Taanlaste sõjafilm seab vaataja ebamugavasse olukorda

Afganistani missioonil: Claus Pedersen (Pilou Asbæk). Foto: Kaader filmist

Pole tükil ajal näinud filmi, mille peategelast sa korraga nõnda õigustaks ja hukka mõistaks.

Taani komandör Claus Pedersen (Pilou Asbæk) võtab Afganistani missioonil Talibani tule alla sattudes vastu otsuse, mis päästab küll tema haavatud relvavenna elu, kuid – nagu tagantjärele selgub – toob kaasa tsiviilisikute, sealhulgas laste hukkumise. Ta antakse kohtu alla.

Olukord, kuhu Tobias Lindholm oma filmis «Sõda» («Krigen») vaataja seab, on äärmiselt ebamugav, rahutukstegev. Tundmuste kaksipidisust tekitav. Aga paganama huvitav. Me saame seda vaadates aru, et sõjas ei tohi reegleid eirata, ent saame aru ka sellest, miks neid on eiratud. Meil on kahju hukkunud inimeste pärast, ent me rõõmustame, et haavatud sõdur jäi ellu. Me mõistame, et tsiviilisikute tapmisele peab järgnema kohus, ent ometi tundub see nii ebaõiglane.