Mida arvab ekspertkomisjon võidutööde kohta

Filmi «Seltsimees laps» proovivõte.

FOTO: Repro

Eesti riigi sajanda sünnipäeva filmikonkursi ekspertkomisjon (Tiina Lokk, Toomas Kiho, Lauri Kaare, Piret Tibbo-Hudgins ja Endel Koplimets) võtab kokku oma hinnangu.

«Tõde ja õigus», stsenarist ja režissöör Tanel Toom

«Nõudliku ja mahuka kirjandusteose üleviimist filmikeelde võib pidada harukordselt õnnestunuks. Autor on säilitanud algteksti suuruse, ajaskaala ja stiili, aga loonud samas täiesti autonoomse ja tervikliku kinematograafilise käsikirja. Loo peateemaks tõuseb töö ja perekonna vahekord läbi mitmekihiliste ja komplitseeritud suhete, faabulate ja alafaabulate. Stsenaariumi struktuur ning viis teemat käsitleda mõjuvad värske ja kaasaegsena, dialoog täpse, ajastutruu ja kohati ootamatult humoorikana. Lugu on meisterlikult üles ehitatud ja karakteriseeritud ning sellel on teatud vesternlikku laadi, kus pilt tõmmatakse vahel hästi suureks ning ta omandab filosoofilise dimensiooni – vastastikku seisavad inimesed ja loodus. Eriti hakkab elama Vargamäe ise, vaatab pealt, ähvardab, töötab kaasa ja vastu.»

«Seltsimees laps», stsenarist ja režissöör Moonika Siimets

«Leelo Tungla menukatel autobiograafiliste teostel «Seltsimees laps ja suured inimesed» ning «Samet ja saepuru» põhinev filmilugu näitab traagilist repressioonide aega läbi väikese lapse silmade. Tulemuseks on stalinliku hirmuajastu ootamatu ja originaalne interpreteering.  Stsenaarium on kirjutatud küpse tunnetusega, kus peateemana tõuseb esile iseendaks jäämine ka kõige väljapääsmatumates olukordades. Kõlama jääb aga teinegi leitmotiiv: kahepalgelises maailmas on võimatu olla hea laps, üldisemalt hea inimene. Lugu jutustatakse peamiselt läbi lapse silmade ja tunnetuse, kuidas tema tajub maailma - emotsionaalsemalt, võimendatumalt, detailidele keskendunumalt, vahel ka juhuslikumalt. Sotsrealistlik suurejoonelisus võib hetkega omandada iroonilise värvingu.»

«Põrgu Jaan», stsenarist ja režissöör Kaur Kokk

«Lummava atmosfääriga filmi tegevus leiab aset Põhjasõja järgsel Eestimaal 18. sajandi alguses, mil äsja läbielatud hukatuslikud sündmused hakkavad mõjutama hierarhilisi ja ühiskondlikke suhteid. Rahvariismed rändavad, terve mõistus hägustub ja jõuliselt kerkib esile usk – kas siis hääbuvasse maailmakorda või hoopis uutesse päästjatesse. Loo tugevus ja olulisus ei seisne ainult inimeste hingeseisundi mitmekülgses avamises, vaid see mõtestab üldisemalt elu olemust kriisiaegsel ajal. Sedasi mõelduna luuakse ka otsesed viited tänasesse päeva. Inimest ja maailmakorda tuleb hakata uuesti defineerima. Huvitaval kombel tõuseb selles kaoses esile aga veel üks kaunis moment – puhas, inimlik ja seisusteülene kaastunne ning lootus. Minimalistlikult karge pildikeelega filmi toneerivad sõjajärgsete ikaldusaastate räsitus ja paigalseisu kujutava olustiku graafilisus.»

«Võta või jäta», stsenarist ja režissöör Liina Triškina-Vanhatalo

«Eluline ja aus lugu jutustab midagi väga olulist meie tänasest päevast, mil väljaränne, uued peremudelid, üksikvanemlus ja soorollide muutumine hakkavad välja vahetama juurdunud moraalinorme. Mis teeb aga selle loo eriliseks, on valitud peategelane ja situatsioon. Lugu räägib vastsündinud last üksi kasvatavast vanemast, aga peategelaseks on siin hoopis noor mees – lihtne ehitaja.  Tegemist on dramaturgiliselt ainulaadselt hästi valitud olukorraga, kus kõige argisem karakter peab hakkama saama millegi erakordsega. Režii peamisteks märksõnadeks tõusevad «kohalolek», «orgaanika», «osalemine, mitte vaatlemine», «filigraanne reaktsioon» ja «pildiline kergus». Film tekitab usutavasti vastukaja ja diskussioone Eesti ühiskonnas.»

«Eia jõulud Tondikakul», stsenarist ja režissöör Anu Aun

«Konkursi ainukesel laste mängufilmil on potentsiaali saada Eesti oma jõulufilmiks. Tegemist on südamliku muinasjutuhõngulise lastefilmiga elu põhiväärtustest. Temaatilises plaanis räägib lugu lapse igatsusest tervikliku perekonna järele, aga mitte vähem tähtis ei ole ka teine alateema: kunagi ei ole hilja oma eluvaateid või põhimõtteid korrigeerida. Filmi olulisimaks keskkonnaks tõuseb põlismets, aga kui Euroopa muinasjuttudes on mets hirmuäratav koht, siis selles loos (eestlaste jaoks) pakub mets hoopis kaitset, tuge ja rahu. Muidugi tahavad lapsed vaadata lugusid, kus on seiklust, põnevust ja natuke nalja, aga kõige selle keskel igatsevad nad enim elada kaasa tegelastele, kelle mured ja rõõmud on niisama päris nagu nad ise. Just sellise loo ja tegelastega on antud juhul tegu.»

Tagasi üles