Mäss ja lunastus. Luuletaja Johnny B Isotamm – 70

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Täna 70-aastaseks saav luuletaja Johnny B Isotamm on iseloomustanud elu sünge pillerkaarina.

FOTO: Peeter Langovits

Täna 70. sünnipäeva tähistavasse luuletajasse Johnny B Isotamme on alates juba tema astumisest eesti luuleilma (debüüt tsükliga «Mees tänavalt» nelja mehe, Joel Sanga, Jüri Üdi, Toomas Liivi «Närvitrükiga», 1971) suhtutud kui elavasse legendi. Mis oli siis selle legendi primum mobile?  Kõigepealt ta teisitimõtleja saatus.




1950–1960ndate Nõukogude režiimis elanud n-ö ontlike inimeste jaoks oli Jaan Isotamme tegutsemine põrandaaluses rahvuslikus õpilasorganisatsioonis «ohtlik  eksootika». Režiimi karistus vangistuse näol 1956, seitse aastat vangilaagrit Mordvas, seejärel varjuelu katlakütjana ümbritses teda lindprii nimbusega, mis väljakutsena süsteemile äratas pelgu ja kaastunnet, aga toimis ka suure eeskujuna.



Mäletan minagi üliõpilasnoorusest, kus Johnny B nimi toimis maagilise vormelina: kui olid tema luulet lugenud käsikirjalisest almanahhist, käinud ülikooli kohvikus või kellegi korteris ta etteasteid kuulamas, võisid tunda end pühitsetuna «omade» ringi.



Ometi tahan öelda, et kui üldse keegi, siis just Jaan Isotamm on suurem olnud oma  dissidendi saatusest. Ma ei tea, et ta oleks sellega edvistanud või end seeläbi tänases vabas  Eestis (kas ikka tõesti vabas? – küsiks ta – ja vastaks: pigem vabaduse paroodia) end privilegeerituna tundnud.



Elukutse: dissident


Ta teab ilmselt liigagi hästi, et kunagine kangelastegu või -seisund võib aja möödudes muutuda haletsetavaks varjuks, kui veteranist või dissidendist saab elukutse (siinkohal tuleb ikka ja jälle lugeda Paul-Eerik Rummo luuletust «Saatja aadressist»: «kohates igapäev ilmsi neid kes jäänud nikolai-aega /- - - /kõikide metsade metsavendi, kes ei ühine sest vimm ei / ühenda neid kelle hingedes ta ühekaupa vindub» jne).



Seepärast tulebki mu arvates hoida selgelt lahus 1988–2003 ajakirja Akadeemia ühiskonnateaduste osakonda juhatanud ja vägagi erudeeritud mõtlejat Jaan Isotamme, kelle tõlgitud sotsioloogia olümposele kuuluva Max Weberi «Võimu ja religiooni sotsioloogiat» tundmata kobatakse tänagi veel Eesti ühiskonnaelu hindamisel pimeduses, luuletaja Johnny B Isotammest.



See ilmneb juba ta kümmekonna aasta eest ilmunud Jaan Isotamme valikkogu pealkirjas: «Mina Johnny B: Tekste aastaist 1967–1974». Jaan Isotamme luulemina Johnny B legendaar­sus seisneb klassikaliselt puhtas mässumeelsuses: luuletaja jõud peab olema üle jõust, mis teda tasalülitada tahab. Mitte vaim vs võim, vaid vaimu j õ u d võimu vastu. See pole üksnes vastuhakk tavakäsitluses. See on eksistentsiaalne mäss, võitlus, milles füüsilise allajäämise, kaotuse või hääbumise peab lunastama vaimne üleolek. 



Just viimane on andnud Johnny B luulekaaslasel Toomas Liivil põhjust öelda, et «1960. aastate lõpu Jaan Isotamm ei kukutanud nõukogude võimu / - - - /», aga «luuletaja Johnny B kukutas alates 1967 ühte teatavat mentaliteeti, eluhoiakut, mida võiks nimetada näiteks väikekodanlikkuseks või maalähedasemalt hoopis «korraliku kodu kultuseks».»



Armastuslaulik


Ja kuna Johnny B on kompromissitult kuulutanud (erootilise, lihaliku) armastuse võitu kurjuse üle, siis kuulub ta Liivi sõnul ka eesti olulisimate armastuslaulikute hulka. Johnny B luule toimib tänasel luuleväljal eeskujuna, aga mitte tolmunud klassikana, vaid «Führerina…kärgatusena mäelt, mille käigus paiskub õhku Jõud» (Wimberg) ning kelle luule on jätkuvalt oluline just tänases Eestis (Jürgen Rooste).



Kõlagugi Johnny B sünnipäevatervituseks ta enda 1968 kirjutatud luuletuse «i11» kõike lunastav algusstroof:


kesk elu synget pillerkaari
viirastuste tantsusaali
irvitavaid tondilõustu
tvistirütmis ebardeid
yht naeratust ma põues kannan
kui julgustavat talismani
    Tagasi üles