismaistelt autoritelt. Konkurents on kõva, kirjastused teavad väga hästi, et ajalugu pole ainult teadus, vaid ka intelligentne meelelahutus.

Naine kui tivoli tuur

Mulle avaldas väga soodsat muljet eelmisel aastal eesti keeles ilmunud Rootsi ajaloolase Peter Englundi raamat «Poltaava». See oli hoogne jutustus Karl XII väe lüüasaamisest Poltaava lahingus. Teos tugines lahingust osavõtnud sõdurite, ohvitseride ja eraisikute kirjadele, päevikutele ja mälestustele, ning andis inimliku ja selge pildi rootsi sõjameeste mõttetutest seiklustest Ukrainamaal.

Niisiis asusin Englundi värskeima raamatu, kuninganna Kristiina (1626–1689) eluloo kallale parimate lootustega.

Oli ju too Gustav II Adolfi tütar, kümme aastat Rootsi troonil istunud, seejärel katoliku usku siirdunud ja hiljem mööda Euroopat rallinud naisterahvas, kelle lakkamatu sekeldamine valmistas peavalu nii paavsti kuuriale, jesuiitide ordule kui Louis XIV hiilgavale peaministrile kardinal Mazarinile, üks päris kummaline tegelane.

Alalises rahapuuduses, kulukas õukond ja kari priileivasööjaid sabas, tormas Kristiina mandril edasi-tagasi nagu Tivoli tuur ning intrigeeris vahetpidamata.

Tõukus võimuihast

Kui plaan saada Napoli valitsejaks luhta läks, tekkis matsaka kehaehitusega õilsal neitsil kohe uus mõte: panna käpp peale Bremeni linnale ning pretendeerida samas ka Poola troonile.

Kõige suuremat edu saavutas Kristiina siiski Roomas, olles 1667. aastal üks peamisi taustajõude paavst Clemens IX tegemisel.

Tänapäeval pommitavad taolised persoonid oma CVdega personalifirmasid, kes korraldavad konkursse tippjuhtide palkamiseks, küsimata endalt kordagi, kas neid eeldusi tippjuhina töötada nii väga ongi.

Seejuures polnud Kristiina sugugi loll naisterahvas, tema huvi teaduse ja kunstide vastu jäi paraku kustumatu võimujanu varju.

Omaette teema on kuninganna eraelu, see intrigeerib kõiki, kelle jaoks pole midagi olulisemat teadmisest, mis soost isikutega keegi sängi jagab.

Ühesõnaga, ma võiksingi teile Kristiinast rääkima jääda, see lugu tuleks kahtlemata pikk ja lõbus, kuid peame siiski pöörduma tagasi Englundi versiooni juurde. «Heietus» oleks Rootsi Akadeemia liikme ja Rootsi Draamainstituudi professori kirjatööle täpne žanrimääratlus, tundub uskumatu, et seesama mees võis olla ka «Poltaava» autor.

Lohisev lugu

Raamatu probleem peitub tõsiasjas, et Englund ei leia oma kangelasest jutustamiseks sobivat vaatepunkti. Ta lohiseb Kristiina kannul läbi 17. sajandi suurte afääride, produtseerides loidu, jõuetut, magedat teksti Skandinaavia proosa halvimates traditsioonides.

Äärmiselt tüütu üritus on soov suruda kuninganna elulugu mingist Calderoni näidendist laenatud raami – meetod ei hakka tööle, kuid teeb teksti läbinärimise veelgi raskemaks, iga lehekülg on justkui ämber briketti, mis tuleb keldrist tuppa tassida.

Hirmsa pingutuse hinnaga saab hard-core’i fänn siit muidugi üht-teist huvitavat teada, aga lugemismõnu – nagu seda pakuvad Kershaw, Montefiore, Troyat, Vseviov või Radzhinski, igaüks omal moel – raamat ei paku.

Kui mitte arvestada lihtsameelseid tõdemusi a là «Ärritudes oli Kristiinal kombeks kiiresti mööda põrandat edasi-tagasi kõndida.» Millest siis võiks järeldada, et heas tujus kõndis Kristiina mööda seinu ja lagesid nagu kärbes.

Raamat

Peter Englund

«Hõbemask. Kuninganna Kristiina

lühike elulugu»

Tõlkija Ivar Rüütli

Argo 2007, 182 lk

Tagasi üles
Back