Meeskonnakaaslane Jaak Prints

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaak Prints

FOTO: Mihkel Maripuu

Teatri NO99 näitleja Jaak Prints (29), kel täita meeldejääv nõuniku roll teleseriaalis «Riigimehed», usub, et näitlejana ta alles tõstab pead. Tal on ka teine armastus – jalgpall,– ning Jaagu meelest on teatril ja jalgpallil päris palju ühist.

Poliitilise satiiri sarjas: «Riigimeeste» nõuniku roll on Jaak Printsi (paremal) esimene suurem teletöö. Pildil koos Külliki Saldre (kantsler) ja Taavi Teplenkoviga (minister). ERR lubab, et uuel aastal saab «Riigimehi» ka DVD-lt vaadata.

FOTO: Mihkel Maripuu

Sügavuti minev, täpne, pühenduv – need on märksõnad, mis Jaak Printsi kõige paremini iseloomustavad. Sest kui Jaak oleks olemuselt pealiskaudne hedonist, jaguks tal huvialasid rohkemgi. Aga ei, näitlemine ja jalgpallimäng on alad, mida noormees hingega võtab.

Ja vast pole kuigi meelevaldne oletus, et meeskonnatöö oskuse, mida teatris ka ansamblilisuseks kutsutakse, aga ka tahte- ja meelekindluse võlgneb ta armastatud spordialale. Mille muuga seletada, et kui ta on midagi otsustanud, siis nii ta ka teeb.

Olgu selleks siis kas või loobumine kohvist või šokolaadist, ja seda päevapealt. Või siis veendumus, et suitsetamine pole tema jaoks.

Kõige vähem armastab aga Jaak kõnelda sellest, et tema vanemad Anu Lamp ja Sulev Teppart on samuti näitlejad. Jaagu meelest on õige, kui teda võetaks lihtsalt puhta lehena.

Kuidas teile ikkagi tundub, kas näitleja-amet on päritav?

Ametit ei saa pärida. Võimalik, et annet saab. Põhja-Koreas päritakse ameteid. Me teame näitlemisande koha pealt oma esivanemaist liig vähe, et teha järeldusi «näitlejaand ilmnes juba tollel, kes oli selle omakorda pärinud tollelt», kellest kõik alguse sai.

Tean oma kaugemate eellaste kohta vaid seda, et mu vanaisa Olev Prints, kes oli arhitektuuriajaloolane, kirjutas noormehena kirja Paul Sepale palvega lubada tal osaleda Sepa juhitud teatristuudio katsetel. Katsetele vanaisa siiski ei läinud. Ja pealtnäha küllaltki kummalisel põhjusel – ta ei suutnud ette kujutada, et ta peaks mingis situatsioonis kandma kellegi teise seljas olnud kostüümi.

Miks otsustasite pärast keskkooli lõpetamist Tartu Ülikooli eesti filoloogia kasuks?

Ma ei mäleta, et oleksin toona oma peas sääraseid tehinguid sepitsenud, et lähen aastaks Tartusse ja siis astun teatrikooli. Oleksin Tartus filoloogiaõpinguid jätkanud, kui poleks teatrikooli sisse saanud. Ma ei põletanud seal sildu.

Õppisin hoolsalt, tegin oma ained ära. Ma ei olnud teatrikooli sissesaamises kindel, kui sellises asjas keegi üldse kindel saab olla. Lihtsalt läks nii.

See oli ekspromptmõte?

Olen püüdnud tagantjärele seda katsetekevadet meenutada, kuidas see juhtus ja miks nii läks. Ma ei mäleta sel teemal suuri mõttemänge. Kirjutasin avalduse, õppisin salmid selgeks ja läksin kohale. Eelvoorust mäletan vaid suurt närvi ja suu kuivamist... Mida päev edasi, seda loomulikumalt katseid võtsin.

Mis teile katsetest meelde on jäänud?

Meenub üks poisi ja tüdruku esimese kohtumise etüüd, mida me Mirtel Pohlaga paaris tegime. Mul oli rihma otsas suur kujuteldav koer, kellega ma ei suutnud hakkama saada. Tõnu Tepandi tõusis siis saalis püsti ja tuli meie juurde.

Küsis: «Kui suur see koer sul on?» ja kui ma olin vastanud, et no ikka suur, siis tõmbas Tõnu mind käest nii tugevalt, nagu tema meelest sedasorti suured koerad tõmbavad. Nii et – Mirtel ja Tõnu tõmme.

Milline oli teie jaoks lavakooli suurim kasutegur?

Sain sealt näitleja käsitööoskuse. Võime valitud erialal iseseisvalt tööd teha. Ma ei pea ennast looduse poolt nii andekaks, et võin varrukast rolle visata.

Aga mida õppisite Ingo Normetilt?

Üks on see, mida ta õpetas või millest rääkis, teine see, mida ta isiksusena, oma olekuga – võib-olla endale aru andmata – õpetas. Tema hoiak, kuidas ta meid võttis – nagu täiskasvanuid, kuigi me ei olnud veel täis kasvanud.

Ingolt õppisin ka seda, et kui mul tekib mõni idee, mõte, siis enne kui selle mõtte laiale ringile välja käin, pean selle oma peas enne väga selgeks mõtlema, selle oma peas mitmest nurgast ära ründama. Et leida üles kitsaskohad ja muuta idee tugevaks. Siis võib tekkida lootus, et mu ideest võib ka kasu tõusta.

Kas töö teatris vastas teie kooliaegsele ettekujutusele?

Selleks ajaks ma enam enesele ettekujutusi ei loonud.
Kriitikud on maininud teie äärmist lavalist täpsust, ise olete rääkinud oma kalduvusest asju üle mõelda.

Mu voorus on mu puudus, mu puudus on mu voorus. Täpsus on iseenesest tore asi ja hea omadus, ka näitleja puhul. Aga kõik äärmused on alati … äärmuslikud. Ohtlikud. Senine lühike teatritee on mulle näidanud, et täpsuse tagaajamisega ei maksaks teinekord liiale minna. See võib välistada improvisatsioonivõimalused, ehkki improviseerida mulle meeldib.

Pean ennast kohati liigagi autoritruuks näitlejaks. Kui löön uue näidendi teksti lahti, siis usaldan seda, mida autor on kirjutanud. Ehk usaldan isegi liialt, sest võib-olla polegi autori sõnastus kõige ladusam või tõlge kõige õnnestunum. Usun kirjasõnasse, kuid mõnikord võiksin julgemalt seda muuta. Nii nagu mõned kolleegid seda teevad. Kergema südamega.

Ülemõtlemist pean õnnelikumaks kui alamõtlemist. Viimase puhul ei oskagi nagu aidata.
On üllatav, et juba 24-aastasena sai teist Tartu Ülikoolis avaliku esinemise õppejõud...

Mis selles üllatavat on?

Tavaliselt pole ju õppejõud eakaaslane.
Mihkel Mutt kutsus nädalapäevad tagasi siinsamas Postimehes üles väikeriigi ressursinappuse kiuste mitte rahulduma madalalennulisusega. Erinevaid tööpakkumisi vastu võttes olen endalt küsinud: kas ma olen pädev seda tööd tegema?

Kui tunnen, et mul napib teadmisi-oskusi, siis olen end taandanud, tagandanud. See tunne on kerge tekkima, et mis see või teine asi siis ära ei ole, küll ma hakkama saan. Aga kuidas, mis kvaliteediga – sellele enam kuigi kriitilise pilguga vaadata ei suudeta. Jagan Muti üleskutset.

Avaliku esinemise oskuse vajalikkusest on räägitud ju ka keskkooli tasandil. Et kooli lõpetav noor inimene, ükskõik mis eluvaldkonda ta suundub, oleks võimeline kõige elementaarsemal tasandil oma mõtteid teatud hulga kuulajaskonna ees väljendama, et tema jutust oleks võimalik aru saada.

Oma õpetamistöös nukuteatri noortestuudios ja Noarootsi gümnaasiumis, kus olen eri aegadel teatritunde andnud, püüdsin samuti ennekõike juhinduda noorte eneseväljendusoskuse ning enesekindluse suurendamisest.

Paradoksaalne, et mu värskeimal rollil, näitleja Garry LeJune’il NO99 täna esietenduvas uuslavastuses «Võtame uuesti!» esineb tõsiseid puudujääke enese väljendamisel. Täitsa raske on sellist tüüpi teha, kes ei suuda oma lihtsamaidki mõtteid kaaslastele edasi anda.

Kas olete kursis, mis teie õpilastest on saanud?

Katsun end ikka kursis hoida. Mõned õpivad praegu lavakunstikoolis, mõni välismaal nukunäitlejaks. Mõni on mõnel muul kombel teatriga seotud. Mitmed pole teatriga enam üldse seotud, ja ei peagi.

Kutse teatrisse NO99 võtsite pikema kaalumiseta vastu?

Kaalusin, aga vaid hetke. Inimestest oli raske lahkuda, aga ahvatlus olla uue teatri sünni juures tõmbas. Viis aastat tagasi oli NO99 asutamine kultuuripoliitilises mõttes siiski suur risk. Nii Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi kui ka näitlejate jaoks ei olnud see mingi sametisse minek, vaid risk. Ma ei tea, kas NO99 asutamine praegu oleks Eesti riigis enam võimalik. Kahtlane.

Lihtsalt – praegu tundub ilmselt paljudele igati loogiline minna NO99sse, aga toona ei olnud see nii iseenesestmõistetav. Ja võib ka juurelda küsimuse üle, et kas see NO99, kuhu ma tulin, on teistmoodi kui see NO99, kus ma praegu olen.

Milles näete enda kui näitleja peaülesannet?

Mitte reeta oma vaatajate usaldust.

Mida on teile pakkunud töö seriaalis «Riigimehed»?

Niipalju kui mina olen võtetel osalenud, olgu tegu filmi-, tele- või reklaamivõtetega, olen alati jälginud ülejäänud võttemeeskonna liikmeid kõrvalt – võtetel tuleb ette ootamist – ja nad meenutavad mulle alati mängivaid lapsi. Askeldavad, on ametis teise maailma loomisega, usuvad sellesse. Tore on neid vaadata ja nii mõelda.

See on nüüd muidugi selline ilus ja soe jutt, aga näitlejad ei tee seriaale ja reklaame enamasti sellepärast, et nad jubedalt tahaksid ja et see pakuks neile kunstilist väljakutset. Tuleb lihtsalt ellu jääda. Inimesed ja meedia näivad aga arvavat, et see on puhas fun. Aga «Riigimehed» on erand, ja see ongi tore.

Kas «Riigikogu infotundi» vaatate nüüd sootuks teise pilguga?

Ei vaata. Kui me kevadel tegime NO99ga «Ühtset Eestit» või kui me ka varem oleme oma lavastustes puudutanud mingeid ühiskondlikke teemasid, siis ega küsimus pole kunagi olnud riigikogu või poliitikute kritiseerimises.

Kui poliitiline kunst keskendub pelgalt poliitikute ründamisele, siis on see mugavus: ta lükkab kogu ühiskondliku vastutuse kodanikust eemale poliitikute kaela, veendes ühtlasi vaatajat, et tema pole süüdi, kui asjad kehvasti on.

Aga «Ühtse Eesti» mõte polnud siiski mitte poliitikute kallal ilkuda, vaid küsida, milline on keskmise eestlase üleüldine tahe oma riigi arengus kaasa rääkida. On muidugi sümptomaatiline, et «Ühtset Eestit» armastatakse endiselt vaadelda kui ainult poliitikutevastast kriitikat. Sama sissetallatud rada tundub minevat ka «Riigimeestega».

Kas suhtute nüüd poliitikuisse mõistvamalt või kinnitas «Riigimeestes» osalemine teis üldist arvamust, et poliitika on räpane?

«Räpane poliitika» on samasugune stereotüüp nagu «õilis kunst». Poliitika on iseenesest ühiskonna käimashoidmine ja suuremate metsikuste ärahoidmine, ja kui seda räpaseks nimetada, siis ei olegi nagu erilist lootust, et mõistlikud inimesed jaksaksid jännata säärase eksklusiivse lõbuga nagu «Eesti».

«Ühtse Eesti» ajal saigi see muide väga selgeks – poliitika on muutunud palju lapsikumaks; intelligentsed ja südametunnistusega inimesed hoiavadki eemale, kui fundamentalistid ja teised tõepasunad peale lendavad. Aga teha sellest järeldus, et viga on poliitikas kui säärases, on sama hea kui arvata, et kõik kunstnikud on baretiga.

Kas olete ise ühiskondlikult aktiivne inimene?

Ma arvan, et kas näitleja tahab seda või mitte – ta on alati ühiskondlikult aktiivne. Paljudel juhtudel on see funktsioon küll sööti jäetud, kuid teater iseenesest – avalik esinemine, mida inimesed saalis kuulavad ja vaatavad – on sedavõrd ühiskondlikult aktiivne, et see isegi veidi hirmutab.

Pealegi tehakse viimasel ajal Eesti kultuuripoliitikas sääraseid samme, mis mõjutavad iga kunstnikku ja tegelikult ka iga kunstiteose vaatajat või kuulajat. Ja sellele tuleb kuidagi reageerida.
Paljudele on kindlasti üllatus teie kui kunstiinimese kirg jalgpalli vastu.

Eks leidu ka loomeinimeste seas neid, kes spordimaailmas orienteeruvad või on mõnd ala noorena tõsise suhtumisega harrastanud. Korralikku jalgpallitrenni jõudsin liiga hilja, 12-aastaselt. Kuni keskkooli viimase klassini tegelesin jalgpalliga pühendunult, FC Flora noortesüsteemis tegin Zaur Tšilingarašvili käe all mõnda aega trenni ka koos praeguste koondislaste Raio Piiroja ja Joel Lindperega.

Millega see mäng teid võlub?

Värskelt niidetud muru lõhn. Inimesed, kes seda mängu minuga koos mängivad. Meeskonnakaaslased. Sest nendega koos on seda mängu hea mängida. Sama on teatris. Teatri nimi ei tähenda üksi midagi. Teater – see on need inimesed, kellega ma teatrit teen. Teen, sest mul on nendega hea teatrit teha. See on üks jalgpalli ja teatri kokkupuutepunktidest.

Ma olen meeskonnamängija, vajan truppi, satsi, kuhu kuuluda. See nii oluline vajadus kuhugi kuuluda, olla osake millestki suuremast. Oleks ma musikaalselt võimekam, teeksin bändi. Koos mängimine kui improvisatsioon.

Etenduse lõpp on alati teada, jalgpallimängu tulemus aga mitte.
Jah, lisaks kokkupuutepunktidele on mõlemal omad eripärad, mis muudab nad ainukordseks.

Teatrilavastus omandab prooviperioodi lõpuks üldjuhul kindla struktuuri, reaetenduste võlu peitub selle struktuuri täitmises. Skeem on paigas, aga millega ja kuidas see konkreetsel õhtul täidetakse, on lavalolijate energia võimuses.

Palliplatsil kohtub kaks võistkonda. Jättes kõrvale kokkuleppemängud, kus mängijad ei lähtu platsil tegutsedes oma võimetest, vaid üritavad ausa mängu reegleid eirates kellegi poolt neile ette antud stsenaariumi täita, sünnib kohtumise ülesehitus koos oma ootamatute pöördepunktidega selle toimumishetkel.

Sobivate asjaolude kokku langedes võib eeldatavalt nõrgem üllatada tugevamat. Hiljutine hea näide – Eesti koondis alistas EM-valikmängus võõrsil Serbia.
Hoolimata sellest olemuslikust erinevusest sünnib ainukordseid õhtuid nii teatrisaalis kui ka staadionil.

Kas olete meeskonnaliikmena meeskonda alt ka vedanud?

Ei, pigem olen vedanud meeskonda. Viimased neli hooaega olen mänginud klubis, mis kannab nime HÜJK Emmaste. Hiiumaa Ühendatud Jalgpalliklubi Emmaste sai loodud 2000. aastal jalgpalli piirkondlikku arengut silmas pidades FC Flora tütarklubina, et võimaldada Hiiumaa noortele väljundit tippjalgpalli. Paraku ei läinud noortetööga nii ladusalt kui loodeti.

Nüüd on klubi ühe sõpruskonna juhtimise all tegemas kena tõusu. Sel hooajal võitsime Väikesed karikavõistlused, finaali Kadrioru staadionil jälgis ligi 800 inimest, mis oli Eesti klubijalgpalli lõppenud hooaja kolmas tulemus, sellest enam kogusid publikut vaid kaks FC Flora ja FC Levadia vastasseisu.

Teise liiga lääne/lõuna tsoonis saavutasime 2. koha ja teenisime õiguse pidada esiliiga üleminekumänge. Neist sel aastal siiski loobusime – vara veel. Ja kevadel veerandfinaalidega jätkuvatel Eesti karikavõistlustel püsime samuti konkurentsis, nii et jõudsime kaheksa tugevama hulka.

Oma väravasse pole kunagi palli löönud?

Ka minu eksimustest on väravaid tulnud, ja muidugi on see kehv tunne. Omaväravat päris ei meenu. Aga omaväravat vaevalt ka altvedamiseks nimetada saab, pigem on see suur ports ebaõnne, mis korraga üht mängijat tabab. Ma pean altvedamiseks pigem mängule ilmumata jätmist või ühiselt kokku lepitud reeglite vastu eksimist.

Mis positsioonil te mängite?

Vasak äärepoolkaitsja. Enamasti. Aga tugeva meeskonnasisese konkurentsi tõttu tuleb mänguaega teistega jagada. Minuga samal positsioonil tegutseb suurepärane britt Richard Barnwell, endine meistriliiga mängija, kes tasemelt mängiks praegugi seal oma koha välja. Nii et tihti naudin tema võrratut mängu varumeestepingil istudes. But I’ve had my moments.

Kas teist võinuks vabalt saada ka professionaalne jalgpallur?

Ei, minust ei oleks saanud. Kui see oleks pidanud juhtuma, siis oleks nii läinud. Järelikult ma sel alal nii võimekas ja andekas ei olnud. Mitte et see oleks eneseõigustusena mõeldud, aga Eestis saavad väga vähesed mängijad elatada end pelgalt jalgpalli mängimisega. Meil virelevad paljud head, täiesti korraliku tasemega jalgpallurid. Sama on näitlejatega.

Saanuks minust profijalgpallur, seisaksin peagi oma karjääri lõpusirgel. Näitlejana, ma arvan, olen just pea mullast tõstnud.

Milline on Jaak Prints 60-aastasena? Kuhu tahaksite jõuda selleks ajaks nii inimese kui näitlejana?

Ma ei oska isegi 30-aastase Jaak Printsi kohta midagi öelda! Ma ei oska nii kaugele mõelda.

On teil mõni unistuste roll?

Ei, see sõnapaar viitaks justkui sellele, et näitlejana vedelen diivanil ja muudkui ootan, millal unistus vaevub mind külastama. Ma arvan, et näitleja peaks suutma igast käsil olevast rollist unistuste rolli teha.

CV Jaak Prints

Sündis 7. mail 1981. aastal
Lõpetas 1999. aastal Tallinna inglise kolledži
Õppis aastail 1999–2000 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat
Lõpetas aastal 2004 lavakunstikooli XXI lennu
Lõpetas aastal 2009 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli magistriõppe
Töötas aastail 2004–2005 Vanemuise teatris näitlejana
Aastast 2005 teatri NO99 näitleja
Töötanud ka Tartu Ülikooli tõlkekeskuses avaliku esinemise õppejõuna, andnud teatritunde nukuteatri noortestuudios ja Noarootsi gümnaasiumis
Pälvis 2007. aastal festivalil «Balti teatrisügis» rahvusvahelise žürii preemia parima kõrvalosa eest lavastuses «GEP»

Arvamused

Ursula Ratasepp
näitleja, sõber

Jaak on üks (enese)kriitilisemaid, nõudlikumaid ja põhjalikumaid inimesi, keda ma tean. Mulle tundub, et ta isegi ei oska midagi niisama teha, ikka ainult kirega. Kui kirge ei ole, siis ta pigem lihtsalt ei tee, ei suhtle, ei lähe. Aeg-ajalt tundub, et ta lihtsalt peab olema pidevalt millegi või kellegi vastu, et end elusana tunda.

Jaak valib hoolega, keda endale lähedale laseb. Oma väheste lähedastega on ta aga lausa emalikult hell; hoolimata haruldaselt heast naljasoonest pigem melanhooliasse kalduv; väga heale näitlejale kohaselt tähelepanelik ja empaatiavõimeline. Jaagu lähedal on turvaline.

Bert Raudsep
näitleja, sõber

Jaak ei ole eriline joomamees ega eluvend, sestap ei räägiks ma temast ühtegi naljakat seika, vaid rõhutan tema isiksuse eetilisi ja moraalseid omadusi. Jaak loeb luuletusi, on empaatiline, samas nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes, ta toetab meeskonnavaimu ja usub maailma parandamisse, kuid tema auto pole peaaegu kunagi määrdunud.

Temas on ka mõrkjalt torkivat irooniat ja melanhoolset sarkasmi, mis võõraid peletab, aga sõpru hoiab.
Jaak on kunstnik, mitte elukunstnik – ennem sureb, kui mandub.

Tagasi üles