Rokkar Raivo E.Tamm
Täismahus!

Naudib esinemist. Raivo E. Tamm tunnistab, et talle meeldib publikust ka see kõige viimane pisar välja rebida, samuti meeldib talle nii teatris kui kinos pidada jaburaid pause.

Kui Raivo E. Tamm 13. lennuga lavaka lõpetas, kirjutas kursusejuhendaja Kalju Komissarov oma fotoga õnnitluskaardile «Soovin sulle õnne, edus ma ei kahtle!». 

Need sõnad on osutunud prohvetlikuks, sest elu Eesti ühe esimese vabakutselise näitlejana on nõudnud Raivo E. Tammelt palju meelekindlust. «Mulle meeldis, kuidas Komissarov koolis ütles, et tema lapsed pole kunagi lahkunud lavalt oma sammude kaja saatel…  Olen kogenud tõesti ilusaid aplause. Aitäh nende eest!»

Sel aastal täitub Raivo E. Tammel kolmkümmend aastat laval, sest teise kursuse üliõpilasena mängis ta Ugalas Kalju Komissarovi lavastuses «Ja sajandist on pikem päev». «See oli väga uhke tunne. Teised olid kolhoosis kartuleid korjamas ja meie tegime Dajan Ahmetiga Ugalas proove.»

Suvel tähistab Tamm elu esimest juubelit – ta saab 50. Tamm meenutab, ennevanasti, siis, kui rohi ja ta ise ka veel roheline oli, korraldasid teatrid näitlejate ümmargustel sünnipäevadel uhkeid etendusi. «Mäletan, kuidas Ita Ever tuli pikas sametkleidis Eesti Draamateatri lavale ja seal oli tohutu lillemeri ja siis oli õnnitlejatest pikk järjekord, kingituseks toodi maale ja graafikat. See oli võimas.»

Tamm tunnistab, et kuna tema sünnipäev on keset suve, 15. juulil, ei saanud ta juba koolis seda tähistada. «No nüüd on sama asi. Nii ma siis korraldangi ise endale sünnipäeva.» Oma juubeli õhtul astubki Raivo E. Tamm Nordea kontserdimajas publiku ette kontsertkavaga «Ma olen Ivo Linna» ning esitab Super Hot Cosmos Blues Bandi saatel Ivo Linna laule.

Kuula siit, kuidas Raivo E. Tamm esitab Ivo Linna laulu "Kuuskümmend viis" http://kultuur.postimees.ee/3140949/kuula-kuidas-laulab-raivo-e-tamm-ivo-linna-laulu

Raivo E. Tamm pole juba aastaid soovinud pikemat intervjuud anda ning kui ta kohtumispaigaks pakub Dzingli hotelli, tekib kõhklus, et ehk teeb «Õnne 13» Allanina tuntud mees nalja, arvestades veel, et intervjuu saab kokku lepitud 1. aprillil.

Kuid õigel ajal keerabki hotelli hoovi tuttava naeratusega meesterahva juhitav Renault Laguna. «Elan siin lähedal ja olen siin ka varem asju ajanud, sest siin on võimalik vaikselt omaette olla. Mingeid vihjeid ega alltekste ei maksa otsida,» selgitab Tamm kohtumist Dzinglis ning möönab, et koht, hotelli nime kirjapilt ja imago võib tõesti natuke naljana mõjuda. Intervjuu lõpus pean aga möönma, et tegelikult on Raivo E. Tamm päris lõbus sell, kes elus hindab ühteviisi nii krutskeid kui ka tõsist tööd. Seega on Dzingli hotelli söökla-kohvikunurk täpselt õige paik, kus sportlastest ja ehitus- ja rekkameestest pisut eemal istudes rääkida tööst, tunnustusest ja valikutest elus.

Te pole pea kümme aastat pikemaid usutlusi andnud, miks?

Mingi hetk tundus, et olen inimene ilma saladuseta, olen kõik ära rääkinud. Olen ka inimene, kes loeb netikommentaare ja kõige lihtsam viis nende vältimiseks oli loobuda intervjuude andmisest.

Netikommentaaride lugemine on väga julm!

Võib-olla on selles teatav annus masohhismi. Tahan ju meeldida, kõik näitlejad tegelikult tahavad, ja mulle tundub, et olen selle kolmekümneaastase lavaelu jooksul imelisi aplause kuulnud… Ka tänaval tullakse juurde ja kiidetakse, täiesti võõrad inimesed tulevad. Ükskord astus üks asotsiaal ligi, küsis raha, mul polnud anda, sest olin õue tulnud rahakotita, vabandan ta ees ning ta siis omakorda vabandab ja ütleb, et te olete hea näitleja. See oli täiesti ootamatu, et inimene, kes pole oma eluga heal järjel, ütleb midagi sellist, eriti arvestades, et mul polnud talle raha anda.

Tegelikult ütles Kalju Komissarov meile juba koolis, et ainult prostituut peab kõigile meeldima. Tavainimesel ja ka näitlejal on võimatu kõigile meeldida, aga ikka ju loodad, et äkki oled erand.

Näitlejate liit tunnustas teid teatripäeval Aurahaga. Mis te arvate, miks teid välja valiti?  

See auhind on mõeldud inimesele, kes on kogu aeg pildis, aga kelle tööd pole preemiatega tunnustatud.

Kuula siit, mida tähendab Raivo E. Tammele Näitlejate Liidu tunnustus.

Piidil: Raivo E. Tamme tööd tunnustati Näitlejate Liidu Aurahaga. Foto Mihkel Maripuu.

Olin pettunud, et žürii ei tunnustanud isegi nominatsiooniga teie tööd VAT Teatri lavastuses «Masohhisti pihtimus» . Kuid juba paar tööd varem tõdesin, et Raivo E. Tamm on palju mitmekihilisem ja huvitavam näitleja, kui teile pakutavad rollid on sageli andnud võimaluse näidata. Sest vahepeal tundus, et te pidite igal pool olema laval Allan, pisut äpu mees. Aga VATis tuli välja ka see, kuidas te suudate publikut enda käes hoida, teda valitseda.

Pildil: Raivo E. Tamm VAT Teatri lavastuses «Masohhisti pihtimus». Foto: Siim Vahur.'Loe siit «Masohhisti pihtimus» arvustust http://kultuur.postimees.ee/2731674/jurgen-ligi-fanni-pihtimus

Olen ka varem suuremaid ja endale olulisi rolle teinud Näiteks Von Krahlis Jorma Ollila rolli (Soome skandaalse lavastaja Jouko Turkka näidendi «Connecting People») puhul ka imestati, miks ma preemiat ei saanud. Aga eks see rida hakkas juba varem pihta, «Kolmes musketäris» mängisin purjus Amiensi küreed ja kolleegid aina imestasid, et miks mind selle eest ei tunnustatud. Endlas Tiit Palu lavastatud näidendis «Ma olen iseenda naine» tegin üksinda 40 rolli, mängisin transvestiiti. Ka siis ei pääsenud ma isegi nominatsiooni. Alles hiljuti imestas Üllar Saaremäe, et ma ei saanud Tom Waitsi taskuooperis «The Blach Rider» kaksikrolli eest nominendiks.

Mulle endale meeldis teha ka Emajõe Suveteatris «Põrgupõhja uues Vanapaganas». Rein Kilk ütles, et see oli sinu elutöö, parim roll. Kaval-Antsu mulle ka ikka väga meeldis teha, sest Tammsaare tekst on ikka sädelev ja särav, ega ma seal väga äpu olnud, olin terav ja valus mees, selline teravalt kaval.

Pildil: Raivo E. Tamm «Põrgupõhja uues Vanapaganas» Kaval-Antsuna. Foto Andres Ehrenpreis.

Loe arvustust siit: http://kultuur.postimees.ee/283786/puha-jurka-voitlus-maffiaga

Pildil: Raivo E. Tamm ja Lauri Saatpalu  VAT Teatri  muusikalis «The Black Rider». Fodo Siim Vahur. 

Loe «The Black Rider» arvustust siit: http://kultuur.postimees.ee/563142/saatan-lauri-saatpalu-publikut-tillist-ei-tomba

Loe «Connecting People» arvustust siit: http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/01aprill_t4.htm)

Ma lisaksin siia nimekirja veel lavastuse R.A.A.A.M.i lavastuse «Kuningas sureb», lamasite liikumatult täispuhutud tekikoti moodi kostüümis, ainult nägu paistis välja, enamiku ajast närisite veel sellerit, kuid sellele vaatamata tegite erilise rolli.

Mhm. Ise hindan veel ka oma esimest rolli Estonia laval, laulsin «Minu veetlevas leedis» Higginsit. Ma siiamaani ei suuda uskuda, et olen Estonia laval ja laulan. Mulle on elu jooksul laulmise kohta hästi halvasti öeldud, et ma ei pea viisi, kohati laulan u-duuris jne, aga seal tegi Zoja Herz imet. Ma tahtsin seda rolli hästi teha ja kui ma mõne rolli kallal olen tööd teinud, siis see on Higginsi roll.

Pildil: Lavastuses «Kuningas sureb» on Raivo E. Tamme kanda on Narri roll. Foto R.A.A.A.M.

Loe siit arvustust http://kultuur.postimees.ee/742296/raamidega-maailm-ruudus).

Kuidas te rolliga tööd teete?

Näidendit lugedes tekib pilt silme ette. Ma ei talu prooviperioode, ma ei jõua oodata, millal ükskord rahva ette saali lastakse.

Tegime Toomas Hussariga mingi aeg Krahlis väga palju väikevorme. Oleme mehed, kes poolelt sõnalt või üldse sõnadeta teineteist mõistavad, ja etendused olid sellised, et Hussar nägi midagi unes, rääkis sellest, me naersime koos, tegime mõned proovida ja siis läksime kohe publiku ette. Hussar siis naeris, et Tammega on hea, näitad paberil teksti ette ja kohe on karakter olemas. Ma olen kohusetundlik inimene ja ma kohtutavalt kardan, et ma ei suuda sõna-sõnalt teksti omandada.

«Nukitsamees 2s» on Urmas Vadil Kusti monoloog nii super kirjutatud, mul on tunne, et kui ma seal sõnade järjekorda muudan või midagi oma sõnadega ütlen, siis kogu nali kaob. Kohusetunne lööb mul aju krampi, siis hakkan kodus endamisi soiguma «et ma ei saa seda pähe, ma ei saa seda pähe».

Mulle meeldis, kuidas Helene Vannari rääkis, et ta käib kodus tekstiraamatu ümber nagu kass ümber palava pudru, hoiab tekstiraamatut laual ja vaatab raamaturiiulisse «issand, kas ma tõesti olen nii huvitava raamatu ostnud, ma ei mäletanudki». Nii ongi, sul on aega, sa võiks hakata õppima, aga ei suuda. Teksti õppimine on tegelikult jube raske. Mulle meeldiks, et tekst jääks proovides pähe.

Pildil: «Nukitsamees 2s» ehk suureks saanud Kusti, Iti ja Nuki Fotol Raivo E. Tamm, Ago Anderson  ja Merle Palmiste. Foto Henrik Metstak.

Loe «Nukitsamees 2s» arvustust siit: http://kultuur.postimees.ee/1287052/habemega-naine-ja-sarvedega-mees

Kui näidendit lugedes karakterit silme ette ei tule, siis loobute rollist?

Karakterid tulevad mul alati. Aga karakterile lisaks peab olema veel midagi.

Jorma Ollila rolliga oli näiteks nii, et Krahlis juba proovid käisid ja rollile võetud näitleja keeldus sellest tööst. Jalakas siis öösel helistas ja uuris, et mis ma praegu teen – vabakutselisega ongi nii, et poole öö pealt helistatakse, sest keegi on jooma kukkunud, rollist ära öelnud või haigeks jäänud. Teksti lugedes sain vapustuse, mõtlesin, et lihtsalt pole võimalik, et mu silmad midagi sellist näevad. Sest tekst oli nii pöörane, nii kreisi, ma ei uskunud silmi ja ma ei kujutanud ette, kuidas seda on võimalik lavale tuua – mul oli nii põnev just seepärast, lisaks pidin seal esitama monoloogi oma munnist, ma lihtsalt ei kujutanud seda ette, kuidas seda inimeste ees esitada…

Prooviperiood käiski meil nagu muuseas, ma ei saanudki aru, kuidas see lavastus sündis. Tundsin, et see Erik Söderblom oli lihtsalt minu lavastaja. Mingil perioodil on küll olnud tunne, et võta üks lavastaja ja viska teist, et, noh, neid pole.

Te olete töötanud kolmes teatris ja kõikjalt ise ära tulnud. Olete üks esimesi Eesti vabakutselisi näitlejaid. Miks?

See tõesti pole minulik. Aga siin pean alustama algusest. Lavakooli lõpus lubas üks osa Pärnu teatri juhtkonnast noorele perele kahetoalist kõigi mugavustega korterit. Kui ma kohale läksin, siis küsis teine osa juhtkonnast, et mis riigis te, noormees, elate, et kust ma võtan teile selle korteri. Olin Pärnus kuu aega, sest tundsin, et ma lihtsalt lähen seal kohe kellelegi kallale. Olin seni ju tööd teinud vaid Komissaroviga, alles siis nägin teisi lavastajaid.

Mind oli Roman Baskin Vanalinnastuudiosse kutsunud, aga kui ma Eino Baskinile helistasin, siis tundus, et tema ei tunne mind ega tea ka lavakoolist mitte midagi, ent kuna Eili Sild ja Aarne Üksküla olid mind soovitanud, siis võttis ta mu pooleks aastaks katseajaga tööle.

See kõik oli väga ehmatav, sest mõned vennad, keda Komissarov kutsus meie kursuse rongi stopptuledeks, hakkasid teatris kohe väga suuri rolle saama. Mina olin erialaselt ikkagi nagu viieline ja nüüd järsku olin tööta, sest tegelikult olin juba Pärnus tööta, seal pakuti sõnatut rolli, olin peaosalise autojuht.

Kuidagi nii läks ja läks, et Vanalinnastuudios ei olnud mul õigeid rolle, mispeale hakati mind mujale kutsuma. Baskin ütles, et vabast ajast võid teha mida tahad, ent järgmine päev oli seinal käskkiri, et mind on pandud duublisse, see oli mingi väike osa. Polnud enam mingit vaba aega ja ei saanud ma kuhugi minna! Seal olid veel mõned asjad, kõike ei taha ju ka rääkida, aga tundsin, et pean püsti tõusma ja lahkuma.

Olin ühe hooaja vabakutseline, tegin mõned rollid ja siis tuli auk, mitte midagi polnud teha. Nüganen kutsus mu linnateatrisse, ütles, et tal on kahju vaadata, kuidas aastad lähevad ja varsti tekib olukord, kus ma ei saa vanuse poolest mingeid rolle mängida. Aga ega neid rolle ei tulnud ka seal. Ja jälle hakati mujale kutsuma, need pakkumised tundusid põnevad ja nii minust saigi juba lõplikult vabakutseline, see oli 1999. aasta talvel.

Vabakutselise elu on…

Alguses oli raske. Kui telefon kodus ei helisenud, siis tekitas kõhedust, sest kui uusi proove peale ei tule ja sa ei tea, kui kaua mängukavas lavastusi veel mängitakse, siis tekib hirm.

Kumb hirm hullem on, kas erialane või rahaline?

Rahaline. Kui sul ühel hetkel pole üüriraha ega midagi lauale panna, siis… Ma ei arva, et läheksin ühe hooajaga erialaselt rooste. Tegelikult pole mul ühtegi hooaega, kus mul midagi teha poleks olnud. Mul on kõik tööd kirjas.

1984. aasta 1. septembril kinkis Komissarov märkmiku ja nüüd olete iga päev päevikut pidanud. Mida te kirjutate?

Need on rohkem sellised à la hiljuti leitud Voldemar Panso päevikud, kus on kirjas, et hommikul keetsin endale kaerahelbeputru… Mina kirjutan ka, et täna magasin kaua ja tegin endale putru.

Aga kuidas üks või teine roll sünnib?

Selliseid asju ei pane kirja, sest pikalt kirjutamiseks pole mul lihtsalt aega. Ma kirjutan üles küll kõik oma tööd, sest mind huvitab, kui palju ja mida olen teinud.

Kui suur see arv on?

«Savisaar» oli 110. lavastus.

Pean ka autopäevikut, kuhu kirjutan, millega sõitsin, mitu kilomeetrit ja millised on muljed. Erinevaid sõidukeid, mida olen lapsepõlvest saadik juhtinud, on veidi rohkem – 629.

Näitlejapäeviku eesmärk oli inimeste jälgimine, millega tegelen ka praegu kogu aeg, aga tunnen, et mul on kõvakettal nii palju ruumi, et inimesed jäävad niikuinii meelde.

Olete mänginud Panti, Pansot, jätame nemad hetkel kõrvale, aga kas olete mõne rolli täpselt maha kopeerinud mõnelt võõralt inimeselt?

Rollid sünnivad eeskätte enda pealt. On olukordi, mida minu elus pole juhtunud ja siis õnnestubki külge pookida reaktsioone, mida olen üles korjanud tänaval või bussis inimesi jälgides.

Mind ikkagi intrigeerib «Masohhisti pihtimus», kui palju selles rollis oli teid?

Minus on piisavalt töömasohhismi. Pakkumistele on mul raske ära öelda. Üheks põhjuseks on hirm materiaalselt toime tulemise eest, sest olen võtnud vastu töid, mida ma võib-olla muidu vastu ei võtaks. Nüüd olen julgenud ka eitavalt vastata, lootuses, et kindlasti tuleb mõne aja pärast uus pakkumine ja ma ei pea praegu põdema. Aga on olnud ka perioode, kus olen kõigile jah öelnud ning teinud kahed proovid korraga. Praegu enam nii ei tahaks teha.

Pärast «Savisaare» etendust algasid kohe Polygoni teatris proovid, tundsin küll, et vajan pausi, kuid ikkagi ütlesin jah. Proovides tundsingi, et olen täitsa tühi ega saa aru, mis ma siin teen. Suur kergendus, et see esietendus lükkus sügisesse.

 Kuidas «Savisaarega» rahule jäite?

Olles olnud seal sees, siis ma ei oskagi enda arvamust välja tuua. Mind alguses antiigivärk võõrastas, see oli keeruline, istusin ja kuulasin, kuidas teised proovis lugesid, sest minu stseene oli vähe, ja mul kadus ikka kogu aeg järg käest ära. Proovide käigus tehti küll palju muudatusi, tehti teksti arusaadavamaks, aga samas Ojasoo arvas, et publik peab ise mõtlema ja liine oma peas kokku viima.

Mina lootsin alguses ainult muusikali, arvasin, et see on muusikalilikum ja pöörasem, aga ma arvan, et ju see oli hea just nii, nagu see lõpuks oli.

Loe "Savisaare" arvustust siit http://kultuur.postimees.ee/3084253/teater-usub-keskerakonna-uuestisundi

Pildil: Ene-Liis Semperi lavastus "Tüdruk, kes otsis oma vendi", fotol näitelejad Rea Lest ja Raivo E.Tamm ning diivanil Eva Klemets. Foto Tiit Ojasoo.

Loe "Tüdruk, kes otsis oma vendi" arvustust siit http://kultuur.postimees.ee/3021977/alasti-ene-liis-semper)

 Enne «Savisaart» tegite NO99s Ene-Liis Semperi «Tüdruk, kes otsis oma vendi». Kuidas te sobitute NOsse?

Olen vaatajana käinud NOs, mõned asjad on mulle sobinud, mõned mitte. Olin isegi endamisi mõelnud, kas mina sobiksin nende seltskonda, ja olen proovinud analüüsida, miks mind sinna teatrisse pole veel kutsutud, aga praegu on väga põnev.

Ma olen ka maksimalist, aga nemad on veel hullemad maksimalistid, nad ajavad ikka komakohta taga. Kui meil mõni nädal on «Tüdrukuga» pausi, teeb Ene-Liis taastamisproovi ja mul on hirm, et ega ma tema ootusi ei peta või ehk ei küüni selleni, mida ta tahab.

Jaak Allik tuli ja ütles täiesti ootamatult, et talle see meeldis ja ta pole näinud sellist näitelejate kontsentratsiooni kui selles lavastuses. Tegelikult on see täiesti uskumatu, millega Ene-Liis on hakkama saanud.

Saan tuge tunnustusest. Näiteks kui tegin «Ma olen iseenda naine», juhtusin nägema Linnar Priimäe saadet «Tähelaev». Mulle saade nii kohutavalt meeldis, kuidas ta Goethe haual saksa üliõpilastele saksa keeles Goethest rääkis, mõtlesin, et ei saa olla, et meie keskel selline inimene elab. Oleme teretuttavad, aga me ei tunne teineteist, kuid sellele vaatamata kutsusin ta teatrisse, sest mind huvitas, mida tema võiks etendusest arvata.

Pärast etendust saatis ta kolme A4 pikkuse analüüsi-retsensiooni, tabel erinevate rollide kohta. See oli uskumatu, ja ta kirjutas, et ta on jälginud mu näitlejakarjääri – see oli mulle suur üllatus – ja talle väga meeldib, kui targalt ma olen oma näitlejakarjääri üles ehitanud. Kuidas mina ja karjäär, ja veel targasti? Kõik on ju täiesti suvaline, ma pole midagi ehitanud, helistatakse öösel ja ma siis võtan vastu või ei.

Pildil: Raivo E. Tamm lavastuses «Ma olen iseenda naine», kus Tamm mängis kokku 40 erinevat tegelast. Foto Ants Liigus.

 Aga ehk teatritest lahkumine?

Ma olen väga palju selle peale mõelnud, et võib-olla käitusin rumalasti, et tulin neist teatritest ära. Ei tea. Kohati on tundunud, et teatris palgal oleva näitleja peale võidakse repertuaar üles ehitada või et teatris oleks võimalus huvitavamat ja paremat tööd saada. Vabakutselisena on kõik see suvaline, olen mõelnud, et äkki olen oma karjääri ise ära rikkunud. Aga siin pole vist ainuõiget vastust.

Sellised tunnustused nagu Allik ja Priimägi mulle andsid, on minu jaoks trepiastmed, kus ka teine jalg kindlamat pinda leiab. Minule on oluline veel kolmandagi mehe tunnustus: pärast «Seenelkäiku» ütles Jaan Ruus, et ma olen Eesti Jean Gabin – ei pea mitte midagi ütlema ega tegema, aga kogu publik vaatab.

Kuidas «Seenelkäigu» Aadu Käo roll sündis?

Toomas Hussar ütleb, et ta kirjutas selle rolli minule mõeldes. Alguses arvas ta, et äkki võiks prototüübiks olla Arnold Rüütel, kuid mingil hetkel ta siiski loobus ja kirjutas lihtsalt sellise inimese. Oluline polnud konkreetset poliitikut järele teha, vaid näidata inimest metsas.

Mulle meeldib väga filme teha. Tahan, et mul oleks veel rohkem julgust filmis mitte midagi teha, mängida nii, et sa ei mängi mitte midagi, pidada pikki pause, pikad pilgud, vaataksin maailma kalapilguga.

Kui ma esimest korda «Seenelkäiku» nägin, sain šoki, sest see oli nagu muusikavideo MTVs. Kulgemine oli välja lõigatud. Meil oli rohkem filmitud seda, kuidas ma metsas käin, näen põdraluid ja kuidas mul hirm aina kasvab jne. Kõik see lõigati välja, sest «see ei tööta, see ei tööta».

Pildil: Metsa eksinud Viivi (Elina Reinold) ja Aadu (Raivo E. Tamm) filmis  «Seenelkäik». Foto Allfilm. 

Loe «Seenelkäigu» arvustust siit: http://kultuur.postimees.ee/979626/tiit-tuumalu-aadu-kagu-satub-supi-sisse

Oli see õige või vale otsus?

Ju nad tegid õigesti. Kõik on nii profid tegijad, lisaks ka see ülemaailmne menu ja edu tõestab, et oli õige otsus. Mul on olnud õnn käia mitmel festivalil isegi eri kontinentidel ja näha, kuidas saalid rõkkasid naerda. Režissööril ja näitlejal on alati raske loobuda, tahaks kõike sisse jätta, kõik on kallis.

Te tahate teha aeglast filmi?

Mitte aeglast, pinge peab olema, sest ma tühja asja ei taha teha. Usun, et oskaks seda pinget hoida. Mulle meeldib publikust ka see kõige viimane pisar välja rebida. Mulle meeldib nii teatris kui kinos väga pidada pause, jaburaid pause.

Pilidil: Pidulik õhtusöök Õnne tänaval, fotol Alma (Helgi Sallo), Johannes (Kaljo Kiisk), Allan (Raivo E. Tamm) ja Mare (Anne Veesaar), aasta oli siis 1994. FOTO ETV

Ühest teemast ei saa me kuidagi mööda minna, see on «Õnne 13». Allani rolli mängite 1993. aastast. Kindlasti olete seda tööd vihanud, aga ka armastanud, milline suhe on teil praegu Allanisse?

Just oli võte Mairi Jõgiga, kes mängib seal Allani armukeseks kujunevat noort naist, ja see on midagi nii ootamatut ja naljakat. Mulle nii meeldib mängida seda, kuidas Allan läheb noore tüdruku peale täiesti lolliks. Olen nii palju näinud kõrvaltvaatajale toimivaid abielusid, aga tegelikult teavad kõik, kaasa arvatud naine, et mehel on armuke. Mõtlesin, et võiks midagi sellist ka «Õnnesse» tuua.

Allani armuke on siis teie ettepanek?

Allanil oli tekst, et «kust küll ema selliseid tuttavaid korjab», see oli mõeldud etteheitena, aga mina pöörasin selle vastupidiseks (ütleb sama lause silmi vaimustuses pööritades). Stsenaristiga (Andra Teede) arutasime, kuidas sealt siis edasi minna.

Allan on nüüd juba natuke jooksmas käinud, teeb trenni. Stsenarist siis küsis, et mis me teeme, kas Allan jätab Mare, ütlesin «ei-ei», sest noor naine on ju Allani silmis see inimene, keda Alma aitab, Allan tahab vaid head, ta on valmis ta Mare ja Alma kõrvale isegi jõululauda kutsuma ega ei saaks aru, et miskit on valesti. Allan läheb täiesti sassi.

Tegelikult on «Õnnes» olnud perioode, kus mitte midagi ei toimu, istume köögilaua taga ja heietame-heietame. Mina tahaks ikka äksenit ka!

Miks eestlastele meeldib «Õnne 13»?

Kunagi ammu-ammu, siis kui veel «Salmoneid» tehti, ütles Tallinna linnavalitsusest üks inimene, et tema juures ei käi ühtegi sellist maffiabossi, nagu Andrus Vaarik mängib, sest nad pole sellised, aga «Õnne 13» tüüpi inimesi käib küll.

Tõepoolest, kust peaks Andrus Vaarik teadma, milline on üks maffiaboss? Ma ka ei teaks, ma ei julgeks isegi talle otsa vaadata, ma teeks kõik, et vältida temaga kontakti. Panso on öelnud, et sa pead erinevate inimestega läbi käima, elu ja inimeste tundmiseks pead käima ka Balti jaama, aga kuskilt läheb piir.

Nii ongi, inimesed tunnevad end «Õnnes» ära.

Kas teil oli Allanile eeskuju?

Minu tollaegse elukaaslase tuttavate seas oli see eeskuju, kuid pikapeale Allan muutus, alguses oli mu karakter rohkem karakteersem, praegu on ta tavalisem, lihtsam. Vahepeal toodi, Kati Murutari kirjutamise perioodil, poodidest moodsad joped ja tekst muutus ka kummaliseks, siis ma ei saanud kohe üldse enam aru, et keda ma pean mängima, mingit kihvti normaalset meest, aga see pole Allan!? Vahepeal olen püüdnud ka lolli mängida, et ta tagasi keerata, loll on ju loll.

Kui vaadata teie rolle, siis pole üllatav, et suvel teete tüki «Ma olen Ivo Linna».

Minule on eriline au mängida inimest, kes on päriselt olnud olemas, mul on selliste rollide vastu suur austus. Näiteks kui vaatan filmi ja saan alguses teada, et see põhineb päriselul, siis mulle meeldib see kohe algusest peale palju rohkem. Filmi lõpus mõtlen, et näed, ükski kirjanik ei suudaks midagi sellist kokku kirjutada. Milline lugu!

Sama on ka päriselust pärinevate karakteritega, ma ei pea midagi suvalist välja pakkuma. Pean mängima konkreetset inimest ja minule on see väga suur vastutus, seega annan endast 150 protsenti. Minule oli tohutu suur austusavaldus, kui kuulsin, et Mari-Liis Küla oli Panso rolli kohta öelnud «oli küll minu mees».

Ivo Linna on tõesti see kõige kõrgem pilotaaž, sest ma pole mänginud inimest, kes praegu ka meie kõrval elab ja keda võib igapäevaselt raadiost kuulda, televiisorist näha või kellega võib poes kokku saada.

Ma loodan, et keerame Vadiga (autor ja lavastaja Urmas Vadi) seal vinti peale. Lugu räägib ikka sellest, et üks mees saab suvel 50 ja miskipärast hakkab arvama, et ta on Ivo Linna.

Pildil: 2006. aastal esietendus Vanemuise suures majas Andrus Kivirähki jant "Teatriparadiis". Pildil vasakult Jan Uuspõld (Ruts Bauman) ja Raivo E. Tamm (Voldemar Panso). Foto Sille Annuk.

Pildil: Raivo E. Tamm Valdo Pandina. Kaader filmist. 

Miks just Ivo Linna?

Linna valis Urmas Vadi. Ma rääkisin proovis ühte lugu Ivo Linnast ja mulle alati meeldib kehastuda rääkijaks, ja siis rääkisingi nagu Ivo Linna, mispeale Vadil plahvatas.

Mis oli Vadi ettepanekut kuuldes teie esimene mõte?

Väga lahe! Annaks igale näitlejale saatus laval esitada sellist monoloogi nagu Vadi minule «Nukitsamees 2s» kirjutas. See kakskümmend minutit kestev monoloog on nii ogar, samas aga nii tuttav, olen näinud selliseid mehi kümneid, nad on nii kõiketeadjad, nii kõvad, kõiges kindlad, ei mingit kahtlust. Samas nende elustiiliks on käia esitlustel, panna toitu tasku ja võtta veinipudel ka kaasa. Kusti, kes aitab Itil metsast välja saada, on nüüd selliseks vennaks muutunudki, see on niiiii naljakas. Tekst, tekst, tekst. Mul polnudki muud vaja teha, kui istuda ja anda sõna-sõnalt see tekst edasi. Vapustav, kuidas rahvas seda nautis.

Postimees palus intervjuu lõpuks  Raivo E. Tammel esitada Kusti monoloogi lavastusest «Nukitsamees 2s». Kuula, kuidas näitleja esitas katkeid Kusti monoloogist 


 

«Ivo Linna» tekst on valmis?

Ei, valmib. Oleme käinud korduvalt Muhus Ivo juures, diktofon laual, Urmas on esitanud küsimusi ja me Ivoga oleme rääkinud.

Usun, et Vadi oskab kõik selle nii kreisiks ära keerata, et võib-olla ei saagi aru, kelle lugu laval on, kas Raivo E. Tamme või Ivo Linna oma.

Mida monotüki tegemine teile kui näitlejale annab?

Mis ta ikka annab, ma naudin ja tunnen rõõmu, et mul on võimalus oma juubelil publiku ette astuda. Bänd on mul ka ju kaasas, sest mulle on see tohutu stand up-komöödiate buum võõrastav. Meie teeme kontsertetenduse, ma õpin kohusetundlikult Vadi kirjutatud teksti pähe ja ma ei hakka seal midagi luuletama.

Aga ka laulajana ei lähe ma ülbelt lavale mütsiga lööma. Etendused on juulis ja enne seda proovin olla nii tihti kui võimalik Super Hot Cosmos Blues Bandi keldris ja teha nendega proovi.

 

Teie jutus jääb kõlama kaks sõna – ogar ja äge. Teile meeldivad asjad, mis on natuke nihkes?

Jah, nii see on. Kui näiteks vaadata kooliaega tagasi, siis mind näiteks peeti punkariks, ma polnud küll selline haaknõelte ja tagiga punkar, kel juuksed püsti peas, mul oli isa vana ülikond, mis oli pisut kukekas. Nõmme 10. keskkoolis olidki pigem sellised tüübid, meil räägiti lugusid Peep Männilist, kes käis isa vanas lohvakas hallis mantlis, barett peas ja ümmargused prillid ees, Nõmme jaamas jalutades vedas ta enda järel juhet pidi triikrauda, millele oli peale kirjutatud «koer». See oli meie jaoks «ossaraisk, keegi tegi midagi sellist» jõle kihvt.

Minu välimus võis olla ka teatav protest selle vastu, et minu perel polnud võimalusi osta kuluvaid, ma tahtsin neid väga, jah, aga kuna polnud võimalik, siis panin isa vana ülikonna selga.

Arvan, et see kiiksuga asjade otsimine on kuskilt sealt alguse saanud. Vahel mõtlen, eriti kui ma teen «Masohhisti pihtimust», siis olen ma natuke nagu rokkar, punkar.

Ja nüüd saategi olla rokkar, sest kes see Ivo Linna muud on kui Eesti suurim rokkar.

Jah ja bändi olen ma ka elu aeg soovinud teha. Üritasin seda teha nii keskkoolis kui lavakas, kuid ma ei oska ühtegi pilli mängida, seega ei tulnud neist asjadest midagi välja. Aga olla laval nagu Mick Jagger, see on olnud ka üks unistus.

Millised unistused teil veel on?

Hing ihkab ikka klassika järele, tahaks teha näiteks «Kuningas Leari». See on lavaline unistus, aga elus on minu unistus saada hästi kihvtiks vanameheks. Vanameheks, kes ei muutu seniilseks, tobedaks või häirivaks teistele või torisevaks või virisevaks.

Mul külas käinud noorem tütar kohtus meie naabritega ja siis ütles, et issand kui lahedad inimesed. Vot, just, ütlesin talle ka, et jäta see meelde, sest kõige tähtsam siin elus ongi olla lahe, mõtle selle peale. Mitte pingutatult olla, vaid elada nii, et naaber ütleks, et vot tema on lahe inimene.

Pildil: Kelle silmad, kas Raivo E. Tamm või Ivo Linna? Foto Mihkel Maripuu.

ELULUGU

Raivo E. Tamm (tegelik nimi Raivo Tamm; sündinud 15. juulil 1965) on eesti näitleja.

Ta lõpetas aastal 1983 Tallinna 32. Keskkooli, aastal 1984 Tallinna 19. Tehnikakooli ja aastal 1988 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu).

Tamm töötas aastatel 1988–1993 Vanalinnastuudios ja 1994–1999 Tallinna Linnateatris, on olnud vabakutseline näitleja ja näidelnud teisteski teatrites. Lisaks on ta kaasa teinud Eesti filmides («Kohtumine tundmatuga», «Malev», «Libahundi needus», «Hundi agoonia», «Sügisball», «Püha Tõnu kiusamine» ja «Seenelkäik»).

ETV sarjas «Õnne 13» mängib Raivo E. Tamm Allan Peterson. Seriaalis «ENSV» mängib ta baarmen Illarit.

Lisaks näitlemisele on Tamm välja andnud ka oma hobiautondust käsitleva raamatu: «Katselendur Tamm: 44 parimat proovisõitu» (2010).  

Autoajakirjanikuna peab ta ka blogi http://katselendurtamm.blogspot.com/

Raivo E. Tamm on olnud kooselus  näitleja ja telediktori Külli Palmsaarega. Neil on tütar Johanna. Ta oli 1997–2003 abielus Katariina Undiga. Neil on tütar Rebecca. 2007. aastast on ta  abiellus näitleja Helena Merziniga.

Raivo E. Tamm saates "Kukul külas". Kui soovite teada, miks Raivo E. Tamme nimi on Raivo E. Tamm, siis kuulake saadet alates 30 minutist. 

Tagasi üles